Kati jutustus esimestest paevadest!

Tsautsau kallikesed!

Siit siis minu esimene kirjatükk – aega võttis ja napilt asja sai. Kuigi algselt lubasime suure hurraaga, et alustame blogimist juba hiljemalt Londoni lennujaamas, siis tegelikult oleme olnud kõik laisad suslikud ning teeme seda suure vaevaga nüüd, pea nädal aega hiljem.

Eniveis..millest siis alustada? Võtan ehk lühidalt kokku meie siiajõudmise :P Et siis...reis oli kergelt vaevaline, nagu oli ka ette teada. Londonisse jõudsime kiiresti, ka passikontrollist anti meile meie paistes/punased/nutused näolapid andeks ning lasti meid läbi. Edasine plaan oli siis järgmised 24 h kuidagimoodi mööda saata. Ja seejuures hirmus kokkuhoidlikud olla...Ytleme nii, et kokkuvõttes mingit rahalist kokkuhoidu polnud, küll aga sai hoogu juurde minu surmaeelsekorinalaadne köha, Kristi neeruhaigus ning poiste....eee...kurptus ja koduigatsus? Tglt poisid olid tublid, ei vingunud ega midagi.

Aga et siis nüüd võib öelda, et oleme Londoni pmst läbi ristipõiki läbi käinud. London on kusjuures suht suur linn exole, nii et see on omamoodi näitaja...Kokku kõmpisime kõikvõimalikes suundades väga mitmeid tunde. Vahepeal puhkasime jalga ning kustutasime janu Suure Beni juures. Kuid kesköö paiku hakkas ikkagi vägaväga kylm, nii et meie romantiline öine veinijoomine lõppes ning hakkasime sooja otsima. Vallutasime paar baari ning seejärel sõitsime taksoga lennujaama. Pole vast mõtet mainida, et taksosõit maksis rohkem kui meie lennupiletid Tallinn-London suunal :P Lennujaamas sai paariks tunniks väsimus meist võitu ning pinkidel magamine ei tundunudki nii hull mõte olevat. Õnneks tuli varsti hommik ning tänu tasuta showeri võimalusele ei olnudki enesetunne väga saast.

Lend Londonist Kuala Lumpurisse kestis ca 13 tundi, mille jooksul vaatasime hunniku filme, jõime hunniku veini/õlut ning mina suutsin täis tatistada hunniku salvrätte. Ei aga tore oli muidu J

Ja siis olimegi juba Kuala Lumpur – Perth lennu ootel ning ei läinudki rohkem kui 6 tundi ja olimegi kohal!!!! Tahtsime kohe välja liiva ja palmide ja päikse seltsi joosta, kuid kui olime suutnud end ja oma kodinad ukseni vedada, siis nägime, et.... vihma sajab....”p#¤&%kellad” oli esimene sõna minu mõtteis...

Aga taksoga hosteli poole sõites oli tglt tunne hea, sest avastasime, et siinmail ei viitsi isegi vihm suure hoo ja ladinaga sadada, vaid valgub sedasi tsillides maapinnale. Aega on ju..no worries J Liiklus oli muidugi ulmeline, täiesti valetpidi on ikka kõik. Isegi autosse istudes peab meeles pidama, et kogemata taksojuhile sylle ei istuks jne. Tuled seal autodel ei põle, suunatuld näidatakse ringile sõites mitte sealt väljudes jne...Ei suuda ära oodata, millal ise rooli saan. A siin ongi liiga tsill, vaja kohalikes natuke elevust tekitada ning neil ka autosõitu kerget põnevust tekitada :P

Hostel on fain, oleme neljakesi fämili toas, täitsa ponks on. Sisustus on lihtne, magamiseks on nari ja suur voodi. Ning kuna kliima on hea, siis on akendel klaasi asemel hoopis toidukile ees...ja kapil on uks kenasti kapi kõrval ootamas, et kui on vaja teda äkki millekski muuks kasutada, siis saab kohe haarata. Nari kriuksub ka siis kui sa ta poole lihtsalt vaatad, seega on narielanikel (Kristil ja Margusel) keelatud endale siia mingeid kylalisi tuua... :P

Tänaseks on esimesed asjalikud asjatamised tehtud, pangakonto olemas, telefoninumber olemas, viisa on passi saadud jne. Samuti on olemas esimesed kulinaarelamused. Hungry Jack (loe: burger ja friikad) maitseb täpselt nii nagu ta võiks maitsta, kuid hiina toitu tellides sai näiteks Margus nuudlid kanaga asemel nuudlid kanaga limas. Hiina toitu lähme uuesti sööma mõne aja pärast kui haavad on paranenud ning Margus enam öösiti ei karju ja tõmble.

Aga et siis kuidas muidu tunne on? Seesuur et...nagu polegi mingit vägaväga erilist tunnet. Õige tunne on. Eks vaatab, kas leian siit seda mida tulin otsima ning kas suudan ka poole aasta pärast rahulikult vanemate peale mõelda ilma, et hakkaks kohe nutta löristama ja teisi manguma, et lhx koju. Hirmus suur armastusetunne on küll kui mõtlen kõigi nende kallite inimeste peale, keda ma kaasa pakkida ei saanud. Aga vaevalt see armastus aastaga hääbub J Nimelist hetkel kedagi tervitama ei hakkaks, loodetavasti teate niigi, et suursuur hunnik sooje tundeid olete mus tekitanud. Aga kui kellelgi tekib selles osas mingeid küsimusi, siis pöörduge julgelt otse minu poole ja vaatame, et mida see armastusekalkulaator täpsemalt näitab ;)

Aga et siis esimeseks korraks lõpetaks. Ahjaa, eile kui yhes suht fäänsis kohas Long Islandit ja mullitavat jooki jõime, siis tatsas meie juurde üle seina yx mehemõõtu prussakas. Ei osanudki kuidagi reageerida. Vaatasime temaga natuke aega tõtt, kuid kuna tema meid ilmselgelt ei kartnud, kuid samas ka meid otseselt ei rünnanud, siis kehitasime õlgu ning tsillisime edasi. Ka töötajaskond ei teinud teist nägu ning ei tormanud punastades ning vabandusi pobisedes seda tüüpi rajalt maha võtma, nii et ju siis siinkandis on see ok J Welcome to Australia! ;)