dreams can come true

Tere,

ma ei ole kindel, kas me voime siia blogisse kirjutada valjaspool austraaliat, aga kuna see on ikkagi meie blogi, siis votan selle oiguse ja teen siia vaikse kirjutise.

hetkel oleme omadega, kristi ja margus siis, joudnud taimaale. indoneesias, saarel nimega bali, veetsime umbes nadala eksole. see oli meie esimene peatuspaik peale austraaliat. bali oli ok. vaga turistikas. aga meil oli tore. tootlesime oma paevitusega palju ja tegime ka turistivarke. kellel on Facebook, need vast on ka piltidega tutvunud. kaisime korge mae otsas, nagime palju ahve ja nautisime niisama balit. paevitus oli vagev, aga olime ulipruunid umbes 24 h ja peale seda on enamus maha koorunud ja uus nahk peale kasvanud.

peale balit veetsime paar nadalat vietnamis. lennuk maandus linnas nimega ho chi minh. no voib oelda, et see on paris kiire linn ja inimesi on ikka omajagu. kuna bali oli paris turistikas ja ho chi minh vaga vali ja kiire, siis tahtsime kohta, kus saaks rahus rannas lebada ja omi motteid moelda. nii et soitsime vaiksele saarele nimega phu quoc. jah, rahu me saime. veetsime seal kokku 9 paeva, mis tagasi moeldes oli tglt liiga palju. saarel oli ka vaike linna moodi asjandus, aga muidu seal palju eriti ei toimu. koik motted said esimeste paevadega moeldud ja raamatut ei viitsi ka kolmteist tundi paevas lugeda. vahemarkusena mainin, et loen hetkel raamatut mis on tuhat (meil number uks ei toota klaviatuuril) 200 lehekulge pikk ja tais kirjutatud suht keerulises inglis keeles ja raagib kleopatra elust. pidin seda mainima, juhul kui mu keska ajaloo ops loeb seda blogi. ta oleks mu ule vaga uhke. ja tean kull, nero elas vanajal. igastahes, saarel oli tore, soitsime selle motikaga paari paevaga labi ja muidu sai ilusti keha ja hinge valja puhata. motika soidu tottu voib nuud ka oleda, et lahkusime vietnamist haavadega ja moni meist siiamaani lonkab.

jah, ja siis tuli tai. eeee.... ma tahaks siia peatukki kirjutada nii palju, aga see voib muutuda igavaks plamaks voibollla. mina oma vanemate pettumuseks pole kunagi unistanud suurejoonelisest karjaarist voi rikkast mehest, kellel oleks mersu ja ilus maja viimsis, vaid minu unistus on olnud jouda siia saarele, kust ma seda kirjutist hetkel arvutisse sisse trukin. tana ma olen juba okei, aga viimased paevad on olnud minu jaoks ikka vaga emotsionaalsed. moningaid salajasi pisaraid olen ikka valanud. ehk siis, minu unistus hakkas hetkest, kui kinodesse ilmus film the beach. jah, see leonardoga. aga see film avas minus koik poorid ja sealt sai ka minu reisukirg alguse. kui selline koht on maailmas olemas, siis ma ei saanud aru, mis ei peaks omi asju seljakotti panema ja minema maailma avastama. kahjuks pidi siis reeglite kohaselt veel keska lopetama ja igast asju tegema, mida uhiskond sult ootab, aga lopuks ma joudsin kohale. okei, seal saarel ei ole neid kanepivalju, mis mind ei hairi, sest seda pahna ma ei tee, ja seal ei ela toredate inimeste kommuuni, aga see kuramuse saar oli ikka ilus. ainuke jama on nuud selle olukorra juures see, et mis siis nuud? jargmisena voiks aafrika avastada ehk? voi peaks karjaari tegema? pigem ikka aafrika :)

sedapsi siis, muidu on meil koik vaga kenasti. umbes nadal reisime veel tais ringi ja siis on india. indias uritame ennast kuhugi templisse sisse smuugeldada ja kaks nadalat mediteerida. mina sain kull valgustatud umbes uleeile, aga mulle meeldiks margust kiilaka ja ilma kulmudeta naha, sest nii peab vist tegema kui templisse mungaks lahed.

loodan vaga, et eestis koik toimib ja piima saab ikka poest ja vast kunagi naeme ka :)

tere

tervitus,

motlesin et teen veel viimase sissekande siia blogisse,
kuna ka meie lahkume austraalia pinnalt ulehomme juba.
eelmine neljapaev lahkusime outbacki rongiga alphast ja
soitsime brisbane, kus veetsime monusa pidustuste rohke
nadalavahetuse. olime selle ara teeninud. hea oli. tore oli.
palju ponevaid asju juhtus :)

esmpaspaeval pesime end ilusti puhtaks ja soitsime
bussiga packbackerite pealinna byron baysse. utleme nii,
et seal oli paris vahva ohkkond. jalutasime paeva otsa ringi
ja kaisime sellise asjaga nagu paraplaan taeva all holjumas.
see siuke mootorivaba tuuleabil ohus pusiv atribuut.
eriti monus tunne oli linnukombel lennata ja siis imeilusasse randa maanduda.
ei noh, peab tegema lihtsalt selliseid asju.

tana, ehk siis kolmapaeval, soitsime surfers paradise,
kus me maikuus minu sunna ajal ka olime. seekord on meie
eesmargiks homme seal dreamworldis ara kaiia, millest
kati ka on siin raakinud. lobustuspark, kus saab tuhat kilomeetrit tunnis vastu seinu
soita ja varki.

ja siis reedel paneme omad asjad kottidesse, suudleme austraalia pinnast ja soidame
saarele nimega bali, kus peesitame rannas, joome kokteile ja kaime rolleritega sisalikke taga
ajamas. peale moningat peesitamist, lahme aasiat ule vaatama. esimene peatuspaik on vietnam.
teine on tai ja viimaseks riigiks meie reisides jaab india. ei oskagi oelda, mis nende paari kuu jooksul meie elus toimub, aga olen taiesti veendunud, et pinget ja ponevust tais saavad olema.
reisimine on age. soovitan soojalt.

teise austraalia viisa asju hakkan kohe ajama, kui siit riigist lahkume,
kuna mina pole selle saarega veel lopparvet teinud. osad asjad jaid veel lahtiseks
ja paljud kohad labi kaimata. et olen suht kiirelt siin samas tagasi. vot siis.

et aasias laheb marguse telefoninumber kaiku, kuhu voite meile smse saata
voi midagi ja uritame marku anda, et oleme veel elus.

ps! ma teen koik, mis mu voimuses, et the beachil ara kaiia. see on minu dream come true.

armastan.

elu on ilus :)

kristi