mina kristi.

heips,

no mis mul siin ikka oelda. olen siin kaugel maal jalle. ei tea, mis neid
noori siia tombab muudkui :) voi noh natuke oskan ehk aimata :)
no ju siis oli vaja jalle minna. isa ka tapselt ei tea miks ja milleks kogu
seda lennuki kadalippu oli nuud vaja jalle ette votta, aga eks elu teeb
ise omad otsused ja minu saatus toi mind siia tagasi.

pean aus olema, et alles siis kui astusin lennukist maha ja
astusin esimese sammu austraalia ohu kaes, siis joudis kohale, et
tulin ju austraaliasse. olin kuidagi koguaeg keskenud selle viisa jamale ja
alphale ja sellele, et peab asjad pakkima ja koigile jalle viimased kallistused
andma. uldse nagu ei moelnud sellele, et tore ju, saab jalle austraaliat nautida.
aga pole siin ka miskit muutunud selle viimase kolme kuu jooksul. ainult mina ehk.

hetkel viibin oma australlannast sobrantsi Amy juures, kellega meil oli
au tutvuda enne alphasse minekut brisbanes. ta on vaga tore ja meil
hea klapp, nii et tema voorustab mind nii kaua kui lahen korbekulla.
a hetkel on tore, need paar on paeva on kulgenud ozi meeleolus - paike
kutab kuklasse ja muresid ei tohi olla, sest siin riigis lihtsalt ei ole selliseid asju.
esmaspaeval lahen sinna alphasse. ja kats tuleb varsti jargi. monus. saab jalle
bensu ja kuule muua ja igast muid lollusi ette votta.

aa muideks, eile toodi siia koju joulukuusk ja kaunistasime toda.
naljakas veidi. see pole see paris kuusk metsast eksole, aga
natuke oli tore ka ehteid sinna kulge riputada. oleks kapsas ka potis podisenud
ja kartul ahjus korbenud, siis oleks nagu paris olnud. ilma lume ja kulmata muidugi.

mis veel. eestis oli tore. head sobrad on mul ikka. ma ei oska kohe
kuidagi teid kiita ja tanada, a eks koik teavad, mida ma teie vastu tunnen,
sest vahel ikka olen tore ja emotsionaalne ka ja raagin kui vaga ma
teid armastan. mu suda ja suur osa hingest jai ka eesti uhe mehe hoiule,
nii et pikalt ma seekord siin saareriigi peal ei peesita, vaid tulen oma varale jargi.
vanemad peab ka ikka avalikult tunnustama. monusad passid :)

hea kull, ma pean siin suhtlema. nagu austraalias ikka peab.

armastan koiki vaga palju. te ei teagi kui palju.

margus, ootan et sa iga hetk tuleksid vetsust valja voi midagi.

Esimene nädal Lindeman Islandil (Kati)

Jou!

Nüüd siis oleme siin Lindeman Islandil nädala jagu olnud. Viimane päev Cabooltures osutus täielikuks emotsioonide üles alla paiskamises. Esiteks olime Eikega niivõrd õnnelikud, et saame korraliku töö ilusas kohas ning et saame sealsest kahtlasest keskkonnast minema. Kui olime lennupiletid ära ostnud, siis läksime tolle vanamehe Spirosega rääkima, et lugu nüüd selline ja selline, et me teame, et jääme oma ühe nädala rendist ilma, aga et ikka väga tahaks teise nädala renti tagasi saada, sest rahadega juba tuuga. Ja saate aru – tüüp keeldus meile igasuguse raha tagastamisest. Väitis, et kuna me pole isegi proovinud seal tööd leida ning anname liiga kergelt alla ja ei ole isegi üht nädalat koha peal, siis tema keeldub mingit tagasimakset tegemast. Me muidugi vaidlesime vastu, et meie osa polnudki ise ju mööda linna ringi käima hakata, seda saaksime igal pool mujal ka teha. Vaid et kokkulepe oli, et meie maksame rendi ja nemad annavad meile töö. Lollus täielik. Igatahes...pärast kümne minuti pikkust vaidlust keeldus ta enam edasi meiega suhtlemast ning me andsime lihtsalt alla. Et siis maksime kokkuvõttes kolme öö madratsite peal magamise eest 280 dollarit, mis teeb kuskil 900 EEKu öö :D:D:D aga noh, raha tuleb raha läheb eksole. Ja kuna ta on praeguseks nii palju juba läinud, siis raudselt hakkab nüüd suure hooga tulema kah! :D

Nii et teisipäeva hommikul sõitsime rongiga tagasi Brissi ja sealt edasi lendasime lennukiga Hamilton Islandile, mis on Whitsundays saarestikust üks suuremaid. Ja sealt edasi viis meid juba laev/paat Lindemanile. Selleks ajaks olid juba eelmise päeva sõdimised unustatud ning me olime vaatepildist täiesti lummatud. Istusime totakalt rõõmsate nägudega ja ei osand isegi midagi öelda üksteisele (minu puhul harva esinev nähtus). Saarele jõudes ootas meid juba meie personaliosakonna juht Ron, kes meile kiiresti väikse tuuri tegi. Seejärel käisime õhtust söömas ning ülejäänud õhtu tiksusime niisama. Meie ööbime siukses omaette külakeses, mida nimetatakse GE Landiks (General Employee), kus siis kõik lihttöölised magavad, söövad ja oma vaba aega veedavad.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 6 AM ning tööpostil olime 7.30. Esimesel kahel päeval saime kellegi sabas käia ning teha seda, mis meile öeldi. Kuid kolmandal päeval pandi meid juba üksi..samas muidu tavaliselt käiakse teiste sabas nii ca nädal enne kui see isik üksi koristama lubatakse. Mina sain kohe ka natuke teistmoodi ameti, koristan kahel päeval manageride tubasid ja tähtsamate ninade villasid ning peabossi maja. Järgmisel kahel päeval olen õhtuses vahetuses, et siis teen kõike seda, mis päevane vahetus ei jõudnud teha ning kui kuskil on mingi jama, siis lahendan seda ja kui mingi tuba avaldab soovi uute linade, rätikute jms järele, siis tegelen sellega ka mina. Et siis saan palju pimedas majade vahel ringi tatsata ning usse ja kummitusi eemale peletada :P Ning siis viies päev olen ma tavalises päevases vahetuses ning koristan hotellitube nagu kõik teisedki. Mulle on mitmel korral ikka rõhutatud, et mulle anti kohe väga vastutusrikas positsioon, sest pean kõigest kõike teadma ja teisi asendama jne. Väga tore muidugi, aga noh vaevalt nad väga rõõmsad on kui teada saavad, et ma kahe nädala pärast lahkun...peangi seda neile nüüd lähipäevadel ütlema...huh...aga ehk saab Eike siis minu asemele, ma usun, et talle meeldiks selle koha peal.

Aga et sisi töö on okei. Palju on ringi sebimist, mööda treppe jooksmist (kogu see resort on üles ehitatud majade blokkidest, mis asetsevad mäe jalamil eri tasandit. Paljupaljupalju treppe on selle kõige märksõna), higistamist ja koristamist. Väga respekt neile, kes sellist tööd aastaid teha suudavad.

Saarel ringi vaadata pole väga saanud, esimesed vabad päevad tulevad nüüd kolmap/neljap. Siis üritan kindlasti võimalikult palju ringi vaadata, võimaluse korral kajakiga sõitma minna, golfi mängida ja loomulikult kohalik mingi imeliku nimega mägi vallutada. Kahjuks on vabad päevad Eikest erinevad, nii peame kõike seda eraldi tegema :(

Leviga on siin sellised lood, et mobla levi on mul ainult ühe mäenuki peal, muidu ülejäänud saarel on tühjus. Ja kuna pimedaks läheb varakult ning uskuge mind – pimedas ei ole siin üldse mõnus ringi käia, siis väga tihti ma sinna mäenukile ei satu. Õnneks sain kohalikust kohvikust osta netikaardi nii et saan ikka muu maailmaga ühenduses olla. Kokkuvõttes - elu on pmst lill.

Vut sedasi on lood minu eluga. Kuidas teil läheb? Pole teist kellestki väga midagi kuulnud...loodan, et kõik on ikka okei. Ärge mind sis ehk täitsa ikka ära unustage eks :)

Kallistades,

Kati

PS! Kallis Kersti, veelkord suursuur õnnesülem ja kallistustekuhi Sulle beebi sünni puhul! Ei jõua ära oodata, millal pisinublu näha saan! :)

PPS! Epuke kallis, loodan, et Sul oli superilus päikseline ja lilleline sünnipäev! Paljupalju õnne! :)

PPPS! Emme musi, mul sai eile peenraha otsa, nii et ei saand sulle uuesti helistada. Aga minuga on kõik hästi. Tore oli su häält kasvõi korrakski kuulda! Kallimusi! :)

P2ikseline info Katilt

heiheihei!!!

teate, mul on yx unistus t2itumas!!! Eile ohtul saime Eikega yhe telefonikone, kus meile pakuti tood sellisel saarel nagu Lindeman island!!! Nagu yx nendest Whitsundays paradiisisaartest, millest ma juba pikalt soigunud olen, et oioi kuidas tahaks sinna toole saada!!!! ja nyyd tuleb v2lja, et oleme nende jaoks piisavalt asjalikud, et saada sinna koristajateks :D palk on okei, elamiskulud v2iksed, syya antakse 3 korda p2evas. et siis ainult hakka aga koristama!!!

huh, yritan nyyd natuke rahulikumalt ja v2hemate hyyum2rkidega edasi kirjutada. et siis homme soidame tagasi Brissi ning lendame sealt sellisele saarele nagu Hamilton. sealt edasi saame paadiga oma Lindeman Islandile. ning tooga saame asap alustada, ehk siis esialgse info kohaselt kolmap2eval.

selle Caboolture kohaga l2heb kyll nyyd natuke essusti, sest kaotame oma n2dala yyriraha. teise n2dala oma peaks ikka tagasi saama. ning kuna lend Hamiltonile maksab ca 150 dollarit, siis lhb see yyriraha v2gagi oigesse kohta. et siis..homme jouan paradiisisaarele! :D ja kuna me Kristiga alustame roadhouses novembri lopus, siis jouan seal paar head n2dalat ikka olla :P

Sedasi siis :D oioi kui happy ma olen :)

kalli!

K

Emotsioone ja motteid eelmisest n2dalast (Kati)

Helou kallikesed, mina siin. Kati. Kuidas viimasel ajal läind on kah? Mul on kõik hästi. see nädal on olnud tore. Ilm oli küll paar päeva suht kehv nii et seetõttu ei käinud me hostelist väga kaugemal kui ainult pood ja kino (käisime vaatamas filmi Julia & Julie, väga mõnus filmielamus). Samuti olime nädala jooksul kergelt sportlikud, käisime kiirkõndi tegemas ning üritasime üldse igale poole jala käia ning palju päeva jooksul ringi tuiata. Pesu käisime pesemas ükspäev näiteks pesumajas, milleni jõudsime pärast 45 min reipal sammul kõndimist.

Ja siis teate üks päev sel nädalal oli kohe täiesti võimatult mõnus ja tore. See algas hommikul 8 ajal 1,5 h kiirkõnniga, millele järgnes eriti hea hommikusöök – shoksi helbed piima ja kiivitükkide ning purusuhu kohviga (mina nimetan seda pätikohviks, Eike purusuhu kohviks, purusuhu väljend meeldib mulle rohkem tglt). Hommikusöögi ajal helistasin ühte hosteli, mis pidavat tööd vahendama. Seda kõike kohas nimega Caboolture, Brissist 40 km põhjas. Väidetavalt oli meile tööd sitaks, kas siis restos, baaris, köögitoimkonnas, koristamise vms. Ning kokku sai lepitud, et laupäeval on sinna sõit ja siis uuest nädalast oleme juba tööl. Kõik see tegi loomulikult tuju veel aina paremaks ning päev tundus kohe eriti super olevat. Õhtupoole sättisime oma sammud Southbanki poole, kus pargis toimus tasuta jooga. Vau, milline kogemus! Juba see hetk, kui ma end seal muru peal siruli viskasin ja taevasse vaatasin, tundsin, et see teeb ikka siseruumi joogale igal ajal silmad ette. Vägaväga mõnus oli. Ning kuna mul kunagisest Almer Jansu joogaõpetusest midagi veel meeles oli, siis oli ka päikesetervitus ja enamik poose teadatuttavad. Peale tundi suruti veel jogurtitops ka pihku, nii et pargist ära jalutades oli meil Eikega mõlemal siuke totakas rahulolev irve näos kinni :D
Õhtul käisime veel korra Riinal külas ning ma võtsin sealt osad oma asjad ära, mis mulle enam seljakotti ei mahtunud ning mis nüüdseks juba Eesti poole teel on. Ainult kolm kuud ja pakk ongi kohal :D päeva lõpetas punane vein (2008 a shiraz, käras küll) ning paar tundi kaardimängu. Oioi kui mõnus oli sel õhtul unne suikuda..

Kuna laupäeva hommikul oli brissist lahkumine, siis reedel tuli veel kohaliku klubimajandusega hüvasti jätta. Päeval saime veel Maxiga kokku, muljetasime niisama ning rääkisime, et kui tore ikka Austraalias on :D ja õhtul siis käisime Jeffi ja Racheli juures (need taiwaanlased) õhtusöögil ning siis läksime klubisse nimega Zuri. Kohale jõudes selgus, et sel õhtul möllab klubis HEDKANDI!!!! Nagu jackpot või nii :D et siis tantsu vihuti pikalt ja koju voodisse langesin nii poole 5 ajal hommikul. Super õhtu!

Ja siis täna ehk laupäeval olime kell 8 ärgates kergelt unised ja punasilmsed, aga samas elevus oli suur. Et siis mis nüüd toimuma hakkab, kuhu me elame saame ning mis tööd meile pakutakse. Rong sõitis siia ca tunnikese ning kohale jõudes oli koheselt aru saada, et sellest 40st km-st piisab, et tänavapilt ja inimesed täielikult muutuksid. Caboolture on 40 000 elanikuga linn ning sellest võisime järeldada, et tegemist võiks olla täitsa tavapärase ja toreda linnaga...oh heldus...okei linn on lihtsalt siuke väike. See on täitsa okei. Aga jah..muus osas oleme me küll tünga saand :D:D:D Vastu tuli meile rongijaama üks prantsuse neiu Amanda, kes töötab selle hosteli manageri abina. Väga tore ja ilus tüdruk. Tema viis meid siis n-ö officisse...halleluuja...no garaaz näeb paljudel kindlasti rohkem korras, ruumikam ning viisakam välja kui see office...manageriks on suure õllekõhu ja pika habemega vanamees Siros Jalapenos (okei, perekonnanimi oli tal midagi muud). Ja kõhtu nägime sellep, et ta istus oma kontoris poolpaljalt. Ahelsuitsetaja on ta ka veel. Igatahes...me juba Eikega kõõritame üksteist ja müksame küünarnukiga jne. Aga too Amanda on ikka hästi tore, ütleb, et tööd saab raudselt kiiresti ja et kuigi talle ka see linn ei meeldi, siis raha saab siin hästi säästa jne. Igatahes teeme ikkagi siis rahalise diili ära, peame nimelt kahe nädala raha ära tasuma, aga samas teeme kokkuleppe, et kui nädala pärast lahkuda tahame, siis saame teise nädala raha ikkagi tagasi. Siis antakse meile linad ning Amanda lubab meid meie majja viia. Kuna me olevat toredad inimesed, siis saame temaga koos ühes majas elada, kus lisaks veel tema sõbranna Fiona ja üks aussie tüüp Mark.
Maja on okei. Ikka väga palju parem kui see office. Lausa super sellega võrreldes. Hiljem muidugi avastame ennast pannil vett keetmas kohvi jaoks :D aga..ei tõesti täitsa okei on. Kokkuvõttes nats kallis muidugi kui arvestada seda, et majas tuleb ise wc paberit ja nõudepesuvahendit jne asju ostma. Et pmst selle raha eest võiks ikkagi need olla manageri poolt pakutavad. Aga me ei vingu. Noh teate uus kogemus jälle :D iseasi muidugi kas me siia ikka jääme teiseks nädalaks. Sest nagu välja tuli, siis siinkandis pidavat tööd olema küll hulgi, aga seda tuleb ikkagi ise otsida. Et siis Amanda proovib välja uurida, mis kohad linnas kedagi otsivad ja siis soovitab meile, et kuhu minna CV-sid jagama :D saime kergelt tünga ühesõnaga. Aga ei taha Amanda peale ka oma nördimust välja välja valada, sest tema ju lihtsalt töötab selle Jalapenose alluvuses, mitte ei tee ise reegleid. Ning see, et netis ja telefonis üht juttu aetakse ning kohapeal midagi muud selgub, sellega peab lihtsalt harjuma :D väga lahe on see, et meil majas kaks kutsat ka. Tänu nendele tundub kohe maja rohkem elu täis ning värvilisem. Aga meid hoiatati kohe ka selle eest, et me pimedas koeri välja ei laseks, sest siinkandis elutsevad üht väga mürgist tüüpi konnad, kes kutsadele saatuslikuks saavad kui kutsad neid hammustavad või näppima lähevad. Üks siuke konn on meie akna all surnult. Ma ei tea, kes ta ära killis, aga keegi teda nagu sööma ka ei kipu.

Aga et siis homme on pühapäev ning pühapäeviti ei pidanud väga see töö otsimine toimima. Aga Amanda lubas ikka paari kohta helistada ja uurida, et ehk tasuks minna sinna oma cv-d pakkuma. Ega ma vaevalt muidugi jääme siia lihtsalt passima ja tema kõnet ootama, vaid üritame ise linna keskuse üles leida (ja mingi ühistranspordi leida, mis meid sinna keskusesse viiks, sest hetkel oleme kuskil linna ääres, kus igal pool laiuvad ainult alumaju täis tänavad) ning töö otsimisega peale hakata. Kui me siin niikuinii vähemalt nädala peame passima, siis üritame selle ajaga midagi asjalikku ikkagi peale hakata eks :D

Ple aimugi, millal selle teksti netti üles saan panna, aga vähemalt on see nüüd kirja pandud. Värskete emotsioonidega :D Tänase päeva jooksul oleme kordi end nutma naernud ning peaaegu et naerma nutnud. Aga teate, elamuse mõttes on see kõik seda väärt. Ja ühe/kahe nädala jooksul suudame ehk ikka mõistust säilitada ning ei käi lõpuks öösiti õues konni näppimas. Nuh ja loodameloodame, ehk saame ikka tööd ka teha ning raha teenida.

musi!

Kati