mina tootan kohas nimega portland hotel. koht, mis on pohimottelt sarnane
little creaturega. nad teevad seal oma oltsi ja uldseiselt on ka monusa olemisega baar/resto. koht jagunebki kaheks. uks pool on restoran ja teine baar. koht ise on umbes 50 korda vaiksem kui creature,aga enamik kohti mida ma tean on sama palju kordi vaiksemad, sest meie fremantli tookoht oli ikka voimsalt mahukas. olen vaga roomus et sain sinna toole. labi onne ja juhuse sattusin sinna kanti uks hommikupoolik ja samaks paevaks sain proovipaeva ja sama paeva ohtul olin juba ametlikult tool. kolmandal vahetusel olin saali peal juba ainuke ettekandja ja koik sujub. uhesonaga, tookohaga on vedanud jarjekordselt. koik tootajad on noored ja abivalmid ja agedad. koik on kusjuures ka austraalased. mina ainuke vooramaalane... votan seda kui komplimenti.
elukoht. no piirkond on age ja uur on suht vaike. vbl jama on see, et kulmaks kisub siin melbournis ja majas ei ole soojendust. et enamiku ajast istud sooja teki sees. jajah. siin on ikka jahedam kui teil eestis.
mis veel. meil on nuud aadress ka, kui kedagi huvitab.
423 station st
north carlton 3054
melbourne
australia
hea kull. nautige sooja.
Monday, April 27, 2009
Thursday, April 23, 2009
Melbourne versus Sydney
Võtsime neli päeva tagasi enda seljakotid uuesti selga, jätsime Sydneyga hüvasti ja sõitsime alla Melbourne. Kuna ma pole ammu kirjutanud, siis räägin esmalt natuke Sydney elust.
Sydney on suur ja moodne linn, mis kohati oma modernsuse, suurte klaasist majade, ülistiilsete ülesvuntsitud majadega jätis võltsi ja pealiskaudse mulje. Ta kuidagi lämmatab oma intensiivsuse ja tempoga ning tekitas veidi kaustrofoobiat. Ööelu on seal aga vägev ja näiteks kell 16.00 tööle minnes on ööklubid mitte juba vaid endiselt lahti ja pidu on täies hoos. Metsik. Sydney on oma lahesoppidega merele väga avatud ja pram on inimeste tavaline transpordivahend ja viib kiiremini kohast-kohta kui bussid.
Töötasin seal kahes kohas – ühes suures ja tegusas restoranis mere ääres, kauni nimega kohas – Darling Harbouris. Pärast teist vahetust ülendati mind kelneriks ja pärast teist nädalat sain ülemkelneriks, mis tegelikult ei erine oluliselt tavalise kelneri ametist, lihtsalt saad paremaid sektsioone endale. Teine koht oli väike restoran/kohvik, kus ma olin ainus inimene põrandal, tegin ise kohvisid ja kokteile – see kuhu ma tänu Youtube’le sain. Seal kohas sain ainulaatse kogemuse töötada totaalse türapea alluvuses – vabandan siinkohal kõigi lapsevanemate ees, kes seda blogi loevad – aga see sõna iseloomustab teda kõige paremini. Üks omanikest oli tore Itaalia verd mees, kel pere ja lapsed ja kodu ja huvid ja punane Ferrari, ta läks aga pärast mu teist töönädalat ära ja ühtlasi lahkus suurem osa persionalst koos temaga, nii et põhimõtteliselt olin koos türapeaga seal kahekesi kogu aeg – ta oli omanik, manager ja ka kokk, tagaruumis oli ka üks hindu, kelle nime ma lõpuni meelde ei suutnud jääda. Türapea nimi oli Richard. Ta on kõige tobedam, ignorantsem, rumalam inimene, kellega ma olen pidanud lähedalt suhtlema, selline tunne oli nagu ta aju oleks turses ja pitsitaks koledasti kolba sees, ning seepärast ei suuda ta normaalselt suhelda. Vahel oli temaga selline tunne nagu me oleks kahekesi aega kinni jäänud, sest, kui sa kasvõi ühe vea tegid – mis isegi ei pruukinud viga olla, lihtsalt veidi teistmoodi, kui Richard harjunud oli – siis me võtsime seda terve õhtu läbi ja ta rääkis sellest kokkadele ja isegi käis klientidele rääkimas, et mul siin kelner just tegi nii ja kas te suudate uskuda, et ta nii tegi, on loll eksole… Uskumatu tüüp. Mul ükskord tellisin mingitele umbkeelsetele hispaanlastele prae kõrvale kartulite asemel juurviljad (see on lihtne viga tekkima – sest küpsekartulid on WEDGES ja juurvilju kutsutakse siin VEGGIES). Viisin ned lauda ja nad vangutasid pead, et ei me tahtsime ikka kartuleid ja juurvilju üldse ei söö. Igas normaalses restoranis lahendataks see probleeb 30 sekundiga ja vahetatakse lihtsalt juurikad kardula vastu, aga Richard ei olnud nõus seda tegema. Mis ma siis ütlen kliendile: “Sry tõesti, ma kuulsin küll valesti, aga sa pead siiski need juurviljad endale sisse vintsutama ja nende eest maksma ka, sest mu manager ei ole nõus neid ümber vahetama” Ma olin nõus ise nende kuradi kartulite eest maksma…. Ma olin valmis päeva pealt ära minema ja mul oli lahkumiskõne ka valmis, selle peamine mõte oli, et kui sa kohtled inimesi sitasti, siis koheldakse sind sitasti ja sa jäädki elu lõpuni üksi sinna surnud ringi tiirlema ja kibestud aina enam, kui sa midagi ette ei võta.. Aga üks läks natuke aega mööda seda kõne polnudki vaja: miskil kummalisel põhjusel hakkasin ma talle meeldima, ta ühel õhtul isegi naeratas kergelt. Ta ütles, et ta on 4 restoranis töödanud ja ma olen kõige parem kelner, kes tal kunagi on olnud. Siis ta muutkui hakkas rääkima, et oi Margus, me siin veel teeme sellest kohast sinuga sellise ägeda resto, et vähge pole. Tegin talle ise välja mõeldud kokteile (Raimo oleks mu üle kindlasti uhke) ja ta tahtis nad menüüsse panna, aga umbes siis tulime ära ka.
Melbournes leidsime kohe esimesel päeval toreda elukoha: üks kena maja rahulikul tänaval kõige popima kohviku/pubi tänava kõrval. Me oleme kahekesi toas, siis on veel üks austraalia kutt üksinda toas ning 2 briti ja üks saksa tüdrukut kolmekesi toas. Kes arvutada ei oska, siis meid on siin kokku kuus. Vist. Töökohad on mõlemal olemas: ma töötan barista ja kelnerina teatrikohvikus ja Kristi räägib enda tööst ise.
Melbs on lahe ja avar ja mõnus ja siin on õhku hingata ja arhidektuur on äge ja elustiil muhedalt boheemlaslik ja igal teisel inimesel on kas kitarr, molbert, viiul või vähemalt rula näpus. Kunsti ja kultuuri tohhujaa kui palju.
Margus.
Sydney on suur ja moodne linn, mis kohati oma modernsuse, suurte klaasist majade, ülistiilsete ülesvuntsitud majadega jätis võltsi ja pealiskaudse mulje. Ta kuidagi lämmatab oma intensiivsuse ja tempoga ning tekitas veidi kaustrofoobiat. Ööelu on seal aga vägev ja näiteks kell 16.00 tööle minnes on ööklubid mitte juba vaid endiselt lahti ja pidu on täies hoos. Metsik. Sydney on oma lahesoppidega merele väga avatud ja pram on inimeste tavaline transpordivahend ja viib kiiremini kohast-kohta kui bussid.
Töötasin seal kahes kohas – ühes suures ja tegusas restoranis mere ääres, kauni nimega kohas – Darling Harbouris. Pärast teist vahetust ülendati mind kelneriks ja pärast teist nädalat sain ülemkelneriks, mis tegelikult ei erine oluliselt tavalise kelneri ametist, lihtsalt saad paremaid sektsioone endale. Teine koht oli väike restoran/kohvik, kus ma olin ainus inimene põrandal, tegin ise kohvisid ja kokteile – see kuhu ma tänu Youtube’le sain. Seal kohas sain ainulaatse kogemuse töötada totaalse türapea alluvuses – vabandan siinkohal kõigi lapsevanemate ees, kes seda blogi loevad – aga see sõna iseloomustab teda kõige paremini. Üks omanikest oli tore Itaalia verd mees, kel pere ja lapsed ja kodu ja huvid ja punane Ferrari, ta läks aga pärast mu teist töönädalat ära ja ühtlasi lahkus suurem osa persionalst koos temaga, nii et põhimõtteliselt olin koos türapeaga seal kahekesi kogu aeg – ta oli omanik, manager ja ka kokk, tagaruumis oli ka üks hindu, kelle nime ma lõpuni meelde ei suutnud jääda. Türapea nimi oli Richard. Ta on kõige tobedam, ignorantsem, rumalam inimene, kellega ma olen pidanud lähedalt suhtlema, selline tunne oli nagu ta aju oleks turses ja pitsitaks koledasti kolba sees, ning seepärast ei suuda ta normaalselt suhelda. Vahel oli temaga selline tunne nagu me oleks kahekesi aega kinni jäänud, sest, kui sa kasvõi ühe vea tegid – mis isegi ei pruukinud viga olla, lihtsalt veidi teistmoodi, kui Richard harjunud oli – siis me võtsime seda terve õhtu läbi ja ta rääkis sellest kokkadele ja isegi käis klientidele rääkimas, et mul siin kelner just tegi nii ja kas te suudate uskuda, et ta nii tegi, on loll eksole… Uskumatu tüüp. Mul ükskord tellisin mingitele umbkeelsetele hispaanlastele prae kõrvale kartulite asemel juurviljad (see on lihtne viga tekkima – sest küpsekartulid on WEDGES ja juurvilju kutsutakse siin VEGGIES). Viisin ned lauda ja nad vangutasid pead, et ei me tahtsime ikka kartuleid ja juurvilju üldse ei söö. Igas normaalses restoranis lahendataks see probleeb 30 sekundiga ja vahetatakse lihtsalt juurikad kardula vastu, aga Richard ei olnud nõus seda tegema. Mis ma siis ütlen kliendile: “Sry tõesti, ma kuulsin küll valesti, aga sa pead siiski need juurviljad endale sisse vintsutama ja nende eest maksma ka, sest mu manager ei ole nõus neid ümber vahetama” Ma olin nõus ise nende kuradi kartulite eest maksma…. Ma olin valmis päeva pealt ära minema ja mul oli lahkumiskõne ka valmis, selle peamine mõte oli, et kui sa kohtled inimesi sitasti, siis koheldakse sind sitasti ja sa jäädki elu lõpuni üksi sinna surnud ringi tiirlema ja kibestud aina enam, kui sa midagi ette ei võta.. Aga üks läks natuke aega mööda seda kõne polnudki vaja: miskil kummalisel põhjusel hakkasin ma talle meeldima, ta ühel õhtul isegi naeratas kergelt. Ta ütles, et ta on 4 restoranis töödanud ja ma olen kõige parem kelner, kes tal kunagi on olnud. Siis ta muutkui hakkas rääkima, et oi Margus, me siin veel teeme sellest kohast sinuga sellise ägeda resto, et vähge pole. Tegin talle ise välja mõeldud kokteile (Raimo oleks mu üle kindlasti uhke) ja ta tahtis nad menüüsse panna, aga umbes siis tulime ära ka.
Melbournes leidsime kohe esimesel päeval toreda elukoha: üks kena maja rahulikul tänaval kõige popima kohviku/pubi tänava kõrval. Me oleme kahekesi toas, siis on veel üks austraalia kutt üksinda toas ning 2 briti ja üks saksa tüdrukut kolmekesi toas. Kes arvutada ei oska, siis meid on siin kokku kuus. Vist. Töökohad on mõlemal olemas: ma töötan barista ja kelnerina teatrikohvikus ja Kristi räägib enda tööst ise.
Melbs on lahe ja avar ja mõnus ja siin on õhku hingata ja arhidektuur on äge ja elustiil muhedalt boheemlaslik ja igal teisel inimesel on kas kitarr, molbert, viiul või vähemalt rula näpus. Kunsti ja kultuuri tohhujaa kui palju.
Margus.
Saturday, April 18, 2009
Pinnaroo (Jaanus, Kati)
Oleme siis juba kaks nädalat elanud sellises väikeses linnas nagu Pinnaroo. See on eelmises elukohast Kingston on Murrayst mingi 100km lõunasse. Siin linnas on toidupood, kirik, baar, raamatukogu, kool ja ongi peaaegu kõik. Ahjaa karavan park ka-seal me ka elame pisikeses kuudis, kus on kaks nari, külmkapp, konditsioneer ja laud. Eraldi on pesemiseks maja ja köök. Täitsa saab oma asjatamised ära ajada ja odav on ka. Maksame tööandjale vaid 50dollarit nägu nädalas. eelmises kohas maksime 140dollarit, niiet saab tänu sellele ka säästa ehk rohkem. Oleme need kaks nädalat sibulaid sorteerinud, millest ka mõned pildid üleval. Suure lindi pealt tulevad sibulad ja sealt peab siis ära viskama mullatükid, kivid, katkised ja mädanenud sibulad, igasugu muud juurikad ja valet värvi sibulad. Seda tööd oli vaid kaheks nädalaks aga õnneks sama tööandja pakkus meile ka jätkamist kartulisorteerijatena aga täna(pühapäev) astus boss läbi ja ütles, et veel esmaspäeval ei saa pihta hakata aga et ehk teisipäevast siis. Esmaspäeval ehk sõidame kuskile suuremasse linna, kus elektroonikat ja sporditarveid ka müüakse ja lööme oma teenitud raha laiaks. Nali. Muide samasuguse harvesteri peal nagu me kartulis tööle hakkame sai hiljaaegu just siit mitte kaugel üks Korea tüdruk surma. Jäi kuidagi jalgupidi masina vahele. Arvatavasti palju verd ja piinarikas surm. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Pole see töö mitte nii ohtlik kui on kaine mõistus ja ei roni igale poole uudistama ja torkima. Siin samuti jahedaks läinud ja hommikuti alla 10kraadi vahel ja päeval nii 18-25kraadi. Jaanus:)
Tuesday, April 7, 2009
tere
kristi.
nuud saime lopuks plaani paika ja liigume jargmine esmaspaev melbourne.
netist leidsime inimese, kes on nous meid auto peale votma ja soidame ilusti rahulikult sydnest
melbourne. ja sebisime elukoha ka ette, nii et koik nagu funkab. nuud voiks keegi meile sinna
too ka ette ara otsida, me oleme koik muu ju teinud.
ilm. ilm kisub kehvaks siin austraalias. sugis eksole. ja ega vaga ei erine eesti sugisest. tuul puhub ja lehed on kollased ja hommikul kui kell kuus arkan, panen villased sokid ikka jalga. ja kui toole lahen, tomban mutsi pahe ja panen salli kaela. kuidagi jube akitselt laks. eelmine nadal oli veel okei ja sai luhikesi asju kanda, aga see nadal ikka on hirmus jahe. mul lausa kurk kipitas hommikul ja nuuskasin nina lausa. paeval on muidugi soe, kui paike valjas on, see on okei. ja iseenesest on age ka, et saab jalle riideid kanda, mitte mingi paar hilpu hommikul selga tommata ainult. et nuud paned ikka puksid ja t-sargi ja dzempri ja vbl ohtupoole isegi jaki ka. ja siis saad salli panna ja mul on age muts ka, nii et panen selle ka pahe. nagu paris. mul uks sober saatis aga pohjast, linnast nimega broom, smsi, et seal on kohutavalt palav ja kisub 45 kraadini paeval. no ma tglt oleks parema meelega seal, aga eks sinna ka jouab.
a , enne kui ara unustan. mul tuleb sunna mingi 40 paeva parast. kui motlete, et mida kinkida, siis pakun paar ideed. age oleks paariks nadalaks eesti tulla :) praegu pidid lennupiletid odavad olema. ma olen seljakoti inimene, nii et ma ei saa seda endale lubada, aga kui viitsite, siis tehke mulle kink. kui seda raha kokku ei saa, siis oleks ipodiga ka rahul :) ok, nali naljaks.
mis siis veel... a laeva peal oleme ikka eks. lahe on seal. mollame laevakerega ikka kui aega on ja lakime rustmasteriga asju ule. ja tassisin oli uhest kohast teise uks paev paris mitu tundi. meie laevakapten on hommikuti ainult pahur natuke ja enne kui sa jouad vetsus ara kaiia, pistab sulle ambri rustmasteriga katte ja kasib laevatekki minna parandama. noh, vastu ka hakka vaidlema ja siis lahedki. mul on selliseid juhtumeid paar korda olnud, aga margusel pidi ikka pea iga hommik selline valja nagema. uks hommik ei joudnud ta sarkigi selga panna, kui laevakapten tuli pahuralt midagi sonima.
vaadake filmi 'requiem for a dream'. hasti tehtud ja vaga hea mojuga film. enam ei taha kunagi liiga kiirelt kohnaks saada ja liiga kergelt raha teenida.
armastan koiki.
kui pileti raatsite valja teha, siis varsti naeme ka :)
Kristi
nuud saime lopuks plaani paika ja liigume jargmine esmaspaev melbourne.
netist leidsime inimese, kes on nous meid auto peale votma ja soidame ilusti rahulikult sydnest
melbourne. ja sebisime elukoha ka ette, nii et koik nagu funkab. nuud voiks keegi meile sinna
too ka ette ara otsida, me oleme koik muu ju teinud.
ilm. ilm kisub kehvaks siin austraalias. sugis eksole. ja ega vaga ei erine eesti sugisest. tuul puhub ja lehed on kollased ja hommikul kui kell kuus arkan, panen villased sokid ikka jalga. ja kui toole lahen, tomban mutsi pahe ja panen salli kaela. kuidagi jube akitselt laks. eelmine nadal oli veel okei ja sai luhikesi asju kanda, aga see nadal ikka on hirmus jahe. mul lausa kurk kipitas hommikul ja nuuskasin nina lausa. paeval on muidugi soe, kui paike valjas on, see on okei. ja iseenesest on age ka, et saab jalle riideid kanda, mitte mingi paar hilpu hommikul selga tommata ainult. et nuud paned ikka puksid ja t-sargi ja dzempri ja vbl ohtupoole isegi jaki ka. ja siis saad salli panna ja mul on age muts ka, nii et panen selle ka pahe. nagu paris. mul uks sober saatis aga pohjast, linnast nimega broom, smsi, et seal on kohutavalt palav ja kisub 45 kraadini paeval. no ma tglt oleks parema meelega seal, aga eks sinna ka jouab.
a , enne kui ara unustan. mul tuleb sunna mingi 40 paeva parast. kui motlete, et mida kinkida, siis pakun paar ideed. age oleks paariks nadalaks eesti tulla :) praegu pidid lennupiletid odavad olema. ma olen seljakoti inimene, nii et ma ei saa seda endale lubada, aga kui viitsite, siis tehke mulle kink. kui seda raha kokku ei saa, siis oleks ipodiga ka rahul :) ok, nali naljaks.
mis siis veel... a laeva peal oleme ikka eks. lahe on seal. mollame laevakerega ikka kui aega on ja lakime rustmasteriga asju ule. ja tassisin oli uhest kohast teise uks paev paris mitu tundi. meie laevakapten on hommikuti ainult pahur natuke ja enne kui sa jouad vetsus ara kaiia, pistab sulle ambri rustmasteriga katte ja kasib laevatekki minna parandama. noh, vastu ka hakka vaidlema ja siis lahedki. mul on selliseid juhtumeid paar korda olnud, aga margusel pidi ikka pea iga hommik selline valja nagema. uks hommik ei joudnud ta sarkigi selga panna, kui laevakapten tuli pahuralt midagi sonima.
vaadake filmi 'requiem for a dream'. hasti tehtud ja vaga hea mojuga film. enam ei taha kunagi liiga kiirelt kohnaks saada ja liiga kergelt raha teenida.
armastan koiki.
kui pileti raatsite valja teha, siis varsti naeme ka :)
Kristi
Wednesday, April 1, 2009
sydnekate elu.
tere.
tahtsin oelda seda,
et kui kellelgi on paat,
siis mul on paadiload nuud ja
voin soita igast asjadega mere
ja ookeani peal.
kuna elame laevas ikka
ja seal tekkis voimalus oppida
mootorpaadiga soitma ja endale
load teha, siis motlesin,
et miks ka mitte.
njah.
kristi
tahtsin oelda seda,
et kui kellelgi on paat,
siis mul on paadiload nuud ja
voin soita igast asjadega mere
ja ookeani peal.
kuna elame laevas ikka
ja seal tekkis voimalus oppida
mootorpaadiga soitma ja endale
load teha, siis motlesin,
et miks ka mitte.
njah.
kristi
Subscribe to:
Posts (Atom)
