Hommik

Eelmine õhtu olin pikalt tööl olnud ja pärast töökaaslastega dringitamist jõudsin Kati ja Kristi poole alles päris hilja. Hommikul ajas Kristi mind ja Katit – kel, meil olid mõlemal hilised vahetused - oma asjatamisega üles. Mina olin alles voodis, kui kohalik kalavabriku manager Katile helistas ja teda endale appi kutsus. Kati ei tahnud väga üksi minna ja kutsus mind kaasa. Kumbki meist ei teadnud mida oodata, kui jõudsime sinna kalatehasesse, mis oli õnneks meie kõrvaltänavale kellegi garaaži ehitatud. Astusime hoovi sisse ja esialgu nägime ainult üht kurba asiaati suure tünni ääres silke sõelumas. Kohe astus ka naerusuine manager Jim platsi, kes ilma pikema jututa meile polled ette riputas ja säärikud jalga pani ja asusime meiegi sardiinide kallale: suured silgud ühte kasti, väiksed teise. See on päris üllatav, kui avastad end pohmas peaga 20 minutit pärast ärkamist milleltki selliselt. Lisaks niigi kummalisele olulukorrale kais meid Jimmi poolhull itaallasest ema meid kogu aeg torkimas ja meile suvalisi ebaotstarbekaid lisaülesandeid andmas ja tegi seda kusjuures veel itaalia keeles ka. Kuna tegu oli ikka managari emaga, siis me alguses ikka tegime ka neid asju , mida ta palus, aga kui Jim nägi, et ta ema seal meiega jändab siis ta tuli ja hakkas ema peale itaalia keeles niimoodi lõugama, et sardiinid lendasid ja ma poleks imestanud, kui nad üksteisele kallale oleksid läinud. Meie KAtiga noppisime selle itaalia kisma ajal aga kalu silmad maas tünnist välja.

Viimase tunni veetsin ma koos selle tumma asiaadiga fileerimis liini peale. Ma pidid silgud kõhud ees, pea all liiini peale pisikestesse slottidesse pistma, mis nad fileerimismasinasse viis. Kalad on libedad ja liin liigus ikka tõesti üleliia ruttu ja kuna see masin ise oli nii hirmus, et sinna poole ka ei tahtnud oma käsi sirutada, siis mõni kalake läks sinna fileerimisse ka selg ja saba ees, kui ma teda õigel ajal ümber keerata ei suutnud. Kui keegi on seda “I love Lucy” osa näinud, kus ta šokolaadi vabrikus töötab, siis see, mis mina tegin oli midagi sarnast. Ühte sõna see asiaat ikka oskas ka – see oli “STOP!” ja ta kasutas seda siis, kui ta ei suutnud kõiki fileesid ära noppida – see oli tema ülesanne - ja siis ma pidin liini seisma lükkama.

Olen Jimmile väga tänulik uutse kogemuse eest, aga rohkem ma sinna tööle ei läinud.