Kingston on Murray (Jaanus)

Et siis sedasi on lood, et enam ei ole me Katiga Adelaidis, vaid 200km ida suunas- sellises kohas nagu Kingston on Murray ja hostelis Nomads on Murray(üritan ka pilte teha ja üles laadida). Tegelikult oli Adelaidest tulles meil variante kaks. Esimene variant oli apelsine korjama minna läbi vahendusagentuuri aga kuna kõhukotid korjamiseks pidi ise ostma(mingi 70dollarit/) ja palga kohta ei sõnakestki öeldud, siis otsustasime selle hosteli kasuks, mis vahendab erinevad farmitöid. Elame nelja nariga toas, kus on siis peale minu ja Kati veel Madis, Mirjam ja kaks Iiri tüdrukut. Kaks kohta on õnneks vabad ja iirlased hoiavad madalat profiili-eriti toas ei viibi ja magama tulevad enamjaolt nelja aeg öösel. Ühel tüdrukul on pähe „8” tätoveeritud ja teisele kuklale kõrvits. Kõrvitsad eriti ei eruta, sest olen 3päeva kõrvitsaid pidanud korjama. Suured kõrvitsad on mitte kollased nagu Eestis vaid sinirohelised nagu oleks nad juba mädanema läinud ja õnneks on siin ka selline väiksemat kasvu sort, mis on küll kollased aga kondi kujuga. Üks päev töötasime Madisega ka söefarmis. Ei ole nagu teadvustanud endale, et sellised kohad ka olemas on aga näe. Viidi kuhugile tunni kaugusele hostelist eramaale, kus valitses tühjus. Kohale jõudes oli keset tühjust paar kuuri, mõni auto ja tossavad augud(5mx3m), mis olid kaetud plekiga. Alguses oli lihtne-võtsime ühel augul, mis enam ei tossanud plekid pealt ära ja farmer hakkas kopaga sütt purustajasse tõstma ja meie kahekesi lükkasime söe kottidesse-tundus päris äge kuni sinnamaani kui kopp oli oma töö teinud ja meid 3m sügavusse söeauku kamandati. Ei läinud kaua aega mööda kui juba avastasime end sütt sorteerimas ja pihkudega seda kopa peale viskamas. Kui kopp oli täis, siis farmer tõstis kopa august välja ja vaadaku iga mees kuidas läbivajuvas söekõntsas koha leiad, kus ohutu oleks. Ei aga lõpuks saime august ikka välja ka, missest, et kohe tagasi saadeti. Pärast saime veel uute tühja auku kände visata, missest, et tuul oli täpselt meie suunas ja söekolded kõik suitsu meie peale tõid. Kati töötas Mirjamiga oliivipuude kasvanduses, kus päevas istutasid ca 3000 taime. Ka mina sain üks päev seal tööd teha ja LÄTI mullaga potte täita, taimeistikuid kasta ja juba suuremaid taimi lõigata. Kati käis ka Mirjami ja kahe asiaaditüdrukuga ühel põllul kapsataimi istutamas, aga see oli mitte enam püstijaluistutamine nagu oliiviistanduses vaid kükakil ja nüüd nad kõik käivad siin jalad harkis. Mäletan, et koolis kükkiskõndi tegime 20 meetrit ja järgmine päev lihased olid haiged, nad kõndisid aga 6 tundi mööda vagusid. Viinamarju oleme ka Katiga käinud korjamas, mis ei ole füüsiliselt raske, aga mõlemal korral saime tööd teha vaid poole päevani(nagu enamjaolt kõigi töödega siin) ja tasu on imeväike. Kirjutan siis ka mõned tunnitasud:
Kõrvitsafarm 13$ (104eek) tunnis sulas
Söefarm 14$ (112eek) tunnis sulas
Oliiviistanduses 12$ (96eek) tunnis
Viinamarjaistandused 1,14$ ja 1,4$ ühe ämbri eest
Näiteks me Katiga kahekesi korjasime 6tunniga 111ämbrit, mis teeb 9,25$ (74eek) tunnis inimese peale.
Võrdluseks Lääne Austraalia farmitund on kindlalt paigas – 17.60$ miinus maksud, pluss pension, kusjuures maksud ja pensioni saad pärast tagasi.
Poleks hullu siin Lõuna-Austraalias kui oleks 8tunnised tööpäevad ja oleks töö pidevalt olemas, aga oleme mitmed päevad pidanud kodus olema ja mõned tööpäevad on poolikud olnud. Pealegi üür on 140$(1120eek) nädalas ja söögi peale ka läheb omajagu. Kuuldavasti on idas Melbourne’i ümbrusesfarminduses palgad madalad, nii et sinna ka ei kiirusta hetkel ja eks kuumus on siin ikka palju saagist ära kuivatanud. Enamjaolt on olnud siin päeval 35-40kraadi. Vahel ka 30kraadi, aga üllatavalt hästi oleme kuumusega ära harjunud, et 35kraadiga isegi kannatab päikse käes füüsilist tööd veel teha kuigi eelistaks 25kraadist soojust.
Putukanurk: Kui tulime siia hostelli, siis kardina peal oli u.12cm pikkune erkroheline okstirts putukas, kellel oli kohe nagu pea, mis vaatas ringi, suured silmad ja pikad jalad. Õnneks ei hüpanud ega rünnanud ja viisin ta riidepuuga välja. Redback ämblikuid oleme näinud kõrvitsate all-hästi ilusad tumemustad ja punase triibuga tagumikul aga mürgised, et süüa ei kõlba. Pikal reisil ühes kämpimise kohas nägime ka üht pruuni 7cm oksputukat, kes oli väga sõbralik ja ei kiirustanudki käelt väga maha. Prussakaid oleme reisides näinud ja siin õhtulgi tahavad tuppa sisse lennata. Justnimelt suudavad nad lennata ja on enamjaolt 5cm pikkused. Jänest, paksu sisalikku ja känguruid oleme ka näinud kuigi nad ei ole vist putukad. Krokodilli ei ole näinud, sest nad elavad põhjas.
Oleme käinud veel viinamarjaraksus kolm korda ja sain ühelt farmerilt veel maisipäid, mis olid väga magusad ja mahlased. 4 eestlast käis siin meil ka külas ja tõid apelsine. Nendega olin Pembertonis koos ja nad töötavad siin lähedal apelsinfarmis, kus isegi oleks võimalik teenida korralikult, aga farmeril ei ole piisavalt kaste kuhu sisse korjata.
Politsei võttis üks päev meid maha ja pani Mirjami puhuma. Puhumine oli okei, aga lube polnud tal kaasas ja kutsuti välja ja küsiti, millised need load välja näevad, mis me hosteli unustasime. Kui Madis oli lube natuke kirjeldanud küsis politsei „kas ausalt load jäid maha?”. Kuna ausalt jäid maha, siis saime edasi sõita.

Ühesõnaga - meil on kõik hästi :) kui on vabad päevad, siis tsillime basseini ääres ja kui on tööpäevad, siis rügame nii, et kõik näevad, et eestlased on kõige ässamad töötajad yldse :P

Tervitused Katilt ja Jaanuselt!

Kalli

heips.

tervitus.

vaatasin et eesti blogijatel on meiega voistlus. kull meie teadmata, aga midagi te moodate seal. kellel rohkem jutukesi jah. no davai, voistleme siis!

pole ammu kirjutanud vist. voi noh, suht kindlasti. palju on juhtunud kull igasugust kama, aga ei ole nagu jutusoonele sattunud. ma siis nuud viin teid natuke kurssi, mis siinpool maailma toimub.

majandus vaga ei suru veel, nii et sellega pole nagu hullu. palka ikka meile makstakse ja rahvas tarbib olut kahesuu poolega. hea olu ka meil, miks nad ei peaks. meil margusega vaike ariplaan ka, et hakkame tulevikus seda little creature olut eesti trasportima. taanis vist pidi seda muudama ja kuskil veel, aga mu malu veab mind tihtipeale alt, nii et ei hakka suvalisi riiginimesid siin ules lugema.

aga meie tulevikuplaanid siis. ostsime margusega (tema ostis tglt, nuud maksan volga elu lopuni tagasi) lennukipiletid sydnesse kuupaevaga 5 marts. ehk siis suht varsti juba. kell kuus hommikul laheb lennuk muide. ma ei kujuta ette, kes mind siia aratama peab tulema, et ma oigel ajal ules saaks. ja keegi meid lennuki peale tahab ara visata? see on luhike soit. tglt on meil need piletid paar nadalt juba olemas. kuupaeva valisime selle jargi, et sydneys toimub sel ajal paraad nimetusega mardi gras. seal me siis plaksutame ja elame kaasa geidele ja lesbidele ja inimestele, kes tahaks olla naised, aga on mehed ja vastupidi. no saate pihta kull eks. see paraad, mis meil toimub sauna tanaval kord aastas ja siis kiilakad mehed seisavad kurja naoga ja on kurjad. sydnes see eest ei ole keegi kuri, vaid inimesi tuleb kokku sadades tuhandetes ja paraad ise kestab mitu nadalat. see paraad on isegi uks olulisemaid vaatamisvaarsusi austraalias muideks. uhes raamatus on list 41st asjast, mida peab siin ara nagema ja see on uks neist. anksa. uhesonaga, me siis kolime teisele kaldale. mis me peale paraadi pidustusi ette votame, on hetkel veel teadmata. eks siis koha peal selgub ma pakun.

tooandijale pole veel oelnud. ma pole nuud nadal aega tool kainud, kuna vanematega trippisime ringi, aga tana siis on see hetk, mil margusega votame kaest kinni (no tglt vaevalt et votame) ja lahme meie bossi juurde ja teatame, et lahme ara. olen aus, mina kardan. kardan. nad ei ole lahkujate vastu eriti lahked, nii et oigusega kardan. vaevalt et ta meid klaasidega loopima hakkab, aga vbl utleb, et arge siis need ulejaanud nadala ka toole tulge. see oleks kehva, sest raha on vaja. no eks siis pasitab. annan teada, kui sealt eluga paasen.

oma voimsast penthousi korterist kolisin eelmine nadal valja. just enne vanematega tulekut vedasin omad asjad marguse juurde. teadsin, et me vanematega palju linnas niikuinii ei oobi ja ei tahnud seda uhte nadalat maksta, kuna nagu eelmises peatuki selgus, siis raha on meil vaja. et kuni meie sydney soiduni olen marguse juures. siin on tore kull. internet ja puha on kaeulatuses :) nuud vbl suhtlen isegi msnis ka :) kui keegi mulle siiamaani on msnis tere oeldnud ja ma ei vasta, siis arge olge pahased. asjalugu on tavaliselt see, et mul on voimalik netis olla 10 minutit ja selle ajaga ei joua palju. eriti siin austraalias, kus 10 minutit tahendab tgtl seda, et jouan hotmaili lehe lahti teha ja siis on aeg juba labi.

nii, vanematega reis siis. jube age oli. ikka reisida on tore. laenutasime uhe ageda bussi ja paps pani gaasi pohja ja soitsime pikalt ja kuumalt paris mitu paeva. pilte voite ka vaadata - picasaweb.google.com/gillitgang. buss oli age. pepud olid peale joonistatud ja puha. koigepealt soitsime siis pohja kuni monkey miani valja. see on kurikuulus turistikoht,kuna iga hommik tulevad delfiini sinna hommikust sooma ja turistitele naeratama. no ikka jube toredad loomakesed/kalakesed on nad. nagu paris. noh, kaisime neid vaatamas ja igasugu ilusaid kohti veel. pohjas oli jube palav ka. seal puha korb. paeval ikka oli 44 kraadi vilus. ja karbseid on seal palju. sellised kes tahavad naha mis su ninaaugus, kurgukoopas ja silmamuna taga on. ehk siis nad on ulbed ja ronivad sulle igasse voimalikku auku. ja korraga tahab uhte auku umbes 77 karbest ronida. ok, mitte sellest ei tahtnud ma tana raakida. oobisime caravan parkides, mina ja margus olime telgis (uks oo ka tahistaeva all, kuna paris soojad ood on) ja vanemad pikutasid bussis. ohtuti tinistasime veini ja tegime nalja. nalja sai palju. aga teades et austraalia on suur suur maa, siis vahemaad soites on siin ka ikka pikad. vahepeal pidi paps umbes 500 kilomeetrit lihtsalt otse soitma. ja soitis ka. ei virisenud ega vingunud kordagi. tublid olid nad mul uldse. vahvad reisukaaslased, teinekordki rebiks nad kaasa. mis me siis veel nagime seal pohjas... kanguruusid mitu tukki, emusid, kes jalutasid linna peal ringi jube tahtsa naoga. pelikane.. delfiine.. voimsaid kanjone.. ilusaid randu... suuri suuri veoautosid ja no igast pahna veel.

ajaaa. lisalugu. uhel hommikul laksime ookeni aarde hommikust suplust tegema eksju. mina kalpsasin kohe suure hurraga vette ja olin jube onnelik.. nii paar sekundit, kui avastasin, et minuga koos ujub uks uuratult suur stingray. no ikka suur oli teine. ma pidin sealsamas otsad andma. ausalt, surmahirm tuli peale. juba nagin, kuidas ta oma teravat saba vodistab ja tahab selle mullle kuhugi torgata. ja siis tormasin sellise vudina ja erinevate haalistsustega sealt veest valja. pole elu sees nii suure jooksuga randale kihutanud. parast uks tadi kull tules, et need pole ohtlikud, aga kuramuse kuri nagi ta valja ikkagi.

uhesonaga. laupaeva ohtul joudsime tagasi perthi, oobisime marguse juures, saatsime marguse omale reisule ja jatkasime teed kolmekesi. seekord soitsime lounapoole. sinna, kus kord olime juba katsi ja margusega kainud. nagime jallegi ilusaid kohti. kaisime erinevates winerytes veine proovimas. emaga olime kell 12 juba monuga vindised ja kui kaineks saime avastasime, et kokku olime ostnud uheksa pudelit veini. hea diil. ok, tglt ei olnud keegi purjus, aga veini ikka joime paris hoolega. kui tasuta antakse, siis ikka ara ei utle ju.

katte joudis esmaspaev. hea monus paev oli. ja siis laks buss katki. soitsime, kais kolin ja siis isa utles vaga rahulikult ja selget, et nuud on vist buss kull katki ja edasi me kull ei soida. no hea kull. ma oleks pidanud kohe teadma, et buss katki laheb. eelmisel roadtripi laks ka auto katki ju. et kui keegi tahab kunagi raodtripi teha, siis ma saan aru, kui mind kaasa ei taheta. halb onn on mul sellega tuleb valja. aga mis siis ikka. sain teada, et kui tagasild on katki, siis on autoga ikka kehvasti. auto oleks ravitud saanud alles reedeks, aga vanemate lennuk pidi tagasi soitma kolmapaeval. nii et jama lugu kull. onneks tuli valja et lahimast linnast laheb buss jargmisel hommikul ja sellega saab pethi. mis siis ikka. oobsime kohas nimega walpole ja soitsime jargmisel hommikul uhistranspordiga koju. ei, koik oli age iseenesest. mul oli ainult kahju, et paar voimsalt ilusat kohta jai nagemata ja et jarjekordselt laks meie soiduriist katki. aga loodetavasti saame raha tagasi selllelt firmalt erinevate asjade eest ja voib oelda, et jaame vbl isegi plussi omadega. hasti.

kokkuvottes utlen et oli vaga monus reis ja mul on uber hea meel, et mu vanemad otsustasid selle reisi ette votta. mycket bro.!

nadal mis meid ees ootab, tuleb kindlasti vaga emotsionaalne. koik juba hakkas eilsest, kui vanemad ara laksid. noh veidi oli kurb ka ikka. ja nendega seoses tulid meelde ka koik teised eestimaalased, kes on sudamelahedased ja armsad. lisaks peame oma hea tookohaga huvasti jatma ja paljude toredate inimestega, kes on siin sopradeks saanud.
aga ees on sydney ja geiparaad! :) nii et asjad saavad ainult paremaks minna :)

selge pilt, koige olulisemad asjad on ara raagitud.

suur aitah saskiale ja estrile ka minu poolt! viin ja cosmo on hea kink ja kirju teie elust on alati hea lugeda!

kui mind tool ketti ei oanda ja keldrisse ei visata, siis kirjutan varsti jalle!

alati teie,

kristi heinla

Adelaide (Jaanus)

Tervitused siis Adelaidest. Juhtus siis nii, et umbes nädal tagasi sebisime auto ja sõitsime Madise, Mirjami ja Katsiga siia linna. Ööbisime caravanparkides mingi 8 ööd ja nüüd siis Adelaidis oleme hostelis juba kolmas päev. Väga palavale ajale jäi me trippimine aga väga ei vingu. Mingi 40-47kraadi oli kohati ja autos konti ei olnud ja mootor küttis põranda veel omakorda nii kuumaks, et pidime tekke ja jakke põrandale panema, et saaks jalgu põrandal hoida ja et mootor siseruumi lisakuumust ei annaks. Kuna siin rekordiline kuumus oli, siis ka paljudes farmides on saak kesine ja tööd pole lihtne leida aga kuna meil on auto, siis saame edasi sõita kui peaks tööd kuskil mujal piirkonnas leidma. Kuna internetti ei ole laialt käes, siis hetkel lõpetan ja tervitan kõiki sõpru ja vanemaid. Nüüd ajavahe Eestiga on 9,5 tundi. Kristil ja Margusel endiselt 7 tundi, nii ongi. kal

Ola, kirjutaja kristi.

Tere,

meil siin on hirmus palav. onneks on see meist kaugemal, minust ja margusest siis.
kats ja jaanus peaks suht kuumalainete piirkonnas olema, ei teagi kuidas neil seal laheb.
melbournis koik poleb ja 76 inimest suri ara selle palavuse tottu.
eile oli seal 46 kraadi sooja. temperatuuri uldjuhul oeldakse selle jargi, mis vilus on eksju. et kui vilus on 46 , siis ma ei taha teada, mis paikse kaes on... ja melbournis on tavaliselt suht jahe ilm,
et praegu on koik vaga ullatunud. raudteeroopad sulavad ules jne. meie kandis on harjutud kuumalainetega ja roopad on selle jaoks spets ehitatud, aga igakaldal ei juhtu sellist asja vaga.
et ootame kati ja jaanuse postitust, nemad oskavad seda kuumust paremini kirjeldata vast.

ega siin ka muidugi jahe ei ole. kui me esimesed kuud olime vaprad eurooplased ja igal voimalusel istusime paikse kaes, siis nuud naljalt ikka ei roni vabatahtlikult paikese katte peesitama. lahed istud varju parema meelega. rannas on muidugi vinge, aga paiksekreemi on soovitatav ikka kasutada. siin sureb rohkem inimese nahavahi katte, kui liiklusonnetuses. et paike on tugev ja vaga lahedal ja vaga kurjade kavatsustega. osoonikiht pidi kah ohuke olema. voib tuleneda nendest uberilutulestikkudest... (kersti raakis, et need tekitavad halbu auke).

tuletan veel kogile meelde, et mu vanemad tulevad nadala parast (17 veebruar). koik kes meid vaga armastavad ja igatsevad, siis nuud on voimalus seda valja naidata :)

ahjaa, eile (puhapaeval) oli meil margusega vaga vahva paev. viimane vaba puhapaev oli meil vist eestis. too paev enne arasoitu:) aga jah, votsime selle toolt vabaks spets, kuna perthis kais ain lutsepp ja roman baskin etendusega SODUR. ehk siis kaisime teatris, mis oli eesti keeles! super ju. mul on jube teatri ja kultuuri igatsus, kuna eestis sai teatud sidemete tottu iga nadal ikka ennast harimas kaidud, kas siis teatris, kontserdil voi monel reivipeol (need olid ka harivad:) etendusekorraldajad ootasid umbes 20 inimest, kes enamikust on ule 80 aastased, aga kokku tuli hoopis 80 inimest! vaga ponev oli. seltskond oli kirju. pooled olidki ule 80 aastased, ja ulejaanud olid siis alla 30 aastased backpackerid. peale etendust laksime koik eesti konsuli anu juurde aftekale, kus siis pakuti punast veini, oltsi ja sai raakida igast ponevate inimestega. me margusega otsisime rohkem kontakti vanema generatsiooni inimestega. vaga vahvad vanad inimesed olid koik. aktsenti ei olnud, aga jutu sisse utlesid ingliskeelseid sonu ja huvitav oli kuulata nende elu lugu ja mis pidi nad austraaliasse joudsid. kas teatsite et 20ndatel valiti valja 853 eestlast nende valimuse ja toutunnuste jargi (jah) ning nemad saadeti ozi. mina ei teadnud. kuna austraalia on ikka valgete inimeste riik, siis musti ei tahetud ja sooviti siniste silmade ja blondidejuustega inimesi. seda raakis meile ain lutsepp. ain ja roman olid vaga vahvad. romaniga oli meil jututeemaks mu omaenda emps ja margusel oli ainiga tema kunagine loputoo, kus ain naitles ja lisaks ka jim ashilevi, keda molemad teadsid ja tundisd. jim! tervitus sulle. meil jai ju see L Wordi projekt pooleli...

toost veel ka miskit... vaga vahva on. oleme ettekandjad ja teame taiega, mis tegema peab. profid oleme :) lahed toole, paned polle ette ja tapselt tead, mis edasi teed. voib lausa oelda, et oleme harjunud selle tooga, mis iseenesest on kehva. see tahendab, et on aeg edasi liikuda. mida me ka teeme peale mu kallite vanemate kulaskaiku. ei raagi, veel mida tapselt teeme, sest me margusega oleme kehvad planeerijad ja plaanid muutuvad iga paev.

eile soitsin rongiga ja nagin delfiine. huppas paar tukki seal ookeanis. vups ja vups.

epp! aitah kirja eest! :) vaga hea ullatus oli. toesti. kati rebis ajakirja kaasa, et ma uldse ei nainudki seda, aga kirja jattis lahkelt meile lugeda ikka. tore oli.

selge pilt , olge monusad ja suhtleme varsti jalle!

tsauks!