Roadtripi juttu, Kati postitus osa 2

Joujoujou!

Eelnev update oli meie roadtripi kava, igasuse lisajutu ning lobata. Vut selline ta välja nägigi. Esialgne kava oli muidugi teistsugune, aga hetkel pole mõtet mainima hakata, et mis täpselt muutus ja kuskohas asi kergelt viltu vedama hakkas ning mis hetkel hakkas ainult üks mõte kuklas taguma – saaks ometi sellega autorondiga Perthini sõidetud!! :P Autoront on muidugi väga inetu sõna, mida kasutada. Peamiselt kutsusin meie iidset Toyota Corollat ikka hellitavalt Suksuks (Marguse teooria kohaselt läkski auto mingil hetkel hulluks, sest olin teda järjepidevalt hobuseks kutsunud...et siis hiline identiteedikriis or smth).

Aga et siis jutt ise järgmine – võtsime Marguse ja Kristiga töölt neljaks päevaks vabaks, et töökaaslaselt laenatud vana, kuid tubli autoga väike tripp teha. Teekond siis Perthist lõunasse ning piki lõunarannikut kergelt ida suunas sõita, teekonnal Jaanusele pai teha, paari puu otsa ronida, randades peesitada ning hunnikuteviisi kaunist loodust nautida. Tripp algas esmaspäeva hommikul kell 9. Margus oli meile telgi laenanud, nii et ööbimise osas olid meil suht vabad käed. Kõik kodinad mahtusid autosse kenasti ära, hommikune Hungry Jack sai nobedasti ära hävitatud ning sõit võis alata.

Nüüd võtan küll endale selle õiguse ning õhkan rahulolevalt, et Austraalias on vägaväga tore sõita! Tundub et valelpool teed, vales suunas, valelpool istudes ning valede kätega eri nuppe/käike/vidinaid/kange jne asju kasutada on täiesti minu teema! Vale värk sobib mulle! Eriti hästi sobis mulle käigukasti asukoht (vasakut kätt, ehk siis täiesti vale, aga täiesti ideaalne mulle kui vasakukäelisele). Enda arvates sain igatahes auto käsitlemisega väga hästi hakkama (selles osas võib Kristil ja Margusel muidugi teine arvamus olla). Ning ma ei valeta üldse kui väidan, et kogu selle sõidu jooksul ei tabanud ma ühtki vanainimest, koera, posti, mootorsõidut või puud. Pean muidugi kohe ka teatavaks tegema fakti, et ühel kurvisel teel sõitsin suure hooga üle yhest ussist. Või noh mis ussist, pigem ikka maost, no ikka totaalsest elajast võib lausa öelda. Aga teate, kiirus oli suur ning ma pidin valima, kas meie või maduelajasuss. Meie võitsime.
Kui nüüd veel natuke automajandusest rääkida, siis esimesel päeval võttis Margus (kes istus minu kõrval istmel) teemaks järgmise teema: kuidas peaks tema reageerima juhul kui teele/tee kõrvale/auto ette tekib äkitselt mõni känguru. Nende eest hoiatati meid nimelt igal sammul. No ja siis leidsime üksmeelel, et ta peab lihtsalt andma eelnevalt hinnangu minu seisundile – kui olen täiesti erk, ärkvel ning keskendunud, siis on tegevuskava selline, et mulle antakse selge, rahuliku, kuid väga tungivalt kiiresti tegutsema sundiva hääletooniga teada, et meid varitseb oht ning et pean kiiresti meie reisiseltskonna ohust eemale juhtima. Juhul kui aga vaatluse tulemuseks on, et olen kergelt unine, väsinud ning vähefokusseeritud pilguga, siis tuleb mulle kõva selge häälega kisada STOP/KÄNGURU/TEE MIDAGI jne sarnaseid juhtnööre, et mind kiiresti tegutsema sundida ning samas mitte paanikasse ajada vaid koheselt ka n-ö abikäsi ulatada. No igatahes, see plaan oli meil täiel raual paigas. Vähemalt teoorias.

Praktika oli see, et kui me meie teisel rännnupäeval 110 km tunnikiirusega ühest mäest alla kimasime, siis hüppas meie teele känguru. Nii, nüüd võivad kõik pakkuda, et mis seisundis mina olin ning kuidas Margus reageeris ning kuidas mina reageerisin. Usun, et kõik pakkusid õigesti. Õige vastus on, et me mõlemad tegime lihtsalt mingit mõminamörinakorina sarnast heli ning kasutasime selleks vokaali E. Ei läinud ei elu silme eest mööda, ega tekkinud ka mingit paanikat. Kati vajutas sujuvalt pidurile, keegi ei hakanud nutma ega kisama, känguru vaatas meile mõlemale hetkeks otsa ning hüppas edasi. Meie jõudsime mäest alla ning känguru jõudis üle tee. Happy end. Niipalju siis teooriast ja praktikast. Kristi muideks magas selle intsidendi rahulikult maha ning ärkas alles selle peale kui me mõningad hetked hiljem ahhetama ning oumaigaad-kas-sa-seda-känguru-nägid jauru ajama hakkasime...

Aga et siis...kuhu ma jäingi...ahjaa, esimene päev roadtripil möödus väga toredasti, nägime mitmeid toredaid kohti ning saime kohe kontakti ka loodusega. Meie esimene pikem peatus oli nimelt sellises kohas nagu Peppermint Grove Beach. Tegemist vägagi kauni rannaga, mida nähes tekkis kohe mõte, et miks mitte väike ujumaskäik ette võtta. Väga kaugele me selle ideega ei jõudnud, sest kui olime Margusega nii põlvini vette roninud, siis nägime nii 5 m kaugusel lähenemal astelraid (Steve Irwini tapja kurikuulsa stingray onutütrevennalapsevanaisa). Astusime siis aga reipalt jälle veest välja ning hakkasime huviga raid jälitama. Peagi nägime, et rai oli tulnud kogu perega randa. Kaunis vaatepilt või mis. Perekond Rai ujus peagi jälle rannast kaugemale, aga kui Margus ettevaatlikult uuesti ujuma minemise teema tõstatas, siis teatas Kristi väga etteheitva ning emaliku tooniga, et kullakesed, siin rannas me küll ujuma ei lähe. Väga oleks tahtnud seda hetke linti saada :P

Reis jätkus aga sama meeldivalt kui see oli alanud, tegime näiteks peatuse Busseltonis, et vaadelda 2,5 km pikkust puidust silda..siis käisime sellises ülimalt kaunis kohas nagu Cape Naturaliste - siuke koht ookeani ääres, kus on suur ja kuulus majakas ning vägaväga ilus kivine rannaala ning kus saab käia vaalasid vaatlemas. Seda küll vahemikus oktoobrist novembrini, nii et seekord me ühtki vaala ei kohanud, jäime natuke hiljaks. Küll aga oli seal sitaks palju kärbseid..vägaväga tüütu oli ausalt öeldes. Väga keeruliseks osutus rääkimine ning ka kaamerale poseerimine. Kui näiteks vaatate minu ja Marguse poseeringut meie pildiblogis, siis võite ilusasti meie silmnäos, eriti suu ümbruses, kokku lugeda vähemalt 8 kui mitte 23 kärbest.
Edasi pidime suunduma Margaret Riveri poole, kuid õnneks sõitsime õigest teenurgast mööda, sest järgmise paari kilomeetri järel nägime mööda kitsast rannateed mäest alla kurvitades lihtsalt niivõrd kaunist rannavaadet, et me ei osanud muud teha kui sünkroonis kisama hakata. Lubage mainida, et meie kisa taustaks mängis Sigur Ros. See hetk oli lihtsalt vapustav. Võiks kohe kasutada sellist sõna nagu hunnitu. Jah, hunnitu.

Rohkem nagu ei osanudki midagi päevast oodata. Sõitsime aga õigele teeotsale tagasi ning põrutasime Margaret Riveri suunas, jõudsime kohale täpselt selleks ajaks kui kõik wineryd olid juba suletud, nii et veinimaitsmised pidime jätma järgmisesse päeva. Nii et otsustasime hoopis ühe äärmiselt maistva õhtusöögi, bottleshopi ning ranna nimega Conto Spring beachi kasuks. Bottleshopist ostsime ausõna ainult Margaret Riveri veine.
Contro Spring beach oli jällegi super..no täitsa totter juba kirjutada esimesest päevast ning tajuda, et sõnadest jääb puudu..aga et siis kui pilte vaatate, siis näete, mis emotsioonid mind ja Margust valdasid kui me rannas päikseloojangut vaatasime. :P

Teel randa sõitsime mööda ühest suurest ussist, tegemist oli hariliku ülimalt mürgise Tiger sneigiga. Ussi nähes otsustasime, et ööbima lähme ikkagi lähedal asuvasse campingusse, mitte ei viska susse seinale kohe rannas, nagu esialgu plaanitud. Uss nimelt oli ka ranna poole teel.
Kui päikseloojang oli nähtud ning pisarad suurest emotsioonidetulvast pühitud, asusime pilkases pimeduses campingu poole teel. Campingu alal olles kappasid meie auto ette jällegi paar känguru. Kui seisma jäime, siis saime veel kahe ruuga tõtt passida kui nad meid suht mittemidagiütlevapilguga auto läheduses seirasid ning seejärel väga elutarga otsuse tegid ning samuti auto ette hüppasid. Tark loom see känguru ikka.

Meie reaktsioon oli igatahes niivõrd tugev ning meie emotsioonid nii laes, et suutsime vist muidu vaikses ning uinuvas kämpingut päris palju helisid tekitada. Nii et läheduses kämpivatel noorukitel tekkis tohutu soov meie õhtu veelgi toredamaks muuta, sest enne kui me jälle auto paigast suutsime liigutada, hyppas meie eest läbi veel üks suur loom. Pimeduses nägi igatahes magamiskotis hoogsate hypetega teed ületav noormees välja täielik elajas :P

Kuna ma suutsin esimesest päevast juba nii pikalt lobiseda, siis üritan edasi natuke lühemalt kribada. Teisel päeval külastasime selliseid kohti nagu Lake Cave (tegemist koopaga, mis on koduks järvele, mis tegelikult on oja, aga nimetatakse järveks) vägaväga ilus koobas oli!
Siis käisime Margeret Riveri ühes kõige poshimas viinamarjaistanduses veine maitsmas. Tegemist sellise wineryga nagu Xanadu. Ning hilishommikust sõime sellises farmis nagu The Berry Farm. Seal tehaks kõikvõimalikke marjaveine ja moose ja likööre jnejne värke. Seal muide sõime ülimalt maitsvat muffinit päiksekuivatatud tomatite, mozzarella, avokaado ja igast muude imevidinatega. Sellest muffinist sai meie jaoks konkurentsitult kõige maistvam muffin, mida seni söödud.

Ja siis suunasime autonina Pembertoni poole, kus ootas meid Jaanus ning panime ajama. Enne Pembertoni jõudmist sõitsime üle Blackwood riveri, mida soovitavad igasugu Loneli planeti ja Rough Guide taolised turistiabilised. Lubati vist uhket jõge. Kahjuks oli vesi selleks päevaks vist juba otsa saanud, sest uhke jõe asemel ületasime kesist lompi. Kristi muide magas sel ajal ning me ei vaevunud teda isegi üles ajama. Asi polnud seda väärt :P

Ning veel enne kui Pembertoni jõudsime, otsustasime puu otsa ronida. Tegemist Diamond treega, mille ümber oli terasredel kinnitatud, et igast hullud ja muidu turistid saaksid jalgu väristades ca 56 m kõrgusele puu otsa ronida ning sealt siis sama targalt, aga tunduvalt elukogenenumalt alla tagasi tuterdada.

Kui puu otsas oli käidud, siis sõitsime aga edasi ning varstivarsti jõudsime Pembertoni, kus Jaanus meid väga soojalt vastu võttis, süüa tegi ning suure huviga meie reisijutte kuulas. Aga kuna päev oli siiani juba treppidest ja redelitest üles/alla ronimise tähe all veedetud (unustasin enne seda mainida, et selleks, et hommikul Lake Cave’i saada, pidime kõigepealt nii 40 m treppidest alla tatsama ning pärast neist ka üles ronima – Kristi oli väga pettunud, sest olin lubanud, et koopast tagasi üles viib meid lift), siis otsustasime, et ega me ka mingid kehvad vennikesed ole ning sõitsime Pembertoni läheduses asuvaid liivadüüne vallutama. Jaanus oli seal juba varem käinud, ta neist kirjutanud ja pilte ka üles pannud. Pole vist väga üllatav kui mainin, et teel sinna hüppas jälle känguru tee peal ringi, meist seekord täitsa piisavas kauguses õnneks. Liivadüünid olid uhked, kuigi nende otsa saamine oli omajagu keeruline. Aga vaade oli igati vaeva väärt. Väga palju pilte me ei teinud, sest õhtuks olid juba tehnikaseadmed väsinud ning keeldusid midagi jäädvustamast, aga ülevaate saamiseks vaadake Jaanuse pilte, vaade oli suht sama. Teine rännakupäev lõppes Xanadu veine trimbates ning mõnusat suvalist pläma ajades. Mõnus.

Kolmas päev algas Northcliffe’i, Windy harbouri ja Point D’Entrecasteaux’i külastamisega. Ei hakka üldse üritama nähtud kirjeldada ning ütlen lihtsalt et väga ilus oli. Sealt on pärit ka meie bobisõidu, surfimise ning tavalise poosetamise fotoseeriad.
Lõuna ajal viisime Jaanuse tagasi Pembertoni, jõime kohvi, jätsime üksteisega kurvalt hüvasti ning jätkasime teed Taani poole. Pidime kiirustama, et jõuda veel puude latvades käia enne kui õhtu käes. Kiirustasime nimelt sellisesse kohta nagu Denmark, mille läheduses asuvas Valley of the Giants (hunnikuteviisi kõrgeid karripuid tihedalt koos) oli võimalik Treetop walki harrastada. Kõige kõrgem punkt viis meid 40 m kõrgusele. Ning kuigi me otseselt ühegi puu otsas taidlema ei pidanud, siis pakkus ka puud latvade vahel kõrguv teraskonstruktsioon piisavalt palju elamusi ja kõikumisi.

Aeg läks muidugi väga kiiresti nagu siinkandis kombeks ning selleks ajaks kui Albanysse jõudsime, oli juba õhtu peaaegu käes, nii et otsustasime telgi välja võtta ning kämpima jääda. Enne veel käisime Ocean Beach nimelist randa vaatlemas, aga teate, me oleme juba randade kaunidusega nii harjunud, et rannas imeilusat vaadet silmitsedes kehitasime mittemidagiytlevate pilkudega õlgu, nokkisime nina ning sõitsime edasi.

Albanys ööbisime sellises kohas nagu Emu Beach caravan park. Emusid seal ei näinud, küll aga nägime mererannas kilpkonna, kes esialgu tulutult, kuid siis juba täie hooga laintesse viskus. Rohkem pole teda nähtud.

Ja nii algas neljas päev...kuna seniste vaatamisväärsuste peale oli läinud plaanitust rohkem aega ning kuna viimasest ehk sisi neljandast päevast oleks muidu saanud ropult tihe sõidupäev, siis ei üritanud me üldse oma esialgset plaani täita ning juba kolmanda päeva lõpuks Esperance’i jõuda. Otsustasime selle üldse selleks korraks ära jätta ning natuke rahulikumalt võtta. Nii et neljandaks päevaks oli plaan tunduvalt tagasihoidlikum. Pidime mööda natuke vähemasustatud ala uuesti üles põhja poole sõitma, sellist kohta nagu Hyden külastama (seal asub 15 m kõrgune ning 110 m pikkune lainekujuline graniit Wave Rock), teel veel ühte mäge kaema minema (Bluff Knoll, mis on 1073 m kõrgune) ning siis hoogsalt tagasi Perthi suunas liikuma, et neljanda päeva ja ühtlasi neljapäeva lõpuks koju jõuda. Reede oli nimelt meil kõigil tööpäev.

Kõik algas hästi, kõigepealt vaatlesime Albany juures veel selliseid kohti nagu The Gap ning Natural Bridge, mis mõlemad on kaunid kohad, aga mida kirjeldada keeruline, nii et vaadake pilte. Seejärel sõitsime nii tunni või paar põhja suunas ning jõudsime Bluff Knollini. Selleks, et mäge vaadelda, pidi sõitma mitmeid kilomeetreid suht karmi kallakuga teed pidi üles. Keegi meist ei kahelnud Suksu võimekuses, seega olime ülimalt üllatunud kui lõpuks parkimiskohta jõudes kuulsime, kuidas kapotialune muliseb ja keeb ning teeb üldse selliseid hääli, mida tavaliselt ei kuule. Ja etskae, radiaatori jahutusvedeliku paak oli täitunud keeva veega! Või noh mis täitunud, vett oli seal selleks ajaks kui julgesin paagil kaane pealt võtta, juba väga minimaalselt alles jäänud. Suksul oli palav...

Lasime Suksul puhata ning kallasime jahutusvedeliku paagi kenasti jälle vett täis, uskusin, et sellega seoses oleme ka päeva päästnud J. Ning sõit jätkus. Kuniks jõudsime oma reisuga sellisesse kanti, kus asustatud alasid jäi aina vähemaks, temperatuur aina tõusis ning metsloomad olid näljasemad kui kusagil mujal. Või noh tegelt olime täiesti lambikohas kui temperatuurinäidik lakke hyppas ning kapotialune jälle keema läks...

Kiidan meid kõiki, suutsime olukorda väga humoorikalt ning meeldivalt ebameeldiva elevusega taluda. Ootasime aga jälle, et suitsu vähemaks jääks ja mulin kaoks, kallasime vett juurde ning jätkasime sõitu. Küll aga tegime eelnevalt otsuse, et Wave Rock jääb ära ning uueks eesmärgiks on võimalikult valutult Perthi jõuda. Seega sõitsime natuke aega tuldud teed tagasi ning seejärel üht teist kõrbeteed pidi Perthile lähemale. Sõidukiirus ei ületanud 80 km/h, et mitte Suksut liigselt ruunata. Sedasi sõitsime mitu pisilinna läbi, Marguse lemmik oli Borden (sellest peab ta ise lähemalt rääkida, kahjuks ei suuda ma tema tundeid Bordeni vastu sõnadesse panna). Sõitsime aga tunni, siis jahutasime nii tunni radikat, kallasime hunniku uut vett sisse ning sõitsime edasi. Ja sedasi pikaltpikalt ja aeglaseltaeglaselt.

Nii jõudsime ca 300 midagi km edasi, aeg oli muidugi meie vaenlane ning õhtu hakkas kätte jõudma. Suksu otsustas muidugi meie eest, et on viimane aeg öömaja otsima hakata. Nimelt ütles ta Perthist 200 km kaugusel olevasse Narrogini väikelinna jõudes selge sõnaga AITAB, lülitas end välja ning jäi seisma. Paari tunni pärast suutsime temaga ikka linnas asuvasse caravan parki sõita (kus me muideks oma roadtripi jooksul esimest korda ööbimise eest tasuma pidime, seni ei tulnud keegi meie käest raha küsima. Ega me ise pakkuma ka ei hakanud). Õnneks oli selles kohas levi nii et saime töökaaslasi hoiatada, et tööle me õigeks ajaks vist ei jõua ning Kristi ei jõua kardetavasti üldse (tema tööpäev oleks alanud kell 12, minu ja Marguse oma kell 17). Siis oli aga viimane aeg telk üles panna, väike hilisõhtune piknik teha ning tudile minna. Ööpimeduses julgesin ka radika enda kaane lahti keerata, see oli juba piisavalt maha jahtunud. Asjatundja pilguga sain peaaegu kohe aru, et radikas pole tilkagi vett. Mul oli õigus, sest kohe seejärel tühjendasin sinna 1.5 liitrise pudeli.

Viies päev oli meie jaoks väga meeldiva algusega, sest Suksu võttis jälle hääled sisse ning viis meid 40 km kaugusel asuvasse linna nimega Williams. Seal hakkas temaga edasi tegelema üks kohalik tark autoonu. Loputas radika ära, tegi puhtaks, siis kallas sinna igast imevidinaid ja mässas temaga mitmeid tunde. Temalt sain ka muideks teada, et kuigi ma enda arvates olin Suksut sellega kõvasti aidanud, et kallasin vett jahutuspaaki, siis tegelikult ei jõua see vesi üldse radikasse kui radikas ise on üle kuumenenud. Ehk siis mõte hea, kuid mõttetu.
Onu suutis meie auto piisavalt korda putitada, et anda meile lootust, et aeglaselt sõites võime isegi kunagi Perthi jõuda. Olime talle väga tänulikud. Ning maksime talle 100 dollarit...

Aga...Perthi ka jõudsime! Ja tööle jõudsime samuti (parkisime auto meie maja ette kell 16.45)

Mida kokkuvõtteks öelda? Minu jaoks oli tegemist super toreda tripiga, sain näha ülimalt kauneid kohti, veeta aega minu jaoks väga kallite inimestega ning sõita valelpool teed, valetpidi, vale käega käiku vahetades...

Jutt tuli pikk, kuid vähemalt sain peamised asjad öeldud. Õnneks ei postita ma selliseid eeposeid just väga tihti, muidu oleks internet ja blogi juba umbes.

Ühtlasi on mul kõigile uudis. See tuleb teile sama ootamatult kui mulle, uskuge mind. Nimelt suundun ma nädala lõpus koos Jaanuse, Madise ja Mirjamiga piki lõunarannikut ida poole. Lõpp-peatus on arvatavasti kuskil Melbourne’i kandis. Ning plaan on vähemalt kaks nädalat ringi trippida ja mitte tööd teha. Madisel ja Mirjamil (mõlemad Jaanuse sõbrad ja endised töökaaslased) sai Pembertonis töö otsa ning Jaanusel on samuti sellest kohast juba sügavalt kopp ees, seega võeti vastu otsus osta campervan ning trippima minna. Nii et kui ma veel mõned päevad tagasi arvasin, et nüüd nii kuu aega olen jälle paikne, siis tegelikult lhn uuesti rändama juba varem kui oskasin arvata. Mul on ülimalt kahju, et nüüd mõneks ajaks Margusest ja Kristist eraldi reisin ning et ma Kristi vanemate külaskäigu ajal ei saa Galinale kalli teha ning nendega koos ringi rännata. Kuid loodetavasti tulevad sõbrad varsti Melbourne’i järgi ning siis saab pool fantastiline nelik koos juba edasi idarannikut vallutada.

Kallistades,

Kati