Koik. see periood me elus on labi.
eile oli viimane paev siin baaris. tana ohtul kell uheksa istume autosse ja soidame perthi tagasi. selle viie nadala jooksul on toimunud palju. see on olnud uks kirju ja vaga mitmekulgne periood minu elus. ma tanan sudamest seda neiut, kelle juurde me sattusime seal agentuuris ja kes meid siia norhamisse saatis. mitmedki korrad olen teda tahtnud tutistada selle eest, et ta meid siia saatis, aga kokkuvottes on see too ja elu siin olnud vaga hariv ja inimesena mind kovasti kasvatanud. eks see ole ka uks pohjuseid miks me siia austraaliasse suure hurraaga ka tulime. et saada targemaks ja leida rahu iseendas. rahu on igastahes poolel teel minu juurde juba :)
need inimesed siin northamis on koik hullud. ausona noh. pooltel on paberid ka ette naidata. koik nad on alkohoolikud ja igasugu erinevate tobidega. aga me saime hakkama. alguses ei olnud uldse lihtne hulludega kohaneda ja nende harjuda, aga nad on ka inimesed ja hiljem motleme heldimusega igauhe peale. ma olen taiesti kindel et siin pannakse midagi vee sisse, sest see pole normaalne et linnas, kus on 7000 elanikku, pole uhtegi taiesti normaalset inimest. aga muidugi, kes utleb mis on normaalne ja mis mitte. mhhh... ma joon ka seda vett tegelikult.... kurjam.
ja tanu northamile saime tuttavaks louisega, kes on uskumatult tore inimene ja vaga hea sober nuudseks. louise on hetkel ka perthis, nii et tana ohtul saame juba temaga seal korraks kokku. enamik mu telefonikrediidist laheb temaga raakimise peale. ma kull ei saa pooltest asjadest aru, mis ta seletab, sest tal on tugev shoti aktsent juures, aga ulejaanud pooled asjad on alati vaga naljakad. ta on uks neist inimestest, kellega lihtsalt koguaeg juhtub midagi. ukskord naiteks laks ta basseini ujuma ja unustas oma mobiili kogemata taskusse. no ikka juhtub.
uhesonaga, olen oodanud seda paeva, et saaks edasi liikuda, aga nuud viimast korda siin arvuti taga istudes, olen taitsa nukker. backpackeri elu miinused. aga ei ole hullu. homme lahme marguse ja katiga rottnest islandile, mis pidi oleme super ilus koht. nagu filmis, et selge sinine vesi, valge liiv, kaljud jne... luban endale seal ka uhe moijto. ema, see on alkohoolne kokteil, aga ma palju ei napsuta :)
ja siis hakkame uut tood otsima. ja elukohta. ponev elu siin austraalias. uks hiir jooksis ka minust mooda just. ponev, ma raagin.
aga ma kallistan koiki ja soovin koike paremat. loodan ,et vaga lortsine ei ole juba.
huvasti, northam.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
mis see viimane piisk karikasse oli siis? ja mis kohalikud teie varajasest lahkumisest arvavad?
aga ega see baari töö pole kõige parem töö sellises looduslikult kenas kohas, palju parem on pulle kastreerida :D
Tere Kristi,
jõudu teile uue ja parema koha leidmisel, aga vahepeal ikka puhake ka ;) Meil siin Eestis midagi head endiselt ei juhtu ;) Ikka majanduslangus, koondamised ja ülikehv ilm, loodame ei sel aastal veel lund tuleb,ilmateade selleks nädalaks juba lubab. Aga noh see ilmateade lubas ju suvel ka ilusat ilma?!
meil on koik hasti. uhtegi piiska karikas pole olnudki.
tublid-tublid ja õnneks ei mingit pessimistlikku nooti,loomulikult võite ju alati koju tagasi tulla,aga mulle tundub,et veel vara...enamus austraaliast veel avastamata::)edu teile ja rõõmsat meelt...kristi emps teid kallistamas
Kus on Kati hüvastijätu kiri N'ga? Kas oligi plaanitud nii vara sealt tulema tulla või juhtus midagi?
kas te mitte 6 nädalat ei pidanud seal olema?
Post a Comment