Pinnaroo, Kati

Heihopsti musid!

Et siis täna natuke pikem sõnavõtt kui viimane kord :) nüüd siis seis selline, et eile oli meil viimane tööpäev, täna pakime asju ning homme (koos päiksetõusuga loodetavasti) tõmbame siit pommiaugust minema. Mitte et see koht nii hull oleks, lihtsalt suht pikalt oleme siin olnud (7 nädalat kokku). Praegune plaan on liikuda põhja poole, kus oleks soojem. Hetkel on sihtkoht Brisbane, mis asub Queenslandis. Kuid arvatavasti ei jää me sinna kauaks, vaid üritame ehk mingile Queenslandi paljudest eriti ilusatest ja eksootilistest saartest tööle saada. Aga noh see alles esialgne plaan. Mul ju palju aega enam pole enne Eestit, nii et väga suurt reisimist vist teha ei jõua.

Kui keegi küsib, et miks me üldse nii pikalt seda kartuli/sibula/kõrvitsa/oliivi/viinamarja tööd tegime, siis põhjus on selles, et selleks, et teise aasta viisat saada, pead Aussis vähemalt 88 päeva farmitööd tegema. Eks neid võimalusi viisa saamiseks on veelgi, aga farmitöö on üks levinumaid. Nüüd täna peaks boss meile need viisapaberid ära tooma, kus peaks sis loodetavasti olema kirjas nii piisavalt päevasid, et saaksin edaspidi rahulikult misiganes tööd teha ning suht kindel olla, et teise aasta viisa on varsti olemas. Kui aga päevasid napib, siis hakkan põhjas nobedasti jälle farmitööd tegema.
Nii et nagu mu jutust võib järeldada, on meil suht kindel plaan Aussi veel teiseks aastaks jääda. Ühe aastaga lihtsalt ei jõua midagi eriti näha, eriti kui pead enamuse ajast töötama, et Eestis pangalaenu maksta ja midagi veel reisimiseks kõrvale panna. Nii et raudselt jääb ühest aastast väheks. Aga eks paistab kuidas plaanid realiseeruvad.

Kui nüüd natuke veel praegusest elukohast rääkida, siis paneme võimalikult kiiresti mõned pildid üles, siis saab siinsest linnast parema ettekujutuse. Töö osas oli kõik sama pmst, mis Kingstonis, ainult et me ei töötanud enam harvesteri peal (ehk siis ei logistanud vagude vahel) vaid sorteerisime kartuleid graderi peal, millele traktorid kartuleid põllu pealt sorteerimiseks tõid ning lindile kallasid. Poisid ei pidanud õnneks seda selgamurdvat tööd kaua tegema – Madis sai traktori peale ning Jaanus forklifti ehk siis vist kahveltõstuki peale tööle. Ja nii need päevad läksid. Mingeid vahejuhtumeid kummaliste kanni napsavate elukatega polnud, nii et selles osas oli igav :)

Muidu caravan parki kõrval on meil siin väike loomaaed. No tõsiselt väike tegelt, seal hunnik papagoisid, kakaduu, emud, must luik ja hunnik kängurusid. Kakaduu pidavat rääkima viit keelt ning meie üllatuseks õppis ta kiiresti ära ka teretere ütlemise :P papagoidel oli meist täiesti savi, nii et ei suutnud nemad meile muljet avaldada ning kindlasti kohe ei tekitanud meie neis mingeid positiivseid tundeid. Ühel laupäeval tuli pargi omanik loomi söötma ning lasi meid ka parki sisse. Siis saime kängurusid lähemalt passida ning üht ka patsutada. Teised kappasid minema, aga jah see üks sõi parasjagu mingeid seemneid ja tal oli sügavalt ükskõik, kas keegi teda seejuures käpib või mitte. Emudele üritasin ka läheneda ning muljet avaldada, hoides käes hunnikut teri. Aga emud vaatasid mind siukse näoga, et kuule konn, mis sa sipsid siin? Nii et ma eemaldusin neist sama targalt, lootes, et nad mulle lihtsalt sportlikust huvist noka või jalaga ei pane (emud vaatasid mulle pmst ylalt alla, peab tunnistama, et tegemist on suurte mölakatega). Aga noh, vähemalt on kontakt Austraalia loomariigiga saavutatud :)

Mannu (meie auto) on reisuks ka kenasti läikima löödud. Mingi aeg purunes tal üks rehv, mille me kohaliku mehaaniku juures ära lasime parandada. Ühtlasi lasime tal õli ära vahetada, uued kojamehed panna ja veel mingeid asju tsekata. Igatahes tuli näiteks selle ülevaatuse juures välja, et autol puudus mingi polt, mis pingutab generaatori rihma. Ehk siis..okeiiii. samuti pidi aku läbi olema, mootor kehv olema, mingid voolikud essud olema jnejne. Läbivaatuse tulemus oli see, et onu sõnul kuulub meie Mannu prügimäele ning et tema arvates peaks politsei kõik sellised autod teedelt eemaldama. Mhmmm...lahe on kuulda siukest juttu eks J nii et ta väga hullult ei panustanud selle peale, et me Mannuga väga kaugele jõuame. Aga noh, ta oli ka üks väga kibestunud mehaanik ning pealegi – mida tema üldse autodest teab, eks :P

Nii et põhja poole suundume positiivselt meelestatult, küll kõik sujub. Teile soovin mõnusat kevade lõppu ja suve algust! Anname oma käikudest asap teada :)

Mmuahh!!

Kati