Melbourne versus Sydney

Võtsime neli päeva tagasi enda seljakotid uuesti selga, jätsime Sydneyga hüvasti ja sõitsime alla Melbourne. Kuna ma pole ammu kirjutanud, siis räägin esmalt natuke Sydney elust.

Sydney on suur ja moodne linn, mis kohati oma modernsuse, suurte klaasist majade, ülistiilsete ülesvuntsitud majadega jätis võltsi ja pealiskaudse mulje. Ta kuidagi lämmatab oma intensiivsuse ja tempoga ning tekitas veidi kaustrofoobiat. Ööelu on seal aga vägev ja näiteks kell 16.00 tööle minnes on ööklubid mitte juba vaid endiselt lahti ja pidu on täies hoos. Metsik. Sydney on oma lahesoppidega merele väga avatud ja pram on inimeste tavaline transpordivahend ja viib kiiremini kohast-kohta kui bussid.

Töötasin seal kahes kohas – ühes suures ja tegusas restoranis mere ääres, kauni nimega kohas – Darling Harbouris. Pärast teist vahetust ülendati mind kelneriks ja pärast teist nädalat sain ülemkelneriks, mis tegelikult ei erine oluliselt tavalise kelneri ametist, lihtsalt saad paremaid sektsioone endale. Teine koht oli väike restoran/kohvik, kus ma olin ainus inimene põrandal, tegin ise kohvisid ja kokteile – see kuhu ma tänu Youtube’le sain. Seal kohas sain ainulaatse kogemuse töötada totaalse türapea alluvuses – vabandan siinkohal kõigi lapsevanemate ees, kes seda blogi loevad – aga see sõna iseloomustab teda kõige paremini. Üks omanikest oli tore Itaalia verd mees, kel pere ja lapsed ja kodu ja huvid ja punane Ferrari, ta läks aga pärast mu teist töönädalat ära ja ühtlasi lahkus suurem osa persionalst koos temaga, nii et põhimõtteliselt olin koos türapeaga seal kahekesi kogu aeg – ta oli omanik, manager ja ka kokk, tagaruumis oli ka üks hindu, kelle nime ma lõpuni meelde ei suutnud jääda. Türapea nimi oli Richard. Ta on kõige tobedam, ignorantsem, rumalam inimene, kellega ma olen pidanud lähedalt suhtlema, selline tunne oli nagu ta aju oleks turses ja pitsitaks koledasti kolba sees, ning seepärast ei suuda ta normaalselt suhelda. Vahel oli temaga selline tunne nagu me oleks kahekesi aega kinni jäänud, sest, kui sa kasvõi ühe vea tegid – mis isegi ei pruukinud viga olla, lihtsalt veidi teistmoodi, kui Richard harjunud oli – siis me võtsime seda terve õhtu läbi ja ta rääkis sellest kokkadele ja isegi käis klientidele rääkimas, et mul siin kelner just tegi nii ja kas te suudate uskuda, et ta nii tegi, on loll eksole… Uskumatu tüüp. Mul ükskord tellisin mingitele umbkeelsetele hispaanlastele prae kõrvale kartulite asemel juurviljad (see on lihtne viga tekkima – sest küpsekartulid on WEDGES ja juurvilju kutsutakse siin VEGGIES). Viisin ned lauda ja nad vangutasid pead, et ei me tahtsime ikka kartuleid ja juurvilju üldse ei söö. Igas normaalses restoranis lahendataks see probleeb 30 sekundiga ja vahetatakse lihtsalt juurikad kardula vastu, aga Richard ei olnud nõus seda tegema. Mis ma siis ütlen kliendile: “Sry tõesti, ma kuulsin küll valesti, aga sa pead siiski need juurviljad endale sisse vintsutama ja nende eest maksma ka, sest mu manager ei ole nõus neid ümber vahetama” Ma olin nõus ise nende kuradi kartulite eest maksma…. Ma olin valmis päeva pealt ära minema ja mul oli lahkumiskõne ka valmis, selle peamine mõte oli, et kui sa kohtled inimesi sitasti, siis koheldakse sind sitasti ja sa jäädki elu lõpuni üksi sinna surnud ringi tiirlema ja kibestud aina enam, kui sa midagi ette ei võta.. Aga üks läks natuke aega mööda seda kõne polnudki vaja: miskil kummalisel põhjusel hakkasin ma talle meeldima, ta ühel õhtul isegi naeratas kergelt. Ta ütles, et ta on 4 restoranis töödanud ja ma olen kõige parem kelner, kes tal kunagi on olnud. Siis ta muutkui hakkas rääkima, et oi Margus, me siin veel teeme sellest kohast sinuga sellise ägeda resto, et vähge pole. Tegin talle ise välja mõeldud kokteile (Raimo oleks mu üle kindlasti uhke) ja ta tahtis nad menüüsse panna, aga umbes siis tulime ära ka.

Melbournes leidsime kohe esimesel päeval toreda elukoha: üks kena maja rahulikul tänaval kõige popima kohviku/pubi tänava kõrval. Me oleme kahekesi toas, siis on veel üks austraalia kutt üksinda toas ning 2 briti ja üks saksa tüdrukut kolmekesi toas. Kes arvutada ei oska, siis meid on siin kokku kuus. Vist. Töökohad on mõlemal olemas: ma töötan barista ja kelnerina teatrikohvikus ja Kristi räägib enda tööst ise.

Melbs on lahe ja avar ja mõnus ja siin on õhku hingata ja arhidektuur on äge ja elustiil muhedalt boheemlaslik ja igal teisel inimesel on kas kitarr, molbert, viiul või vähemalt rula näpus. Kunsti ja kultuuri tohhujaa kui palju.

Margus.