Kolmas Arnold

Heath Ledger on tõepoolest Perthist. Olen seda ammu tahnud välja tuua, aga Kristi jõudis ette. Ja nüüd, kus Heath surnud on, leidsid austraalased, et on sobilik aeg hakata tema järgi tänavaid ja kultuuriasutusi nimetama.

Meil oli reedel soolaleivapidu. Külalisteks enamjaolt keskealised mõõdukalt lõbusad austraalased ning Kristi ja Jaanus. Minu jaoks oli see pigem Jaanus-sõidab-homme-tööle pidu, kui soolaleivakas ja Jaanuse tööle lähetamine oli üllatavalt emotsiooni rikas. Ma ei tea, kuidas tal seal internetiga on, aga olen tema elu koha pealt sama põnevil, kui teie seal Eestis. Peol küsis mult üks kanada-prantslane, et kas Arnold Schwarzenegger on eestlane, ma aravsin, et ta peaks ikka Austraiast olema, mille peale kanadalane oli üllatunud, et kas Estonia ja Austria ei ole siis üks ja see sama asi. Ma ütlesin, et kui nüüd ikka järgi möelda, siis jah tõesti -.tegelikult on küll, ma pole seda lihtsalt vist varem märganud.

Kohvi. Siin ei saa korralikku kohiv. Tean vähemalt kahte inimest – nende mõlema eesnime esimene täht on „K“, teine „A“ ja kolmas „R“, eelviimane „I“ ja viimane „N“ – kes teavad, mida selline asi tõsisele paadunud kohvimaniakile tähendada võib. Austraalased ei kasuta presskannu ega kohviaparaati vaid kõik joovad siin kerge pertooliumi järelmaiguga lahustuvat kohvi, mis mind päris nukraks võttis. Aga neli nädalat, sest oleme täpselt nii kaua siin juba olnud, on piisava aeg, et sellega harjuda.

Aeg läheb siin ruttu, seda peamiselt selle pärast, et meie siinne moto on “vähem muret ja rohkem lõbu”. Perth on linn, mis on küll kordades Tallinast suurem ja multinatsionaalsem, kuid ometi kuidagi väikelinnalik ja kuigi ma ootan endiselt oma “wow-ma-olen-austraalias” tunnet, siis pigem olen siinse eluga juba harjuma hakanud. Nädalavahetus on mul vaba nii, et põrutan kas siis chikkidele Northami külla või randa. Reedeks olen esimest korda elus kutsutud Halloweeni peole, sest siin on see ikka suur püha. Peole minek eeldaks, et ma leian või ostan endale selleks kostüümi. Teeksin ennast hea meelega Flameboy’ks aga minu siinsed kostüümiressurid, peamiselt Kaire, Helina, Heleni ja Krissu Eestis viibimisele, on kaunis piiratud. Vunts is not enough.

Jube hea on see, et palka saab siin kord nädalas, mitte kuus ja täna on palgapäev. Lähen varsti chekin enda kontot, et teada saada, kas ma siin pigem kogun raha või kulutan seda. Olenevalt siis sellest, kas mul on rohkem raha, kui eelmine kolmapäev või vähem.

Mis puudutab mind ja pilukate poode, siis viimane kord, kui sel teemal siin inisesin ostin oma aruga pelmeene, tegelikult aga hoopis midagi muud. Ühe junni suutsin nii ära süüa, et pressisin enda suu pärast selle rõvetise maitse keelenäsadeni jõudmist saia täis ning neelasin ka selle alla. Ülejäänud pannitäie oleksin võinud FearFactorile annetada, sest ilma auhinnafondita vaevalt et keegi seda pannitäit ära suudaks süüa.

Olen verandal joon kohvi ja võtan päikest. Mis sina teed, ahv?

Vabandades kõigi non-ahvide ees,
Margus.