Emotsioone ja motteid eelmisest n2dalast (Kati)

Helou kallikesed, mina siin. Kati. Kuidas viimasel ajal läind on kah? Mul on kõik hästi. see nädal on olnud tore. Ilm oli küll paar päeva suht kehv nii et seetõttu ei käinud me hostelist väga kaugemal kui ainult pood ja kino (käisime vaatamas filmi Julia & Julie, väga mõnus filmielamus). Samuti olime nädala jooksul kergelt sportlikud, käisime kiirkõndi tegemas ning üritasime üldse igale poole jala käia ning palju päeva jooksul ringi tuiata. Pesu käisime pesemas ükspäev näiteks pesumajas, milleni jõudsime pärast 45 min reipal sammul kõndimist.

Ja siis teate üks päev sel nädalal oli kohe täiesti võimatult mõnus ja tore. See algas hommikul 8 ajal 1,5 h kiirkõnniga, millele järgnes eriti hea hommikusöök – shoksi helbed piima ja kiivitükkide ning purusuhu kohviga (mina nimetan seda pätikohviks, Eike purusuhu kohviks, purusuhu väljend meeldib mulle rohkem tglt). Hommikusöögi ajal helistasin ühte hosteli, mis pidavat tööd vahendama. Seda kõike kohas nimega Caboolture, Brissist 40 km põhjas. Väidetavalt oli meile tööd sitaks, kas siis restos, baaris, köögitoimkonnas, koristamise vms. Ning kokku sai lepitud, et laupäeval on sinna sõit ja siis uuest nädalast oleme juba tööl. Kõik see tegi loomulikult tuju veel aina paremaks ning päev tundus kohe eriti super olevat. Õhtupoole sättisime oma sammud Southbanki poole, kus pargis toimus tasuta jooga. Vau, milline kogemus! Juba see hetk, kui ma end seal muru peal siruli viskasin ja taevasse vaatasin, tundsin, et see teeb ikka siseruumi joogale igal ajal silmad ette. Vägaväga mõnus oli. Ning kuna mul kunagisest Almer Jansu joogaõpetusest midagi veel meeles oli, siis oli ka päikesetervitus ja enamik poose teadatuttavad. Peale tundi suruti veel jogurtitops ka pihku, nii et pargist ära jalutades oli meil Eikega mõlemal siuke totakas rahulolev irve näos kinni :D
Õhtul käisime veel korra Riinal külas ning ma võtsin sealt osad oma asjad ära, mis mulle enam seljakotti ei mahtunud ning mis nüüdseks juba Eesti poole teel on. Ainult kolm kuud ja pakk ongi kohal :D päeva lõpetas punane vein (2008 a shiraz, käras küll) ning paar tundi kaardimängu. Oioi kui mõnus oli sel õhtul unne suikuda..

Kuna laupäeva hommikul oli brissist lahkumine, siis reedel tuli veel kohaliku klubimajandusega hüvasti jätta. Päeval saime veel Maxiga kokku, muljetasime niisama ning rääkisime, et kui tore ikka Austraalias on :D ja õhtul siis käisime Jeffi ja Racheli juures (need taiwaanlased) õhtusöögil ning siis läksime klubisse nimega Zuri. Kohale jõudes selgus, et sel õhtul möllab klubis HEDKANDI!!!! Nagu jackpot või nii :D et siis tantsu vihuti pikalt ja koju voodisse langesin nii poole 5 ajal hommikul. Super õhtu!

Ja siis täna ehk laupäeval olime kell 8 ärgates kergelt unised ja punasilmsed, aga samas elevus oli suur. Et siis mis nüüd toimuma hakkab, kuhu me elame saame ning mis tööd meile pakutakse. Rong sõitis siia ca tunnikese ning kohale jõudes oli koheselt aru saada, et sellest 40st km-st piisab, et tänavapilt ja inimesed täielikult muutuksid. Caboolture on 40 000 elanikuga linn ning sellest võisime järeldada, et tegemist võiks olla täitsa tavapärase ja toreda linnaga...oh heldus...okei linn on lihtsalt siuke väike. See on täitsa okei. Aga jah..muus osas oleme me küll tünga saand :D:D:D Vastu tuli meile rongijaama üks prantsuse neiu Amanda, kes töötab selle hosteli manageri abina. Väga tore ja ilus tüdruk. Tema viis meid siis n-ö officisse...halleluuja...no garaaz näeb paljudel kindlasti rohkem korras, ruumikam ning viisakam välja kui see office...manageriks on suure õllekõhu ja pika habemega vanamees Siros Jalapenos (okei, perekonnanimi oli tal midagi muud). Ja kõhtu nägime sellep, et ta istus oma kontoris poolpaljalt. Ahelsuitsetaja on ta ka veel. Igatahes...me juba Eikega kõõritame üksteist ja müksame küünarnukiga jne. Aga too Amanda on ikka hästi tore, ütleb, et tööd saab raudselt kiiresti ja et kuigi talle ka see linn ei meeldi, siis raha saab siin hästi säästa jne. Igatahes teeme ikkagi siis rahalise diili ära, peame nimelt kahe nädala raha ära tasuma, aga samas teeme kokkuleppe, et kui nädala pärast lahkuda tahame, siis saame teise nädala raha ikkagi tagasi. Siis antakse meile linad ning Amanda lubab meid meie majja viia. Kuna me olevat toredad inimesed, siis saame temaga koos ühes majas elada, kus lisaks veel tema sõbranna Fiona ja üks aussie tüüp Mark.
Maja on okei. Ikka väga palju parem kui see office. Lausa super sellega võrreldes. Hiljem muidugi avastame ennast pannil vett keetmas kohvi jaoks :D aga..ei tõesti täitsa okei on. Kokkuvõttes nats kallis muidugi kui arvestada seda, et majas tuleb ise wc paberit ja nõudepesuvahendit jne asju ostma. Et pmst selle raha eest võiks ikkagi need olla manageri poolt pakutavad. Aga me ei vingu. Noh teate uus kogemus jälle :D iseasi muidugi kas me siia ikka jääme teiseks nädalaks. Sest nagu välja tuli, siis siinkandis pidavat tööd olema küll hulgi, aga seda tuleb ikkagi ise otsida. Et siis Amanda proovib välja uurida, mis kohad linnas kedagi otsivad ja siis soovitab meile, et kuhu minna CV-sid jagama :D saime kergelt tünga ühesõnaga. Aga ei taha Amanda peale ka oma nördimust välja välja valada, sest tema ju lihtsalt töötab selle Jalapenose alluvuses, mitte ei tee ise reegleid. Ning see, et netis ja telefonis üht juttu aetakse ning kohapeal midagi muud selgub, sellega peab lihtsalt harjuma :D väga lahe on see, et meil majas kaks kutsat ka. Tänu nendele tundub kohe maja rohkem elu täis ning värvilisem. Aga meid hoiatati kohe ka selle eest, et me pimedas koeri välja ei laseks, sest siinkandis elutsevad üht väga mürgist tüüpi konnad, kes kutsadele saatuslikuks saavad kui kutsad neid hammustavad või näppima lähevad. Üks siuke konn on meie akna all surnult. Ma ei tea, kes ta ära killis, aga keegi teda nagu sööma ka ei kipu.

Aga et siis homme on pühapäev ning pühapäeviti ei pidanud väga see töö otsimine toimima. Aga Amanda lubas ikka paari kohta helistada ja uurida, et ehk tasuks minna sinna oma cv-d pakkuma. Ega ma vaevalt muidugi jääme siia lihtsalt passima ja tema kõnet ootama, vaid üritame ise linna keskuse üles leida (ja mingi ühistranspordi leida, mis meid sinna keskusesse viiks, sest hetkel oleme kuskil linna ääres, kus igal pool laiuvad ainult alumaju täis tänavad) ning töö otsimisega peale hakata. Kui me siin niikuinii vähemalt nädala peame passima, siis üritame selle ajaga midagi asjalikku ikkagi peale hakata eks :D

Ple aimugi, millal selle teksti netti üles saan panna, aga vähemalt on see nüüd kirja pandud. Värskete emotsioonidega :D Tänase päeva jooksul oleme kordi end nutma naernud ning peaaegu et naerma nutnud. Aga teate, elamuse mõttes on see kõik seda väärt. Ja ühe/kahe nädala jooksul suudame ehk ikka mõistust säilitada ning ei käi lõpuks öösiti õues konni näppimas. Nuh ja loodameloodame, ehk saame ikka tööd ka teha ning raha teenida.

musi!

Kati