talv

No koigi ametlike margete jargi ja kalendrisse vaadates
on kull siin austraalias praegu talv.
ja ausalt on ohtuti ja oositi kulm,
aga tana on umbes 31 kraadi sooja,
vaga palav ja paevitamiserohke ilm on.

tanan tahelepanu eest.

kristi

Dingo

See peaks dingo olema. Karuemale ja teistele huvilistele:)

Nii palju veel, et Kats vist unustas mainida, et seal Türgi restoranis, kus ta sõbranna töötab, töötas ta ka ise mõne päeva kui sõbrannal abilist oli tarvis. Ja nii palju veel kiidulaulu Kati adressaadile, et igavesti vingeid ja pealegi tervislikke toite on Kati meil siin teinud. Päikest

Enne jäi märkimata veel, et

Dingo sõi ühe naise koera ära.

Väga Austraalia ikka.
Margus.

Stabiilne on.

Elame nüüd uues ilusas majas kohe meie töökoha kõrval manatee ääres. Maja ees on kaks jämedat – mitte väga jämedat, pigem sellise keskmise suurusega – palmi. Istun hetkel õues “terassil” ja vaatan päikseloojangut. Keegi ütles, et Austraalia läänekaldal pidid maailma kõige ilusamad päikseloojangud olema. Ma ei taha seda inimest, kes nii väitis solvate ja ka Lääne-Austraaliaga on mul endiselt head suhted, aga need kõrbe päikseloojangud on ikka palju ilusamad. Iga õhtu on selline värvidemäng, et aina istu ja imetle. See sõna “iga” oli nüüd taaskord väike liialdus.

Elame korraliku väikelinna elu hetkel. Tööleminek võtab kuskil minuti, eelmise 5 viie minuti asemel, aga kui peab 5.30 tõusma, siis võivad need neli säästetud minutit hommikuti vägagi väärtuslikud olla. Elu pole siin küll just üleliia põnev, igava asemel võiks kasutada sõna korrapärane. Loeme, vaatame filme, käime jooksmas, teeme üksteisele nalja. Väiksed asjad omandavad suurema tähenduse, sest juhtub vähem – väikelinna asi. Oma Soomes veedetud ajaga võiks palju paralleele tuua, sest seal olime Jänksiga üksteisel ainsad tugiisikud ja vestluspartnerid, siin on Kristiga sama asi. Me tunneme üksteist nüüd küll juba väga hästi. Raske on meenutada mingit juhtumist mida ma ei ole talle ümber jutustanud ja kuna me oleme kõik üksteisele juba ära rääkinud, siis oleme hakanud asju välja mõtlema. Nalja teeme palju. Oh, kus me teeme palju nalja siin.

Kollase-sinisekirju papagoi sabistab palmi otsas – suht eksootiline tegelt.

Margus.

Kati harilik reedelõunane sõnavõtt

Heihopsti!

Täna hommikul tahtsin minna pikemale kiirkõnnikäigule ning haarasin kapist selle jaoks seljakoti. Seljakott hallitas! :D täiesti ulme! Hakkasin siis ettevaatlikult kapist veel asju välja võtma ning avastasin, et kaks kleiti hallitavad, mu spordipyxid hallitavad ning meie suured seljakotid ka kergelt hallitavad. Õnneks saime paar päeva tagasi Riinalt (Riina Valgmaa, endine klassiõde GAGis) soojapuhurit laenata. Nii et nyyd ma siis soojustan/kuivatan/elimineerin hallitust. Isegi mu kõrvaklapid hallitasid muidu, aga kuna nad olid niikuinii suht katkised ja läbi omadega, siis saatsin nad manalateele. Teistest värgendustest loodan veel ikka asja saada. Ega hallitus ju meie matkavarustust murra :P Aga kiirkõnnile ikkagi ei läinud, lähen pärast meie jõusaali hoopis. See siuke väike a tore kohake. Kas muidu keegi on selle suure kummipalliga suutnud trenni teha? Mina yritasin teha kõhulihaseid, aga selle asemel tegin pooltagurpidiuperpidi salto hoopis. Mõtlesin, et okei, teeme siis kätekõverdusi...ning olin hetk hiljem näoli maas. Siis põrgatasin seda palli natuke aega targa näoga lihtsalt vastu seina ning seejärel astusin tast mitu sammu eemale, enne kui end kuidagi vigastan. Aga tore pall oli muidu - punane.
Kuna seal väga palju masinaid pakkumisel pole, siis olen yldiselt kõige suuremat sõprust teinud jooksulindiga – minu puhul käimislindiga (mul ju tosse pole, nii et retsin hoopis oma Ecco sandaale, siiani peavad igatahes hästi vastu). Igavust peletab suur TV, mis seinal ilutseb, nii et hullult nyri seal lindi peal vantsida polegi. Telekaga on muidugi see lugu, et kui mingi hullult põnev saade on, sisi ma unustan lindi ära, üxpäev oli mingi seriaal, kus yx tyyp päästis köiega kaht oma viga saanud sõpra kuskilt kividevahelt orust. No nii põnev oli, et järgmine hetk olin mina igatahes omadega juba lindilt maas nätaki vastu seina. Et siis edaspidi yritan telekavaatamisse mitte niiväga süüvida...
Aga et siis Brisbanest tahtsin rääkida. Oleme siin nyyd siis mingi pea kuu juba elanud, enamuse ajast olen mina lihtsalt mööda linna tuianud, muuseume külastanud, jõe ääres jalutanud ning Riina juures Türgi restoranis kohvi joomas käinud. Riina töötab nimelt täpselt jõe ääres ühes toredas hubases restos, kuhu väga palju rahvast tavaliselt päeva ajal ei satu nii et siis me pläkutame ja joome kohvi ja heietame niisama. Briss on ilus, keset linna jookseb suur lai jõgi, mille äärde on tehtud igast rattasõidu- ja käimisradasid. Ning paljupalju parke on siin, ahjaa, isegi kunstlik rannalaguun on jõe äärde tehtud. Et siis niisama töllerdada on siin tore. Mingi nv oli Riina sünna tähistamine, siis sai ka klubimaastikuga tutvust tehtud ning eelmine nv tegime Madise ja Mirjamiga nalja ja napsu ning käisime Brissi suure vaaterattaga sõitmas. Ei jäänud nii eredat mälestust kui lõbustuspargist :D
Jaanus on meist kahest see asjalik – käib haljastamistöid tegemas. Hommikuti ärkab hirmvara üles ning õhtuti vajub juba suht varakult jällegi ära. Mina olen korralik koduperenaine, käin poes, teen syya, koristan ning surfan netis. Kõik on rahul :D
Elupaik on meil täpselt kesklinnas jõe ääres. Elukaaslasteks neli Aasia päritolu noort. Kui ma aus olen, siis ma pole täpselt siiani aru saanud, et kes kuskohast pärit on. Igatahes praeguse seisuga pakun, et 3 on Hiinast ja 1 on Taiwaanist. Mingi hetk tundus aga et kaks neist on tegelikult hoopis Koreast. Aga noh kuna Taiwaan on ikkagi pmst mingit moodi Hiina all ja Korea on Aasias, siis olen tohlakas ja panen nad kõik ühte patta. Hullult sõbralikud on nad kõik, on meile oma toite proovida andnud ning üritavad ikka meiega juttu puhuda, isegi kui neil meile tegelikult midagi väga öelda pole. Ja kui juba toidust rääkida, sisi peab mainima, et neil on kogu aeg mingid hullult gurmee toidud ja esimene asi kui neist kedagi näen, sisi tuleb kysimus, et kas sa juba hommikust/lõunat/õhtust sõid? Ning kui mina midagi kokku mökerdan, sisi nad tulevad uudishimulikult ja pärivad, et oi mis siin on, et kas see on Eesti traditsiooniline toit (seda kysisid nad siis kui ma tegin pastat erinevate juurviljadega) ning kui ma ühepajatoitu tegin, siis peaaegu juba tunnistasin neile et jah vot selline ongi traditsiooniline Eesti toit, aga maitsta anda ikka ei julgenud, äkki teen veel Eesti toidule häbi. Nii et nyyd tegelen põhiliselt juurviljade wokkimisega ning nuudude ja riisi tegemisega, siis nad enam üldjuhul ei arva, et tegu Eesti rahvustoiduga.
Muidu kui nüüd ühest teemast teise hüpata, siis olen avastanud Brissis neli pahatujulist kurjamit. Kaks neist on bussijuhid ja kaks on meie maja managerid. Ühe bussijuhiga oli nii, et pidime Riinale külla sõitma ning ma tahtsin uurida, et kas see buss ikka viib Newmarketisse ja et mille järgi ma selle keskuse peatuse võiksin ära tunda (Newmarket nagu meie mõistes Mustamäe või Lasnamäe). Bussijuht käratas mulle, et ta ei tea, mis Newmarketist ma räägin, et ta ei saa must aru ning tal pole aega minuga lobiseda. Kuna Riina oli meile aga selle bussinumri ütelnud, sisi jäime ikkagi bussi peale ning sõitsime reipalt muidugi Newmarketist mööda. Õnneks polnud me väga kaugele veel jõudnud kui üks onu meile sõbralikult teatas, et jah te olete nyyd õigest kohast möödas. Aga mingi 30 min jalgsimatka ning olimegi õiges kohas ja kohekohe ka Riinal külas.
Teine bussijuht polnud küll minu peale kuri, aga ühe tüdruku peale, kes polnud piletit kassast ostnud vaid ostis selle bussijuhi käest. Kuna tegu oli õhtuse tipptunniga, siis bussijuht oli päris kuri, et tüdruk viidab ta aega ning tüdruk ütles vähemalt 5 korda sorry, enne kui talle lõpuks pilet müüdi.
Nii aga nüüd siis meie maja managerid. Need siis sellised loomad, kes iga päev mingi 3 tundi meil maja n-ö receptionis töötavad, üürilistega arveldavad ning muid igapäevaseid küsimusi lahendavad. Meil oli võtmete vahetus ning mu korterikaaslane Judith, kes seda korterit üürib, tuli ja teatas mulle, et pean minema ise oma võtmeid vahetama. Et nad tahavad selle eest raha ja allkirja saada. Okei, kuna Judith lubas võtmete raha hiljem meile tagasi anda, siis läksin manageride juurde. Mida ma ei saanud, oli uus võti. Mul nimelt polnud mingit tõestusmaterjali, et elan ikkagi siin. Olin koos Jeffiga (mu korterikaaslane teisest toast), kellel polnud samuti mingit sellelaadset dokumenti olemas. Ja seejuures ei saanud näiteks Judith, kes on siia korterisse sisse kirjutatud ning liisib seda korterit manageridelt, ka tõestada, et jah meie elame tema korteris ja maksame talle üüri. Lahe.
Olin küll hirmsasti kuri (okei kuri on liialdus, olin õnnetu ja solvunud), et minuga nii käitutakse, sest natuke naljakas nagu oma võtmete eest võidelda kui siin korteris üüri maksan ja elan, aga keegi seda nagu ei tunnista. Sain sellest kõigest üle, eriti kui Judith mulle oma boyfriendi võtmed andis. Mõtlesin, et no vaevalt neil manageridel midagi isiklikult minu vastu on.
Järgmine päev ehk siis eile hakkasin hommikul jõusaali minema, kuid ei saanud jõusaali ust lahti. Mõtlesin, et küsin, et kas uus võti ei keeragi jõusaali lahti või pole lihtsalt lukk veel vahetatud. Managerid teatasid, et jah meil pole lukku veel vahetatud. Ja siis üks neist küsis, et kas tahad, ma teen sulle jõuka ukse lahti. Ma muidugi yess pliiis. Ja siis jääb ta mind 5ks sekiks passima ja kysib kahtlase hauataguse häälega, et oot kas sa oled see tydruk sealt 3G-st väää? Ja siinkohal tegin ma saatusliku vea, ytlesin et jah. Issand jumal, nad vaatasid mind nii nagu ma oleks mingi pidalitõbine lapsepilastajast enesepaljastaja, kes üritab parasjagu nende kontorit aatompommiga õhata! :D Naiska sisistas mulle, et kuule tydruk kus sa need võtmed said? Mees myristas mulle, et need pole ju sinu võtmed! Sul pole õigus neid kasutada! Ja sul pole mitte mingit õigust jõusaali sisse saada! :D:D:D Mina vanaheatuntud sõnameister oskasin selle peale ainult möhh ja mähh ja ahhhh öelda ning lpx piiksusin, et are you kidding me? Aga nende nägudest oli näha, et nad ei teinud nalja. Seega panin sealt padavai tulema, hoidsin veel võtmeid kahe käega kinni, et nad neid mult ära ei võtaks ja ei peatunud enne kui oma tuppa jõudsin ja ukse lukku panin. Eee noh iga 24 aastane käituks ju samamoodi onju :P Tagantjärgi on mul vähemalt 10 eri varianti välja mõeldud, et kuidas ma oleksin võinud neile vastata ja kuidas ma oleksin võinud kasvõi nutma hakata ja soiguda, et palun laske mind jõukasse, mul on vaja oma venna pulmadeks 20 kg alla võtta :P Aga noh tagantjärgi olen ma alati kõva mees hüppama olnud. Nüüd tänaseks on mul igatahes hästi kaval plaan olemas, ootan kuni managerid ära lähevad ja sisi hiilin jõuka juurde ja proovin, et kas nad on luku ära vahetanud ja et kas ma saan sisse või mitte :P Aitäh, ma tean, et see on väga täiskasvanulik käitumine :D Lähengi nyyd vaatama, et kas mul joppab või mitte! :)

Tsaupakaa ja toredat jaanipäevast kosumist teile!

Katz

PS Siuke tore uudis, et mul on mõlema suure varba küüned tagasi kasvanud :D nad nimelt lahkusid minust kui Little Creatures tööle hakkasin, aga ennenäe imet - pool aastat ootamist ja ongi uued küüned asemele kasvanud :P Selline oluline info siis... :)

Videod 2 (Kati)

Jeee, nyyd läksin ylbeks kätte ja lisan veel paar videot :P

Videod (Kati)

Nonii, loodame, et saan midagi yles laetud. Üks video ka näitamaks, et ilm Aussis on vahel päris kehv :)

Brisbane (Kati)

Tsao!

Oleme nyyd Brisbanes. Jõudsime siia mingi mõned nädalad tagasi. Tore on. Talv muidugi ikkagi mõjutab exole, ainult 21 kraadi on ning Jaanus juba kylmetus ja oli terve nädala tõbine ning mina olen paar päeva kurku valutanud. Talve värk.
Aga enne kui me siia jõudsime, käisime veel paaris täitsa toredas kohas. Kui Katoombast üles liikuma hakkasime, siis mõjutasid meie plaani päris palju üleujutused, mis Brisbanest lõuna pool päris palju paha tegid. Üks väikelinn oli puhta vee all, teised kohad olid lihtsalt suht vett täis :)
Nii et meie plaan paaris uhkes rahvuspargis läks vett vedama (hea sõnakasutus eks), sest pooled teed olid vee all. Nii et mitme tee peal tuli silt vastu, et edasipääs puudub jne. Vut ja seega mõtsime, et ok kytame mööda kiirteed siis Brisbane suunas, et mis nende rahvusparkide ümbruses ikka passida ja vee langemist oodata. Väga kaugele me ei jõudnud, sest tuli välja, et ka kiirtee on mingist kohast kinni pandud ning edasipääs suht vaevaline. Seega jäime ühte motelli öömajale ning hoidsime pöialt pihus ja rummiklaasi käes, et ikka vesi alla annaks ja meid hommikul läbi laseks.
Järgmine päev saimegi oma teekonda jätkata ning kütsime mööda ookeaniäärt aina üles. Käisime siukses kohas nagu Byron Bay. Tegemist väikse hipi/backpackeri/öko linnakesega, mille märksõnad on tsill, lebo, rand, surf ja veelkord lebo. Ilus koht oli kyll, kahjuks mul lauda kaasas polnd, muidu oleks ikka laine ära proovinud. Aga kuna meil oli tempo peal, sisi väga pikaks ajaks sinna ei jäänd (kui aus olla, siis paar tundi maks olime yldse) ning kimasime aga edasi.
Mannu oli meil jätkuvalt väga tubli, vahepeal kyll loobus ta oma temperatuuri näitamisest. Ehk siis enam polnud väga mõtet seda armatuuri seal passida, sest bensunäidik ei tööta, termonäidik ei tööta, kiirusenäidik pmst töötab, aga vähe (kui Mannu seisab, siis näidik näitab 40 km/h, kui Mannu kiirteel teistega võidu kimab nii pluss miinus sajaga, siis näidik näitab 60 km/h). Aga muidu kõik töötab, vahel isegi mängib meil cd-d (üks kõlar ei töötanud kohe algusest peale, teine on lihtsalt tujukas). Igatahes..
Ilm läks aina kehvemaks ning selleks ajaks kui Gold Coastile jõudsime, sadas juba täiega vihma ning oli suht pime ja öka. Gold Coast on muidu Ausside Miami Beach, ylimalt populaarne surfi- ja peokoht. Näeb päris pull välja, piki randa läheb triip kõrgeid ja suht mittemidagiytleva olekuga pilvelõhkujaid ning natuke väiksemaid ja tunduvalt uhkema välimusega rannahäärbereid. Väga kunstlik värk, aga tundub, et inimeste jaoks toimib. Gold Coasti üks popimaid kohti on Surfers Paradise ning nimest võib juba aimata, millega see koht enamjaolt elatist teenib. Meil mingit erilist suhet kahjuks selle paradiisiga ei tekkinud, kuid selles syydistan jätkuvalt ilma. Öömajale jäime surfarite paradiisi ning sellega olime kyll rahul. Tegemist oli kyll vist ametlikult motelliga, aga kohal oli mitu basseini ja mullivanni ja värki. Nii et õhtul kui vihm pidama jäi, siis läksime bassusse ujuma, passisime tähti ja sõitsime väiksekst veeliumäest alla. Tore oli. Pärast mõnulesime mullivannis ning kui juba väga ligunend tunne tuli, siis kobisime oma väiksesse aga armsasse hütti ning vaatasime Simpsoneid :D idüll missugune!
A vut järgmine päev oli super!!! No maitea ikka üks parimaid päevi minu Austraaliaelus! No ikka täiesti topis oli kyll! Ikka noh täiega rahule jäin! Ah et mis päev see oli? See oli päev, kus me käisime:
LÕBUSTUSPARGIS!!
Park (nimeks Dreamworld) koosnes kahest osast – veemaailmast ja ülejäänud lõbustustest. Lisaks oli eraldi osas pühendatud Amuuri tiigritele (fantastilised loomad, lihtsalt super), väike Austraalia zoo (kus sai kängurusid näppida ja koaalasid passida jne) Aga jah, oi need lõbusõidud. Mul jääb sõnadest puudu, et seda tunnet kirjeldada, mis mõni sõit mus tekitas. Ma ikka täielik laps ikka, või noh lapsemeelne, või lapselik, või noh lapsik, või noh lapsesõbralik? Igatahes, seal oli näiteks siuke asi, nagu the Claw – suur n-ö käpp, kus inimesed ringikujuliselt istuvad ja mis siis kiikuma hakkab. Teeb samal ajal ka 360 kraadiseid pöördeid. Ehk siis lisaks sellele, et sa maast nii 9 kordse maja kõrgusel oled, liigud sa kogu aeg ka ringiratast. Kiirus pidavat minema kuni 75 km/h kiikumisel. Tegime video ka sellest, aga noh ei tulnd väga hästi välja. Ma ytlen ausalt, et pool ajast hoidsin hinge kinni, silmi kinni ning yritasin paaniliselt issameiet korrutada. Siis Ameerika mäed, mitu surmasõlme, kiirus kuni 90 km/h – jubedalt lahe! Ning siuke asi nagu Tower of Terror – istud siukses autokujulises masinas, mis võtab hoogu ja kihutab megasuure hooga piki torni yles ning siis tuleb sealt samasuure hooga alla (väidetavalt pidi kõrgus ulatuma 38 korruseni, pole aimugi, mitu meetrit see on). Masin võtab igatahes seitsme sekundiga kiiruseni 160 km/h ning kui ta sinna torni otsa jõuab, siis enne tagasitulekut jääb nagu kaalutaolekus seal seisma. Täiesti kohutav ja samas vaimustav värk. Tegime sellest ka video, ehk õnnestub see ka yles laadida.
Oi seal oli veel igast sõite, mis kõhust õõnsaks võtsid ja hinge kinni võtsid. Aga oi kui tore see kõik oli! Ainus asi, mida ma ei julgenud teha, oli selle sama torni otsast, kuhu me selle autoasjandusega sõitsime (mitte kyll tippu), vabalangemine 120 meetri kõrguselt. Inimesed istuvad kaheksakesi reas ja masin viib nad rahulikult torni tippu, kus nad siis pea minuti niisama passivad. Ja siis äkitselt – BOOM! tulevad sealt mingi 5 sekiga alla. Ütlen ausalt, et mina lõin araks ning ei julgenud sinna minna, kardetavasti oleksin seal end lihtsalt suureks hirmust...eee täis soristanud :D
Elulahe päev oli igatahes, 7 tundi, mis see park lahti oli, läksid igatahes ülimalt kiiresti. Ja nii hakkasimegi põksuvate sydamete ning veel kergelt krambis kõhtudega Brissi suunas edasi sõitma. Sõita oli iseenesest ainult mingi 60 km, aga kuna öömaja otsimine läks meil väga vaevaliselt, siis jõudsime lõpuks oma süldistunud kehad diivanile istutada alles ca 3 tunni pärast :P Unes nägin igatahes, et olin Mannu roolis, sõitsin aina mäest alla ja mäest yles, kurvitasin täiega ning ei olnd yldse kindel, et ma kuhugi ka kunagi kohale jõuan :)
Yritan nyyd neid pilte yles laadida, ehk õnnestub isegi videod yles panna. Brisbanest kirjutan kohe uues loos :)

Musi!

K

tanane ohtupoolik

mul on vabad paevad. eile, tana ja homme on vaba.

eile passisin niisama, votsin paikest ja varki.

tana lahen sigu ja kanguruusid tulistama.
jah, mina lahen metsa jahile.
alternatiiviks tanasele jahile oli jallegi raamatu lugemine ja teleka vaatamine.
motlesin pikalt, et kas lahen voi mitte, aga no jahimehed lahevad ja tulistavad neid sigu niikuinii
ilma minu abita ka. et akki ma siis lahen ise ka kaasa ja vaatan kuidas kohalikud oma reede ohtuid sisustavad. see jahilkaik on neil siin koige populaarsem meelelahutus. ma akki lasen mooda ja siga jaab ellu hoopis. igastahes, olen siin siiski uusi asju kogemas ja usun, et kunagi ma elus uuesti kanguruujahile ei saa minna, nii et votan seda kui seiklust. uskuga mind, ma ise olen sama ullatunud kui teiegi, et lahen metsa loomi tapma, aga uritan mitte ule podeda. koju ma liha ikka ei too ja margusele kanguruu suppi tegema ei hakka selllegipoolest.
loodetavasti ei uhine nuud koik loomakaitsjad ja ei hakka tegelema sellega, et mult eesti kodakondsus ara voetakse. vaga loodan.

eks ma siis annan teada kuidas mul laks. akki olen ma maailma parim tulistaja ja saan sellega kuulsaks ja jube rikkaks. koik on voimalik.

elage hasti!

kristi

Ma ei saa enam kunagi magada.

Kuna te ei kuule mu intonatsiooni, siis pean ära märkima, et ma ei kurda - ma lihtsalt seletan. Malbelt ja rahulikult, ilma virinata. Meil siin roadhouse's on muidu vahva graafik mille järgi on mõlemal kolm hommikust vahetust algusega 5.45, kolm õhtust vahetus algusega 13.30 ja siis kolm vaba päeva, aga kuna mul on õnnestunud siin igasugu farmitöid teha nagu aedasid paigaldada, puurida, kaevata, kühveldada, lõhkuda, sorteerida ja koristada, siis olen ka kõikidel teistel Alphas veedetud päevadel samuti hirmvara ärkama. Meie ülemused ei väärtusta magamist sugugi. Esimesel päeval ütles Glenda (meie peamine manager ja äri omanik) et ei hakka homme väga sind kiirustama, et pikk reis selja taga ja uus linn - sa Margus maga end ilusti välja, aga katsu siis enne 8.00 roadhouses olla. Mõtlesin selle lause üle hetke ja sain aru, et ta ei teinud nalja. 7.3o ärkamine ja väljamagamine ühes lauses on ilmselge vastuolu, aga ma olen õppinud, et siin tähendabki see kaua magamist, sest vähemalt viimased 6 päeva olen ma enne kuute hommikul tõusnud. Muidu pidi mul täna hiline vahetus olema, aga meid treenitakse nüüd kohviku jaoks ka, et me lisavahetusi saaksime, ja ma pidin jälle 6.30 alustama. Ütlesin eile Kristile, et ma olen kindel, et ma pean ka homme enne kuute tõusma ja täna manager paluski mul homme jälle kohvikus platsis olla. Olen suhteliselt kindel, et neil on mulle ka midagi ülehomse varahommikuks plaanis ja nii nii kaua kuni mul uuesti poes hommikused vahetused hakkavad. Kui mul ühel päeval õnnestub kauem kui 9.00 magada, siis teen siia blogisse märke. Niikaua aga olen enne kukkesid ja koeri üleval, iirlastest rääkimata.

Kohvikus on kummaline tööl olla, sest nad tõepoolest eeldavad, et ma hakkan seal sellist toitu kokkama, mille eest võik klientidelt raha küsida. Praade ja värki. Ma ei ole elu sees ühtegi steiki kokanud ja kuigi ma kindlasti annan endast parima, siis tundub ikkagi kahtlane, et ma võiksin 20 dollarit enda küpsetatud baramundi filee eest küsida. Te ei tea, mis baramundi on? Mina tean. Ammu juba. Meid treenib meie pudikeelne kauboiülemus Collin, kel endalgi on raskusi enda asjade ülesleidmise ja organiseerimisega, nii et põnev saab olema.

Margus.

tere, tere, vanakere.

kaisin just alphas juuksuris. huvitav kogemus oli. kuulsin kohalikku klatshi - kes abiellub, kes on tulis, kes petab ja kes on kohalik joodik. juuksuriks oli kohalik daame Brenda. meie roadhouse omanik valmistas mind ette, et Brenda on 80sse kinni jaanud ja kannab platvorme ja igatseb vana muusikat ja vanu kuulsusi. olin vaga valmis arutama AC/DC muusikat ja 80ndate meesiludusi. tuli valja, et daame ikka sirvib tanapaeva vogue ja talle sumpatiseerib brad pitt. ta kull arvab et angelina ei vaari teda ja brad peaks jenniferi juurde tagasi minema. kui tahtsad asjad olid arutatud, siis vaatasime ka minu soengu ule. natuke pabistasin ka et mis Brenda meelest on hetkel moekas ja millal ta viimati end uuemate loikustega kursis hoidis, ent vota napust - mul ilusad punased juuksed jalle (vahepeal on nad mul veidraid toone votnud tanu pidavale paiksepaistele ja viimast juuksuriskaiku ma ei suuda isegi meenutada hetkel) ja soeng vat et popimate killast. juuksed isegi veidi luhemad kui te mind enne eestist lahkumist maletate, aga veelgi agedamalt minu meelest. margus ei ole mind veel nainud, aga ise olen kull rahul. paneks endast kohe pildi ules, aga kahjuks mu malukaart ei viitsi enam meiega koostood teha. sellline lugu siis.

eile sadas meil siin kova padukat ja nuudsest pidi ka ilm veidi jahedamaks minema. noh talv ikkagi ju. tana toepoolest paike ei kiirga ja pikad puksid on jalas, aga selle talve koha pealt vaidleks vastu ikka. mina pean talveks seda, kui bussipeatuses seistes jalgu ei tunne ja napud hakkavad tasapisi siniseks tombuma. tatt ninas on ammu jaatunud ja kapis pole riideid, kuna koik toppisin selga hommikul valja minnes. hetkel on mul kapis veel paris palju riideid, ainult viiendik on seljas voibolla.

eile koristasin ja sattisin oma tuba ja panin ka oma voodipesu pessu. riiulist votsin uue puhta pesu ja sattisin ilusti lina ja tekikoti paika. ilus lilleline ka veel teine. ohtul laksin roomuga magama, et nii tore voodipesu ja kena puhas tuba. oosel arkan ules.. jube valu loua ja kaela peal. ja koledasti sugeleb. motlen, mida pekki. mis toimub. kartsin, et moni amblik akki kais mind hammustamas voi kurat-teab-mis-siin-austraalias-ooseti-inimesi-hammustamas-kaib. panen tule polema, olen valmis juba testamenti kirjutama hakkama, haaran peegli ja vastu vaatab mulle umbes kumme suurt saasehammustuse sarnast kuppu kaela- loua- ja korva peal. olen siin avastanud et mul vaike allergia nende putukate hammustuste vastu ja kupud lahevad alati kole suureks ja jubedasti sugelevad. no aga mul toas kull hirmsat moodi saaski ei olnud ja unise peaga ei saanud uldse aru, mis toimub. siis joudis kohale, et voib olla moni kirp mul uue voodipesu vahel. istusin nukralt voodis, vara pidi arkama ka veel, ja siis akki nagin et suur pirakas lutikas jookseb ule teki. no muidugi pirakas, just oli pool mu nagu ara soonud. tapsin ta ara. kahju ei old ka. vot sedasi siis. motlesin, et jagan oma oist kogemust teiega. magama oli paris raske jaada seejarel. kui peale tunnist virelemist seal voodis magama jain, siis nagin unes kuidas mind rundas tuhandepealine lutika meeskond. ei maleta, mis edasi sai. motlen, kas tana lahen uldse magama...

et siis sunnipaev oli mul vahepeal. olen 24 aastat vana nuud. 24. see on lihtsalt number eksole? jajah. ei muretse uldse. eriti. aga sunnipaeva paeval olime kohas nimega surfers paradise. age eksole. mu hea sober margus oli mulle selleks hommikuks korraldanud vaikse aarete jahi. aareteks olid kirjad sopradelt ja perelt eestist. vaga super oli. hosteli inimesed laksid ka asjaga kaasa ja meie uued sobrad tegid ka mu hommiku vaga vahvaks. ja suured tanud, kes saatsid kirjad teele.. mul vottis iga kirja lugemine pisara silmanurka. natuke ikka vist hoolite ka jah? tore oli meenutada neid rumalusi ja naljakaid seiku. ei saa oelda, et noorus on raisku lainud.. igavesti age on olnud!!! mitte, et ma nuud vanuriks hakkan, minu noorus jatkub taiel rinnal! :) rumalusi teeme veel. jah, ema, rumalusi teeme veel :) jah, ja siis sunnipaev jatkub.. lopuks joudsin oma aaretejahiga marguseni kus ta ootas mind uue ilusa sinise kohvriga. ma ei tea, kes motles valja, et backpackerid tglt peavad ka neid raskeid kotte selja tassima. kohvril on rattad all. ja tuleb mooda maad sulle ilust jargi ka. kui korbesse lahme, siis ei vota ju niikuinii seda tervet kotti kaasa. mitte et meil oleks plaan korbesse jalutama minna. uhesonaga, sain kingiks kohvri. backpack on ikka olemas et kui kunagi tekib moment, et tahan 20 kg seljas kuhugi makke ronida, siis on mul see voimalus. njah, siis kaisime margusega maailma koige korgema elumaja otsas (utleme minu malu kohaselt oli 360 m korge). vaga ilus vaade ja varki-sarki. siis laksime rongiga brisbane, votsime hosteli ja hangisime brissis. kaisime peol ka jah. tore oli. ei hakka pikalt seda lahti seletama :) kokkuvottes oli mul uberage sunna paljuski tanu marguse suureparasele voimele haid ideid genereerida. margus on tore, hea sober mul :)

nuud lahen tupsutan oma kuppe ja loen raamatud akki. muud asjalikku siin kolmapaeva parastlounal eriti ette ei ole votta.

nagemist ja hoiame uhendust!

kristi