Tsao!
Oleme nyyd Brisbanes. Jõudsime siia mingi mõned nädalad tagasi. Tore on. Talv muid
ugi ikkagi mõjutab exole, ainult 21 kraadi on ning Jaanus juba kylmetus ja oli terve nädala tõbine ning mina olen paar päeva kurku valutanud. Talve värk.
Aga enne kui me siia jõudsime, käisime veel paaris täitsa toredas kohas. Kui Katoombast üles liikuma hakkasime, siis mõjutasid meie plaani päris palju üleujutused, mis Brisbanest lõuna pool päris palju paha tegid. Üks väikelinn oli puhta vee all, teised kohad olid lihtsalt suht vett täis :)
Nii et meie plaan paaris uhkes rahvuspargis läks vett vedama (hea sõnakasutus eks), sest pooled teed olid vee all. Nii et mitme tee peal tuli silt vastu, et edasipääs puudub jne. Vut ja seega mõtsime, et ok kytame mööda kiirteed siis Brisbane suunas, et mis nende rahvusparkide ümbruses ikka passida ja vee langemist oodata. Väga kaugele me ei jõudnud, sest tuli välja, et ka kiirtee on mingist kohast kinni pandud ning edasipääs suht vaevaline. Seega jäime ühte motelli öömajale ning hoidsime pöialt pihus ja rummiklaasi käes, et ikka vesi alla annaks ja meid hommikul läbi laseks.
Järgmine päev saimegi oma teekonda jätkata ning kütsime mööda ookeaniäärt aina üles. Käisime siukses kohas nagu Byron Bay. Tegemist väikse hipi/backpackeri/öko linnakesega, mille märksõnad on tsill, lebo, rand, surf ja veelkord lebo. Ilus koht oli kyll, kahjuks mul lauda kaasas polnd, muidu oleks ikka laine ära proovinud. Aga kuna meil oli tempo peal, sisi väga pikaks ajaks sinna ei jäänd (kui aus olla, siis paar tundi maks olime yldse) ning kimasime aga edasi.
Mannu oli meil jätkuvalt väga tubli, vahepeal kyll loobus ta oma temperatuuri näitamisest. Ehk siis enam polnud väga mõtet seda armatuuri seal passida, sest bensunäidik ei tööta, termonäidik ei tööta, kiirusenäidik pmst töötab, aga vähe (kui Mannu seisab, siis näidik näitab 40 km/h, kui Mannu kiirteel teistega võidu kimab nii pluss miinus sajaga, siis näidik näitab 60 km/h). Aga muidu kõik töötab, vahel isegi mängib meil cd-d (üks kõlar ei töötanud kohe algusest peale, teine on lihtsalt tujukas). Igatahes..
Ilm läks aina kehvemaks ning selleks ajaks kui Gold Coastile jõudsime, sadas juba täiega vihma ning oli suht pime ja öka. Gold Coast on muidu Ausside Miami Beach, ylimalt populaarne surfi- ja peokoht. Näeb päris pull välja, piki randa läheb triip kõrgeid ja suht mittemidagiytleva olekuga pilvelõhkujaid ning natuke väiksemaid ja tunduvalt uhkema välimusega rannahäärbereid. Väga kunstlik värk, aga tundub, et inimeste jaoks toimib. Gold Coasti üks popimaid kohti on Surfers Paradise ning nimest võib juba aimata, millega see koht enamjaolt elatist teenib. Meil mingit erilist suhet kahjuks selle paradiisiga ei tekkinud, kuid selles syydistan jätkuvalt ilma. Öömajale jäime surfarite paradiisi ning sellega olime kyll rahul. Tegemist oli kyll vist ametlikult motelliga, aga kohal oli mitu basseini ja mullivanni ja värki. Nii et õhtul kui vihm pidama jäi, siis läksime bassusse ujuma, passisime tähti ja sõitsime väiksekst veeliumäest alla. Tore oli. Pärast mõnulesime mullivannis ning kui juba väga ligunend tunne tuli, siis kobisime oma väiksesse aga armsasse hütti ning vaatasime Simpsoneid :D idüll missugune!
A vut järgmine päev oli super!!! No maitea ikka üks parimaid päevi minu Austraaliaelus! No ikka täiesti topis oli kyll! Ikka noh täiega rahule jäin! Ah et mis päev see oli? See oli päev, kus me käisime:
LÕBUSTUSPARGIS!!
Park (nimeks Dreamworld) koosnes kahest osast – veemaailmast ja ülejäänud lõbustustest. Lisaks oli eraldi osas pühendatud Amuuri tiigritele (fantastilised loomad, lihtsalt super), väike Austraalia zoo (kus sai kängurusid näppida ja koaalasid passida jne) Aga jah, oi need lõbusõidud. Mul jääb sõnadest puudu, et seda tunnet kirjeldada, mis mõni sõit mus tekitas. Ma ikka täielik laps ikka, või noh lapsemeelne, või lapselik, või noh lapsik, või noh lapsesõbralik? Igatahes, seal oli näiteks siuke asi, nagu the Claw – suur n-ö käpp, kus inimesed ringikujuliselt istuvad ja mis siis kiikuma hakkab. Teeb samal ajal ka 360 kraadiseid pöördeid. Ehk siis lisaks sellele, et sa maast nii 9 kordse maja kõrgusel oled, liigud sa kogu aeg ka ringiratast. Kiirus pidavat minema kuni 75 km/h kiikumisel. Tegime video ka sellest, aga noh ei tulnd väga hästi välja. Ma ytlen ausalt, et pool ajast hoidsin hinge kinni, silmi kinni ning yritasin paaniliselt issameiet korrutada. Siis Ameerika mäed, mitu surmasõlme, kiirus kuni 90 km/h – jubedalt lahe! Ning siuke asi nagu Tower of Terror – istud siukses autokujulises masinas, mis võtab hoogu ja kihutab megasuure hooga piki torni yles ning siis tuleb sealt samasuure hooga alla (väidetavalt pidi kõrgus ulatuma 38 korruseni, pole aimugi, mitu meetrit see on). Masin võtab igatahes seitsme sekundiga kiiruseni 160 km/h ning kui ta sinna torni otsa jõuab, siis enne tagasitulekut jääb nagu kaalutaolekus seal seisma. Täiesti kohutav ja samas vaimustav värk. Tegime sellest ka video, ehk õnnestub see ka yles laadida.
Oi seal oli veel igast sõite, mis kõhust õõnsaks võtsid ja hinge kinni võtsid. Aga oi kui tore see kõik oli! Ainus asi, mida ma ei julgenud teha, oli selle sama torni otsast, kuhu me selle autoasjandusega sõitsime (mitte kyll tippu), vabalangemine 120 meetri kõrguselt. Inimesed istuvad kaheksakesi reas ja masin viib nad rahulikult torni tippu, kus nad siis pea minuti niisama passivad. Ja siis äkitselt – BOOM! tulevad sealt mingi 5 sekiga alla. Ütlen ausalt, et mina lõin araks ning ei julgenud sinna minna, kardetavasti oleksin seal end lihtsalt suureks hirmust...eee täis soristanud :D
Elulahe päev oli igatahes, 7 tundi, mis see park lahti oli, läksid igatahes ülimalt kiiresti. Ja nii hakkasimegi põksuvate sydamete ning veel kergelt krambis kõhtudega Brissi suunas edasi sõitma. Sõita oli iseenesest ainult mingi 60 km, aga kuna öömaja otsimine läks meil väga vaevaliselt, siis jõudsime lõpuks oma süldistunud kehad diivanile istutada alles ca 3 tunni pärast :P Unes nägin igatahes, et olin Mannu roolis, sõitsin aina mäest alla ja mäest yles, kurvitasin täiega ning ei olnd yldse kindel, et ma kuhugi ka kunagi kohale jõuan :)
Yritan nyyd neid pilte yles laadida, ehk õnnestub isegi videod yles panna. Brisbanest kirjutan kohe uues loos :)
Musi!
K
Oleme nyyd Brisbanes. Jõudsime siia mingi mõned nädalad tagasi. Tore on. Talv muid
ugi ikkagi mõjutab exole, ainult 21 kraadi on ning Jaanus juba kylmetus ja oli terve nädala tõbine ning mina olen paar päeva kurku valutanud. Talve värk.Aga enne kui me siia jõudsime, käisime veel paaris täitsa toredas kohas. Kui Katoombast üles liikuma hakkasime, siis mõjutasid meie plaani päris palju üleujutused, mis Brisbanest lõuna pool päris palju paha tegid. Üks väikelinn oli puhta vee all, teised kohad olid lihtsalt suht vett täis :)
Nii et meie plaan paaris uhkes rahvuspargis läks vett vedama (hea sõnakasutus eks), sest pooled teed olid vee all. Nii et mitme tee peal tuli silt vastu, et edasipääs puudub jne. Vut ja seega mõtsime, et ok kytame mööda kiirteed siis Brisbane suunas, et mis nende rahvusparkide ümbruses ikka passida ja vee langemist oodata. Väga kaugele me ei jõudnud, sest tuli välja, et ka kiirtee on mingist kohast kinni pandud ning edasipääs suht vaevaline. Seega jäime ühte motelli öömajale ning hoidsime pöialt pihus ja rummiklaasi käes, et ikka vesi alla annaks ja meid hommikul läbi laseks.
Järgmine päev saimegi oma teekonda jätkata ning kütsime mööda ookeaniäärt aina üles. Käisime siukses kohas nagu Byron Bay. Tegemist väikse hipi/backpackeri/öko linnakesega, mille märksõnad on tsill, lebo, rand, surf ja veelkord lebo. Ilus koht oli kyll, kahjuks mul lauda kaasas polnd, muidu oleks ikka laine ära proovinud. Aga kuna meil oli tempo peal, sisi väga pikaks ajaks sinna ei jäänd (kui aus olla, siis paar tundi maks olime yldse) ning kimasime aga edasi.
Mannu oli meil jätkuvalt väga tubli, vahepeal kyll loobus ta oma temperatuuri näitamisest. Ehk siis enam polnud väga mõtet seda armatuuri seal passida, sest bensunäidik ei tööta, termonäidik ei tööta, kiirusenäidik pmst töötab, aga vähe (kui Mannu seisab, siis näidik näitab 40 km/h, kui Mannu kiirteel teistega võidu kimab nii pluss miinus sajaga, siis näidik näitab 60 km/h). Aga muidu kõik töötab, vahel isegi mängib meil cd-d (üks kõlar ei töötanud kohe algusest peale, teine on lihtsalt tujukas). Igatahes..
Ilm läks aina kehvemaks ning selleks ajaks kui Gold Coastile jõudsime, sadas juba täiega vihma ning oli suht pime ja öka. Gold Coast on muidu Ausside Miami Beach, ylimalt populaarne surfi- ja peokoht. Näeb päris pull välja, piki randa läheb triip kõrgeid ja suht mittemidagiytleva olekuga pilvelõhkujaid ning natuke väiksemaid ja tunduvalt uhkema välimusega rannahäärbereid. Väga kunstlik värk, aga tundub, et inimeste jaoks toimib. Gold Coasti üks popimaid kohti on Surfers Paradise ning nimest võib juba aimata, millega see koht enamjaolt elatist teenib. Meil mingit erilist suhet kahjuks selle paradiisiga ei tekkinud, kuid selles syydistan jätkuvalt ilma. Öömajale jäime surfarite paradiisi ning sellega olime kyll rahul. Tegemist oli kyll vist ametlikult motelliga, aga kohal oli mitu basseini ja mullivanni ja värki. Nii et õhtul kui vihm pidama jäi, siis läksime bassusse ujuma, passisime tähti ja sõitsime väiksekst veeliumäest alla. Tore oli. Pärast mõnulesime mullivannis ning kui juba väga ligunend tunne tuli, siis kobisime oma väiksesse aga armsasse hütti ning vaatasime Simpsoneid :D idüll missugune!
A vut järgmine päev oli super!!! No maitea ikka üks parimaid päevi minu Austraaliaelus! No ikka täiesti topis oli kyll! Ikka noh täiega rahule jäin! Ah et mis päev see oli? See oli päev, kus me käisime:
LÕBUSTUSPARGIS!!
Park (nimeks Dreamworld) koosnes kahest osast – veemaailmast ja ülejäänud lõbustustest. Lisaks oli eraldi osas pühendatud Amuuri tiigritele (fantastilised loomad, lihtsalt super), väike Austraalia zoo (kus sai kängurusid näppida ja koaalasid passida jne) Aga jah, oi need lõbusõidud. Mul jääb sõnadest puudu, et seda tunnet kirjeldada, mis mõni sõit mus tekitas. Ma ikka täielik laps ikka, või noh lapsemeelne, või lapselik, või noh lapsik, või noh lapsesõbralik? Igatahes, seal oli näiteks siuke asi, nagu the Claw – suur n-ö käpp, kus inimesed ringikujuliselt istuvad ja mis siis kiikuma hakkab. Teeb samal ajal ka 360 kraadiseid pöördeid. Ehk siis lisaks sellele, et sa maast nii 9 kordse maja kõrgusel oled, liigud sa kogu aeg ka ringiratast. Kiirus pidavat minema kuni 75 km/h kiikumisel. Tegime video ka sellest, aga noh ei tulnd väga hästi välja. Ma ytlen ausalt, et pool ajast hoidsin hinge kinni, silmi kinni ning yritasin paaniliselt issameiet korrutada. Siis Ameerika mäed, mitu surmasõlme, kiirus kuni 90 km/h – jubedalt lahe! Ning siuke asi nagu Tower of Terror – istud siukses autokujulises masinas, mis võtab hoogu ja kihutab megasuure hooga piki torni yles ning siis tuleb sealt samasuure hooga alla (väidetavalt pidi kõrgus ulatuma 38 korruseni, pole aimugi, mitu meetrit see on). Masin võtab igatahes seitsme sekundiga kiiruseni 160 km/h ning kui ta sinna torni otsa jõuab, siis enne tagasitulekut jääb nagu kaalutaolekus seal seisma. Täiesti kohutav ja samas vaimustav värk. Tegime sellest ka video, ehk õnnestub see ka yles laadida.
Oi seal oli veel igast sõite, mis kõhust õõnsaks võtsid ja hinge kinni võtsid. Aga oi kui tore see kõik oli! Ainus asi, mida ma ei julgenud teha, oli selle sama torni otsast, kuhu me selle autoasjandusega sõitsime (mitte kyll tippu), vabalangemine 120 meetri kõrguselt. Inimesed istuvad kaheksakesi reas ja masin viib nad rahulikult torni tippu, kus nad siis pea minuti niisama passivad. Ja siis äkitselt – BOOM! tulevad sealt mingi 5 sekiga alla. Ütlen ausalt, et mina lõin araks ning ei julgenud sinna minna, kardetavasti oleksin seal end lihtsalt suureks hirmust...eee täis soristanud :D
Elulahe päev oli igatahes, 7 tundi, mis see park lahti oli, läksid igatahes ülimalt kiiresti. Ja nii hakkasimegi põksuvate sydamete ning veel kergelt krambis kõhtudega Brissi suunas edasi sõitma. Sõita oli iseenesest ainult mingi 60 km, aga kuna öömaja otsimine läks meil väga vaevaliselt, siis jõudsime lõpuks oma süldistunud kehad diivanile istutada alles ca 3 tunni pärast :P Unes nägin igatahes, et olin Mannu roolis, sõitsin aina mäest alla ja mäest yles, kurvitasin täiega ning ei olnd yldse kindel, et ma kuhugi ka kunagi kohale jõuan :)
Yritan nyyd neid pilte yles laadida, ehk õnnestub isegi videod yles panna. Brisbanest kirjutan kohe uues loos :)
Musi!
K
5 comments:
Omg! Ma täiega kardan lõbustusparke. Eriti mingeid megakiiruseid. Okei, igasugu rongid ja asjad on ok, aga eestis kunagi olnud tüüpilised karusellid, kus lihtsalt keerled jms...Pole minu jaoks. Aga see kukkumine. Kui seda lugesin, siis vaimusilmas kujutasin ette ja võttis siin tooliski jalad nõrgaks, hea et istusin. Ma ka poelks julend.
kati,kas benijhuppe varianti sai seal ka sooritada?
ja palju pilet maksab?
kristi
pilet oli 80 dollarit ja see oli nii veemaailma kui selle muu maailma pilet. ainult dreamworld ilma veemaailmata oli mingi 65 dollarit. benijka moodi asja polnd, kõige karmim oligi see vabalangemine. a muidu hullult soovitan kyll seda kohta, täiega soovitan :)
kui me gold coastil olime,siis mu sunnapaeval motlesime ka minna, a mingid komplikatsioonid tekkisid.. kaisime selle korge maja otsas hoopis. sealt alla hupata ei saanud, nii et dreamworld on veidi parem ma julgen arvata.
kristi
Kunagi sai koos Rocca al Mare Tivolis käidud, sul silm säras ja mul kõht keeras :P
Post a Comment