ola

Tere, tere. Kristi jutt.

Mina siin alphas ikka. Kain samas kohas tool, parimaks sobraks ikka margus ja teen suhtkoht samu asju. Elame nuud teises majas juba pikka aega, mis mulle meeldib palju rohkem kui eelmine maja. See teine oli rohkem suvakas, uus maja on natuke ilusam ja puhtam. Mina élan maja koige pisemas toas, aga ilusad sinised seinad on ja kuidagi tore hubane on. Vot sedapsi siis.

Praeguseks oleme siin kaheksa ja pool nadalat olnud.. ei tea mitu paeva see teeb… ja umbes kuus nadalat on jaanud. Paris vedukas. Nuud laheb juba aeg kiiresti siin ja pohimotteliselt on natuke ainult jaanud. Teeme juba plaane arasoiduks ja seejuures ka eesti tulemiseks. Jah, hetke plaanide kohaselt tuleme ikka varsti koju eesti tagasi. Teise aasta viisa on varuks, kes teab mis elu toob, ehk on vaja varsti tagasi siia saarele tulla. Mulle on see riik siin vaga sumpaatne ja enamik kohti on nagemata ja kulastamata, nii et paris kindlasti mingi hetk kavatsen siia tagasi lennata. Aga eesti peaksime ka varsti joudma. Ponev, ma isiklikult ei joua ara oodata. Rist vabakal on ka veel nagemata ja eesti klatsiga pole ma uldse kursis, nii et ponev saab olema.

Elu siin alphas on ka paris huvitavaks muidu lainud. No margusega vahel on meil muidugi hetki kus avastame, et koik maailma pisemadki asjad oleme omavahel labi arutanud ja leiame ennast utlemas uksteisele taiesti suvalisi asju. Siin kohal toon valja moned naljakad laused mida me oleme vahetanud. Lause 1: Kristi: margus, sa ostsid tana vetsupaberi ja panid selle vetsu jah? Margus: mina jah. Isver, kas meil toesti enam millesti must raakida pole?
Utleme nii, et tunneme uksteist ikka paris hasti juba.

Aga siis neist ponevatest hetkedest. Alguses motlesin, et ei hakka siin sopru tekitama eriti, sest esiteks kohalikud kaboid on vahe veidrad siin ja teiseks kohalikud kaboid on ikka vaga veidrad tegelt. Aga peale kuuendat nadalat ja peale 50nda raamatu labilugemist otsustasin et hakkan ikka rohkem kohalikega suhtlema ja teen neid totraid asju kaasa, kuhu nad kutsuvad muudkui. Ja sellest hetkest alates on elu siin ponevaks ja vaga austraaliaparaseks lainud. Kanguruusid olen kahe nadala jooksul rohkem nainud kui oma elu jooksu… naiteks hobuseid ja hobuseid olen oma noore elu jooksul ikka paris mitu nainud. Uhe seljast kukkusin kunagi maha ka. Aga see lugu vist ei sobi siia peatukki.

Uhesonaga, koigepealt laksin kaasa piggima. Ehk siis seajahile. Nad votavad oma kaks koera kaasa, suure noa pistavad voo vahele ja lahevad metsa vahele sigu jahtima. Kui moni siga tee peale satub, vajutavad kiirelt pidurit, karjuvad koertele SIGASIGASIGA, koerad huppavad auto pealt maha ja pistavad plagama. Saavad sea katte, suravad hambad neile kintsu kinni, siga karjub, kaboi votab seal korvadest kinni ja tombab kori labi., seejarel votab oma telefoni valja ja teeb pilti. Ja on vaga uhke. Muidugi. Tubli too. Seejarel arutavad omavahel kui vagevad need 10 minutit olid, mil nende koer sea jarel lippas. Ja siis isuvad autosse ja koik hakkab uuesti pihta. Kusjuures siga jaab sinna metsa maha. Vaga johker on see koik, aga nende jaoks on see suur lobu. Ma ei tea, ma suurt naudingut ei tundnud sellest, aga see kogemus on nuud olemas ja palju ponevam ohtu oli igastahes.
Kogu see komejant toimus propertyl, mis on sama suur kui eesti.

Jargmisena otustasin et opin autosoidu ara. Paadiload sain tehtud, miks mitte siis autojuhiload ara teha. Ettepanek on tehtud ka, et lennukiload ara teha, a ma vist nii ulbeks ei hakka minema, et koik maailma soidukite load siin ausraalias ara teen. Jah, ja nuud kain iga paev soitmas. Ja soidan nagu vana mees teate. Ausalt noh, voin oelda, et olen vaga hea autojuht ja hasti tuleb valja, kuigi ma pole elu see autoga soitnud varem. Siin soidan 4 wheel driviga (eesti keeles on see vist nelirattavedu) ule kungaste ja labi voimatute orgude. Esimese soidutunni lopuks soitsin juba 4nda kaiguga 100km/h ja oleks tahtnud kiiremini, aga siin ju need kanguruud ja lehmad tee aares. Kaiguvahetus tuleb juba ilusti valja, tagurdamine on kapas ja kohaltminekuga ei ole mingit probleemi olnudki. Et vagev. Reedel lahen teen esimese teoorieksami ara, siis saan endale opilaseload, et voin soita kui keegi lubadega inimene istub korval. Siis pean veidi aja parast veel teooria – ja soidueksami tegema ja kui need ilusti sooritan, voin voidukalt kuulutada et olen autojuhilubade omanik.

Siis kutsuti mind paariks paevaks kulla suurele propertyle (ala farm suure maa alaga, kus on uldjuhul ka suurearvuline kari). Alguses ei olnud uldse kindel kas hakkan kummalistele kaboidele siin korbes kulla minema. Olen suur odukatefann ja olen nainud filmides, mis noorte neidudega sellistes kohtades juhtuda voib. A siis loin kaega ja otsustasin, et elu on luhike ja kui minu lopp seal peab tulema, siis las tulgu. Aga nagu te eeldada voite, kuna minu kirjutatud see blogi on, siis jain ma ilusti ellu ja vaga vinged kaks paeva olid. Ma voiks vabalt sellises farmis elada. Vaga monus oli hommikul kohvi juua taielikus vaikuses ja vaadata kauguses huplevaid ruusid. Ja sellist tahistaevast pole mina oma elu sees nainud.
Propertyl tehti mulle ka ekskursioon. Seal on salajased koopad, mis kunagi olid aborigeenide pelgupaik. Praeguseks on kull abod mujale kolinud ja koobastes on naha ainult moningaid ruude konte, aga kuidagi vaga friiki tunne oli nendes koobases ronida. Kui veel koopamaalinuid ka nagin, siis vaga kaua ei tahtnud seal enam olla.
Seejarel pisteti mulle suur puss katte ja oeldi, et tulista. Okei. Vabalt. Umbes 70 meetri kaugusele pandi kokakoola purk pusti ja oeldi, et kui pihta saan, siis pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama. A see purk oli pigem selleks, et kaboid saaks minu ees tuusata, kui hasti nemad lasevad. Ok, tuusa siis kaboi. Lasi paugu ara, aga taitsa mooda. Ma votsin esimest korda elus relva katte ja lasin pihta. Kaboi oli vait ja mina vist pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama.
Siis votsime motikad ja laksime koaalade jahile. Mitte neid tulistama, vaid otsima. Et ma saaks blogisse kirjutada, kuidas soitsin motikaga ilusa kuid kuiva joe aares ja nagin koaalasid. Ei nainud. Kaboid utlesid, et voin siiski kirjutada, et nagin seitset koaalat puu otsas kaarte mangimas, a ma ei saa niimoodi rahvast petta.
Aga emusid, ruusid, dingot(!), kotkaid, lehmi nagin igastahes.

No vot siis. Sedasi see eluke siin veereb. Veel on plaanis minna kraanade ja igastt vidinatega lahedal asuvasse kaevandusse soitma, kus saan ka helikopeteriga vaikse tiiru teha ehk. Kull korvalistmel olles, ent siiski. A siis huvitav on see, et ma kain jooksmas siin alphas pea iga paev. Huvitav selleparast, et kes teab mind ja mu arvamust jooksutrennist, siis ei oskaks elu sees arvata, et mulle voib lausa meeldida korbe vahel joosta higi otsa ees parlendamas. Margus on vana kala selles, ent ka mina suudan juba edukalt ilma vahepeal oksendamiseta mitmed kiomeetrid maha joosta. Muretsesime endale ipodi ka ja nuud on vapsee uhke tunne sorkida. Ja tagasi kaboide juurde tulles, siis arge muretsega, ma ei kavatse siin kellegagi abielluma hakata, lihtsalt endal peab elu lobusaks tegema kuidagiviisi.

Ma vist tana jooksma ei lahe. Eile oli meil pidu. Marguse toas. Teemaks oli michel jackson. Kahekesi olime. Tuba oli vaikeste vahendidega paris vagev ja uhke. Ise olime ulesloodud. Margus oli vaga teemas sees. Ei tea, mis kellani tansisime ja kuulasime jacksonit. Tana jooksma ei lahe, muidu lohkeb moni veresoon peas.

Nagemist.

Kristi