Esimene nädal Lindeman Islandil (Kati)

Jou!

Nüüd siis oleme siin Lindeman Islandil nädala jagu olnud. Viimane päev Cabooltures osutus täielikuks emotsioonide üles alla paiskamises. Esiteks olime Eikega niivõrd õnnelikud, et saame korraliku töö ilusas kohas ning et saame sealsest kahtlasest keskkonnast minema. Kui olime lennupiletid ära ostnud, siis läksime tolle vanamehe Spirosega rääkima, et lugu nüüd selline ja selline, et me teame, et jääme oma ühe nädala rendist ilma, aga et ikka väga tahaks teise nädala renti tagasi saada, sest rahadega juba tuuga. Ja saate aru – tüüp keeldus meile igasuguse raha tagastamisest. Väitis, et kuna me pole isegi proovinud seal tööd leida ning anname liiga kergelt alla ja ei ole isegi üht nädalat koha peal, siis tema keeldub mingit tagasimakset tegemast. Me muidugi vaidlesime vastu, et meie osa polnudki ise ju mööda linna ringi käima hakata, seda saaksime igal pool mujal ka teha. Vaid et kokkulepe oli, et meie maksame rendi ja nemad annavad meile töö. Lollus täielik. Igatahes...pärast kümne minuti pikkust vaidlust keeldus ta enam edasi meiega suhtlemast ning me andsime lihtsalt alla. Et siis maksime kokkuvõttes kolme öö madratsite peal magamise eest 280 dollarit, mis teeb kuskil 900 EEKu öö :D:D:D aga noh, raha tuleb raha läheb eksole. Ja kuna ta on praeguseks nii palju juba läinud, siis raudselt hakkab nüüd suure hooga tulema kah! :D

Nii et teisipäeva hommikul sõitsime rongiga tagasi Brissi ja sealt edasi lendasime lennukiga Hamilton Islandile, mis on Whitsundays saarestikust üks suuremaid. Ja sealt edasi viis meid juba laev/paat Lindemanile. Selleks ajaks olid juba eelmise päeva sõdimised unustatud ning me olime vaatepildist täiesti lummatud. Istusime totakalt rõõmsate nägudega ja ei osand isegi midagi öelda üksteisele (minu puhul harva esinev nähtus). Saarele jõudes ootas meid juba meie personaliosakonna juht Ron, kes meile kiiresti väikse tuuri tegi. Seejärel käisime õhtust söömas ning ülejäänud õhtu tiksusime niisama. Meie ööbime siukses omaette külakeses, mida nimetatakse GE Landiks (General Employee), kus siis kõik lihttöölised magavad, söövad ja oma vaba aega veedavad.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 6 AM ning tööpostil olime 7.30. Esimesel kahel päeval saime kellegi sabas käia ning teha seda, mis meile öeldi. Kuid kolmandal päeval pandi meid juba üksi..samas muidu tavaliselt käiakse teiste sabas nii ca nädal enne kui see isik üksi koristama lubatakse. Mina sain kohe ka natuke teistmoodi ameti, koristan kahel päeval manageride tubasid ja tähtsamate ninade villasid ning peabossi maja. Järgmisel kahel päeval olen õhtuses vahetuses, et siis teen kõike seda, mis päevane vahetus ei jõudnud teha ning kui kuskil on mingi jama, siis lahendan seda ja kui mingi tuba avaldab soovi uute linade, rätikute jms järele, siis tegelen sellega ka mina. Et siis saan palju pimedas majade vahel ringi tatsata ning usse ja kummitusi eemale peletada :P Ning siis viies päev olen ma tavalises päevases vahetuses ning koristan hotellitube nagu kõik teisedki. Mulle on mitmel korral ikka rõhutatud, et mulle anti kohe väga vastutusrikas positsioon, sest pean kõigest kõike teadma ja teisi asendama jne. Väga tore muidugi, aga noh vaevalt nad väga rõõmsad on kui teada saavad, et ma kahe nädala pärast lahkun...peangi seda neile nüüd lähipäevadel ütlema...huh...aga ehk saab Eike siis minu asemele, ma usun, et talle meeldiks selle koha peal.

Aga et sisi töö on okei. Palju on ringi sebimist, mööda treppe jooksmist (kogu see resort on üles ehitatud majade blokkidest, mis asetsevad mäe jalamil eri tasandit. Paljupaljupalju treppe on selle kõige märksõna), higistamist ja koristamist. Väga respekt neile, kes sellist tööd aastaid teha suudavad.

Saarel ringi vaadata pole väga saanud, esimesed vabad päevad tulevad nüüd kolmap/neljap. Siis üritan kindlasti võimalikult palju ringi vaadata, võimaluse korral kajakiga sõitma minna, golfi mängida ja loomulikult kohalik mingi imeliku nimega mägi vallutada. Kahjuks on vabad päevad Eikest erinevad, nii peame kõike seda eraldi tegema :(

Leviga on siin sellised lood, et mobla levi on mul ainult ühe mäenuki peal, muidu ülejäänud saarel on tühjus. Ja kuna pimedaks läheb varakult ning uskuge mind – pimedas ei ole siin üldse mõnus ringi käia, siis väga tihti ma sinna mäenukile ei satu. Õnneks sain kohalikust kohvikust osta netikaardi nii et saan ikka muu maailmaga ühenduses olla. Kokkuvõttes - elu on pmst lill.

Vut sedasi on lood minu eluga. Kuidas teil läheb? Pole teist kellestki väga midagi kuulnud...loodan, et kõik on ikka okei. Ärge mind sis ehk täitsa ikka ära unustage eks :)

Kallistades,

Kati

PS! Kallis Kersti, veelkord suursuur õnnesülem ja kallistustekuhi Sulle beebi sünni puhul! Ei jõua ära oodata, millal pisinublu näha saan! :)

PPS! Epuke kallis, loodan, et Sul oli superilus päikseline ja lilleline sünnipäev! Paljupalju õnne! :)

PPPS! Emme musi, mul sai eile peenraha otsa, nii et ei saand sulle uuesti helistada. Aga minuga on kõik hästi. Tore oli su häält kasvõi korrakski kuulda! Kallimusi! :)