ola

Tere, tere. Kristi jutt.

Mina siin alphas ikka. Kain samas kohas tool, parimaks sobraks ikka margus ja teen suhtkoht samu asju. Elame nuud teises majas juba pikka aega, mis mulle meeldib palju rohkem kui eelmine maja. See teine oli rohkem suvakas, uus maja on natuke ilusam ja puhtam. Mina élan maja koige pisemas toas, aga ilusad sinised seinad on ja kuidagi tore hubane on. Vot sedapsi siis.

Praeguseks oleme siin kaheksa ja pool nadalat olnud.. ei tea mitu paeva see teeb… ja umbes kuus nadalat on jaanud. Paris vedukas. Nuud laheb juba aeg kiiresti siin ja pohimotteliselt on natuke ainult jaanud. Teeme juba plaane arasoiduks ja seejuures ka eesti tulemiseks. Jah, hetke plaanide kohaselt tuleme ikka varsti koju eesti tagasi. Teise aasta viisa on varuks, kes teab mis elu toob, ehk on vaja varsti tagasi siia saarele tulla. Mulle on see riik siin vaga sumpaatne ja enamik kohti on nagemata ja kulastamata, nii et paris kindlasti mingi hetk kavatsen siia tagasi lennata. Aga eesti peaksime ka varsti joudma. Ponev, ma isiklikult ei joua ara oodata. Rist vabakal on ka veel nagemata ja eesti klatsiga pole ma uldse kursis, nii et ponev saab olema.

Elu siin alphas on ka paris huvitavaks muidu lainud. No margusega vahel on meil muidugi hetki kus avastame, et koik maailma pisemadki asjad oleme omavahel labi arutanud ja leiame ennast utlemas uksteisele taiesti suvalisi asju. Siin kohal toon valja moned naljakad laused mida me oleme vahetanud. Lause 1: Kristi: margus, sa ostsid tana vetsupaberi ja panid selle vetsu jah? Margus: mina jah. Isver, kas meil toesti enam millesti must raakida pole?
Utleme nii, et tunneme uksteist ikka paris hasti juba.

Aga siis neist ponevatest hetkedest. Alguses motlesin, et ei hakka siin sopru tekitama eriti, sest esiteks kohalikud kaboid on vahe veidrad siin ja teiseks kohalikud kaboid on ikka vaga veidrad tegelt. Aga peale kuuendat nadalat ja peale 50nda raamatu labilugemist otsustasin et hakkan ikka rohkem kohalikega suhtlema ja teen neid totraid asju kaasa, kuhu nad kutsuvad muudkui. Ja sellest hetkest alates on elu siin ponevaks ja vaga austraaliaparaseks lainud. Kanguruusid olen kahe nadala jooksul rohkem nainud kui oma elu jooksu… naiteks hobuseid ja hobuseid olen oma noore elu jooksul ikka paris mitu nainud. Uhe seljast kukkusin kunagi maha ka. Aga see lugu vist ei sobi siia peatukki.

Uhesonaga, koigepealt laksin kaasa piggima. Ehk siis seajahile. Nad votavad oma kaks koera kaasa, suure noa pistavad voo vahele ja lahevad metsa vahele sigu jahtima. Kui moni siga tee peale satub, vajutavad kiirelt pidurit, karjuvad koertele SIGASIGASIGA, koerad huppavad auto pealt maha ja pistavad plagama. Saavad sea katte, suravad hambad neile kintsu kinni, siga karjub, kaboi votab seal korvadest kinni ja tombab kori labi., seejarel votab oma telefoni valja ja teeb pilti. Ja on vaga uhke. Muidugi. Tubli too. Seejarel arutavad omavahel kui vagevad need 10 minutit olid, mil nende koer sea jarel lippas. Ja siis isuvad autosse ja koik hakkab uuesti pihta. Kusjuures siga jaab sinna metsa maha. Vaga johker on see koik, aga nende jaoks on see suur lobu. Ma ei tea, ma suurt naudingut ei tundnud sellest, aga see kogemus on nuud olemas ja palju ponevam ohtu oli igastahes.
Kogu see komejant toimus propertyl, mis on sama suur kui eesti.

Jargmisena otustasin et opin autosoidu ara. Paadiload sain tehtud, miks mitte siis autojuhiload ara teha. Ettepanek on tehtud ka, et lennukiload ara teha, a ma vist nii ulbeks ei hakka minema, et koik maailma soidukite load siin ausraalias ara teen. Jah, ja nuud kain iga paev soitmas. Ja soidan nagu vana mees teate. Ausalt noh, voin oelda, et olen vaga hea autojuht ja hasti tuleb valja, kuigi ma pole elu see autoga soitnud varem. Siin soidan 4 wheel driviga (eesti keeles on see vist nelirattavedu) ule kungaste ja labi voimatute orgude. Esimese soidutunni lopuks soitsin juba 4nda kaiguga 100km/h ja oleks tahtnud kiiremini, aga siin ju need kanguruud ja lehmad tee aares. Kaiguvahetus tuleb juba ilusti valja, tagurdamine on kapas ja kohaltminekuga ei ole mingit probleemi olnudki. Et vagev. Reedel lahen teen esimese teoorieksami ara, siis saan endale opilaseload, et voin soita kui keegi lubadega inimene istub korval. Siis pean veidi aja parast veel teooria – ja soidueksami tegema ja kui need ilusti sooritan, voin voidukalt kuulutada et olen autojuhilubade omanik.

Siis kutsuti mind paariks paevaks kulla suurele propertyle (ala farm suure maa alaga, kus on uldjuhul ka suurearvuline kari). Alguses ei olnud uldse kindel kas hakkan kummalistele kaboidele siin korbes kulla minema. Olen suur odukatefann ja olen nainud filmides, mis noorte neidudega sellistes kohtades juhtuda voib. A siis loin kaega ja otsustasin, et elu on luhike ja kui minu lopp seal peab tulema, siis las tulgu. Aga nagu te eeldada voite, kuna minu kirjutatud see blogi on, siis jain ma ilusti ellu ja vaga vinged kaks paeva olid. Ma voiks vabalt sellises farmis elada. Vaga monus oli hommikul kohvi juua taielikus vaikuses ja vaadata kauguses huplevaid ruusid. Ja sellist tahistaevast pole mina oma elu sees nainud.
Propertyl tehti mulle ka ekskursioon. Seal on salajased koopad, mis kunagi olid aborigeenide pelgupaik. Praeguseks on kull abod mujale kolinud ja koobastes on naha ainult moningaid ruude konte, aga kuidagi vaga friiki tunne oli nendes koobases ronida. Kui veel koopamaalinuid ka nagin, siis vaga kaua ei tahtnud seal enam olla.
Seejarel pisteti mulle suur puss katte ja oeldi, et tulista. Okei. Vabalt. Umbes 70 meetri kaugusele pandi kokakoola purk pusti ja oeldi, et kui pihta saan, siis pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama. A see purk oli pigem selleks, et kaboid saaks minu ees tuusata, kui hasti nemad lasevad. Ok, tuusa siis kaboi. Lasi paugu ara, aga taitsa mooda. Ma votsin esimest korda elus relva katte ja lasin pihta. Kaboi oli vait ja mina vist pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama.
Siis votsime motikad ja laksime koaalade jahile. Mitte neid tulistama, vaid otsima. Et ma saaks blogisse kirjutada, kuidas soitsin motikaga ilusa kuid kuiva joe aares ja nagin koaalasid. Ei nainud. Kaboid utlesid, et voin siiski kirjutada, et nagin seitset koaalat puu otsas kaarte mangimas, a ma ei saa niimoodi rahvast petta.
Aga emusid, ruusid, dingot(!), kotkaid, lehmi nagin igastahes.

No vot siis. Sedasi see eluke siin veereb. Veel on plaanis minna kraanade ja igastt vidinatega lahedal asuvasse kaevandusse soitma, kus saan ka helikopeteriga vaikse tiiru teha ehk. Kull korvalistmel olles, ent siiski. A siis huvitav on see, et ma kain jooksmas siin alphas pea iga paev. Huvitav selleparast, et kes teab mind ja mu arvamust jooksutrennist, siis ei oskaks elu sees arvata, et mulle voib lausa meeldida korbe vahel joosta higi otsa ees parlendamas. Margus on vana kala selles, ent ka mina suudan juba edukalt ilma vahepeal oksendamiseta mitmed kiomeetrid maha joosta. Muretsesime endale ipodi ka ja nuud on vapsee uhke tunne sorkida. Ja tagasi kaboide juurde tulles, siis arge muretsega, ma ei kavatse siin kellegagi abielluma hakata, lihtsalt endal peab elu lobusaks tegema kuidagiviisi.

Ma vist tana jooksma ei lahe. Eile oli meil pidu. Marguse toas. Teemaks oli michel jackson. Kahekesi olime. Tuba oli vaikeste vahendidega paris vagev ja uhke. Ise olime ulesloodud. Margus oli vaga teemas sees. Ei tea, mis kellani tansisime ja kuulasime jacksonit. Tana jooksma ei lahe, muidu lohkeb moni veresoon peas.

Nagemist.

Kristi

Katjuusha jutuke

Joujou kallikesed! :)

Nyyd siis on lood sellised, et me Jaanusega võtame saba selga ning paneme homme põhja poole ajama. Rentisime auto, mille homme hommikul kätte saame ning sellest saab siis meie elumaja järgmiseks 9ks päevaks. Kavas minna sukelduma, vihmametsadesse ja loodusparkidesse usse taga ajama, mägesid vallutama ning päikest võtma (meil ju siiani talveteema, oleme täielikud kahvanäod). Asjad on juba pakitud ning väike reisiärevus juba hinges :)

Muidu siinsed viimased nädalad läksid hästi, käisin ühes kohvikus tööl, teenisin nats raha ning kulutasin selle kohe ära. Üks õhtu tegime korterikaaslastega pargis väikse grilli, siinmail on parkides grillimisahjud ja väiksed katusealused laudade/toolidega, kus siis tasuta grillimasinat kasutada saab, et vabas õhus sõpradega aega veeta. Ja siis eile käisime Riina ja Jaanusega Comedy Clubi vaatamas. Väga naljakad tyybid esinesid. Pool või natuke üle selle naljadest läksid must kindlasti kaarega mööda, aga ikkagi oli naljakas. Täitsa nii andekat kutti nagu Pablo Fransisco ei kohanud. Muhe õhtu oli sellegipoolest. Et siis selline lugu Brisbane eluga.

Uurin nüüd edasi, et kuidas ma täpsemalt Riina juurde jõuan homme, et sinna osad asjad hoiule panna ning et kuidas siis juba edasi linnast välja saada. Vahelduseks sõidan jälle manuaaliga, nii et hakkab nalja saama :P Anname endast siis mingi hetk märku, eks.

Ootan juba Eestit muidu ;)

Kati

Brisbane (Jaanus)

Põhimõtteliselt olen kuu aega tööd teinud haljastusfirmas NatureForm. 3 erinevat objekti on olnud ja erinevad tööülesanded aga peamiselt mulla, liiva, tuha, mingi muu jama labistamine kuhjast laiali või autole, segu segamine, segu-, tuhaämbrite palkide transportimine mäest üles ja alla, saalungite, terrassi ehitamine, muruvaipade paigaldamine ja muud lihtorjale kohased füüsilised tööd:). On olnud päevi kui tahaks labida nurka visata ja saata kõik kus kurat aga samas päevi, kus tunned, et lihased ja vaim on mõnusalt väsinud ja tuleb hea uni. Käisime uut jääaega kinos vaatamas üks päev pärast tööd ja väsimus oli nii suur, et silmad vajusid kinni ja kui olid lahti, siis ei suutnud süveneda ja ei saanud aru miks inimesed ümberringi naeravad. Kokkuvõtteks on tore olnud kuna raha makstakse ja tööd on.

Maksim küsis, et kas viisad on olemas, siis jah, meil mõlemal Katiga järgmise aasta viisad käes. Ja üritan ka väikese videoklipi korterist üles siia panna, et saaks ülevaate, kus elame(see Marisele meeldiks).

Brisbanest nii palju, et suurlinn nagu ikka. Sama palju inimesi elab kui Eestis kokku. Aga mingit erilist muljet ei ole jäänud. Üleüldse tundub, et linnades midagi väga ahhetama ei pane. Peame Tallinnas ikka oma vanalinna üle uhked olema ja seda rohkem külastama. Ilusad kohad kipuvad ikka seostuma loodusega ja jäävad reeglina linnast välja. Tehislikult linna istutatud palmid tunduvad sama võltsid kui Egiptuses hotellide ümbruses, kus Katsiga kunaski käisime. Seega tekkis meil ahvatlus varsti enne Kati ärasõitu rentida auto ja sõita põhja suunas mööda rannikut ja avastada erinevaid vaatamisväärsusi ja sõita ka laevaga korallrahule snorgeldama, mis meile kindlasti juba ette väga meeldib. Alguses arvestasime nii 5päeva aga nüüd venitame ikka vast 10päevaseks reisiks, siis ei pea nii palju päevas autos istuma ja saame rohkem erinevatel radadel rännata. Üritaks jõuda ka vihmametsadesse ja seal madude, puukide, sääskede ja teiste elukatega võidelda:). Eestis ikka hunti ja karu peaks kartma, siin mingid tühised putukad ja rästikud:) Kuna mul objektikohased tööd, siis saan ära käia ja pärast järgmise objektiga kenasti liituda.

Kui Kati ükskord kirus siinseid bussijuhte, siis tahaks ka kiruda... Tahtsin tööle sõita ja oma arust hakkasin peatusesse jõudma õigeks ajaks aga buss juba tuhises mööda enen kui olin peatusesse jõudnud. Vehkisin küll ja tegin nägusid, aga raibe sõitis minema ja järgmine buss läks vist tunni pärast ja oleks tööle ilmselgelt hiljaks jäänud. Aga juhuslikult järgmine buss, kes nägi mu vehklemist ja miimikat peatas bussi ja küsis, et kas ta võib jälitada seda bussi ja meid(noh meid oli kaks tegelikult) ära visata selle bussi peale, millest maha jäime. No muidugi olime üllatunud, et siuke teenus ka olemas on ja sisenesime bussi mokk töllakil ja läks tagaajamiseks. Järgmises peatuses, siis jõudsime oma õigele bussile järgi ja hüppasime maha ja vehkisime, aga too ikka ei näinud ja küsisime teiseslt bussijuhilt, kas ralli võib jätkuda. Kuna algsuund oli bussijuhil sama, siis rallisime edasi ja valgusfoori taga tõmbas bussijuht oma bussi meie eessõitva õige bussi kõrvale ja tegi uksed lahti ja ütles, et kuule mees lase need kutid ikka oma bussi ja siis nad leppisid kokku, et järgmises peatuses toimub inimkaubandus. Noh ma ei tea, kas nüüd saite aru aga siuke lahe lugu oli mumeelest ja ei saa öelda, et kõik bussijuhid oleks jobud:).

Noh, mis siin ikka pikalt-laen veel mõned pildid üles ja mõnusat suve kõigile:)

02.07 hommik - Kati

Nüüd siis sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks - isegi kui arvad, et asjad on jonksus ja võid lebotada ning tuleviku pärast muretu olla, siis ära kunagi jää lootma Austraalia internetile. See keerab ikka midagi tuksi.. Mitmed inimesed juba teavad, et kui ma nendega räägin, siis läheb pool juttu kaduma ja ma ise lhn nii mõned korrad poole tunni jooksul kaduma jne. aga ma mõtlesin, et aussi internet ei salli lihtsalt lobisemist. Tundub, et ta on hoopis julmem.

Nii mõned nädalad tagasi kui olin natuke Riina juures abiks olnud aga selgus, et seal ikkagi põhikohaga inimest pole vaja, sis hakkasin vähehaaval tööd otsima. Just nii vähehaaval. Mõtlesin, et üritan kuskil riidepoes või kingapoes või nii tööd saada, et vahelduseks ei kallaks inimestele õlut. Käisin reipalt poest poodi, kandideerisin neti teel jne. Aga kui yldse uusi inimesi taheti, siis selle tööviisaga saadeti kohe minema. Praegu kehvad ajad ja vaja aussisi eelistada.

Nujah, siis pärast mingit aega loobusin ja mõtlesin, et okei hakkan siis ikkagi tavapärast lihtsibi tööd otsima. Saatsin ikka iga päev netis töökuulutustele vastuseid jne. Aga ei midagi.

Siis helistas mulle manager sellisest kohast nagu Subway (Eestis siukest asja pole, aga pmst tegu võileiva kiirtoidukohaga). Mind kutsuti vestlusele ja pärast edukat vestluse läbimist pidin netis tegema n-ö Subway ylikooli kursuseid kõik alates leiva kypsetamisest kuni toiduainete säilitamiseni ning klientide teenindamiseni. Nii need ka tehtud ja siis ütles boss, et ole hea oota nädal, siis saame sind järgmise nädala graafikusse panna. Mul nii et okei, ega nädal mind nii hullult vaesemaks tee, et saangi niisama veel ringi tuiata.

Nädala möödudes saatis manager mulle graafiku - töötunde oli kyll hirmus vähe ja esimene tööpäev pidi olema nädala pärast laupäeval. Aga ta ytles, et see alguse asi, et teed training shifti ära ja sisi saame sulle rohkem tunde anda. Mina jälle mõtsin, et no ega see just super pole, aga vähemalt on koht olemas ning enne Eestit saan vähemalt oma yyrikulud ja toidukulud nulli ehk. Saatsin sis aga vastuse, et okei, olen kohal.

Täna hommikul oli mu postkastis kiri, et mu training shiftid on canseldatud, sest ma ei ole neid kinnitanud. Saatsin siis käbe oma kunagise kirja uuesti ning helistasin ja seletasin, et loomulikult ma kinnitasin ja et ma ikka olen hea meelega laupäeval platsis. Öeldi, et uuritakse, et mis teha annab.

Nyyd tuli kõne, et ei anna midagi teha, need tunnid jaotati juba praeguste töötajate vahel ära ning kuna meie n-ö töösuhe nii konarlikult algas, siis otsustati, et mind ikkagi tööle ei võeta. MIDA?

Et siis olen alguspunktis tagasi, ainult et nii poole väiksema eelarvega.

Päris loll lugu või mis.

Kati