Mäe otsast alla.

Eile oli minu viimane päev Frasieris. Mul läks seal hästi ja mida lõpu poole, seda enam kiita sain, vist lausa üleliia põhjendamatult palju. Eile oli kogu resto bookitud ühele kloostrile. Ürituse nimi oli "Sisters of st John of God dinner", selline jumalik õhtusöök on viimaseks tööpäevaks sobilik küll. Võiks arvata, et nunnad on vagad tegelased ja peaks lihtne olema, aga nad raisad olid nii vagad, et ummistasid kõige pealt kogu köögi ja baariesise ära, nii et kuskile ei saanud liigi ega liikuma ja siis seisid seal sajakaheksakümnekesi tropis. Mu manager Sid käis neid ekstra ükshaaval palumas, et olge nii kenad ja minge istuge maha, see aga oluliselt ei mõjunud. Siis me orgunnisime pea nunnale mikrofoni ja pärast seda, kui ta neile kaks korda oli käratanud, et minge istuge oma kohtadele, sibasid nunnad paika ka.

Üks nunn ütles, et nad just käisid mu kodumaal ja seal pidi väga ilus olema. Tegelt pidas ta Iirimaad silmas, sest ta oli veendunud, et ma olen iirlane ja ma ei viitsinud teda väga ümber veenda. Igaljuhul ma väga meeldisin talle ja ma sain õnnistatud ka. Vedukas.

Mul ei olnud seal viga midagi ja ma üldse ei kurtnudki. Lihtsalt, et see oli selline Egoisti või Gloria tüüpi restoran, kus on ülimalt oluline sideplate asetus desserdikahvli suhtes ja mis käega ja mis nurga all sa austreid serveerid. Üleliigne peensus, mis üldjuhul tegi kogu protseduuri pikemaks ja ebamugavamaks. Sain selle asja käppa ka ja oma oskasin algajamaid kelnereid juba juhendada. Viimasel päeval näiteks ütlesin ühele Walerile, et kullakene, kui järelroaks juustuvalik, siis ei võeta pärast pearooga sideplate ära. Lollakas hakkas neid kokku korjama. Walter on muidu Keeniast ja võitis hiljuti tiitli "Mr Africa of WA", sellise misterivalimise tüüpi modellikonkursi. Saime hästi läbi tegime koos pilti ka - Orksis näete.

Viimane päev läks täitsa nukraks ja kõik käisid ja kallistasid ja sain jube palju peamiselt brasiilalste telefoni numbreid ja mailiaadresse. Ei tea, palju ma neile kirjutama hakkan, aga kurb oli küll oma mäge maha jätta.

Pärast mu vahetuse lõppu tuli Steve, üks manageridest ja küsis, et kas ma ma õlut joon. Bret - teine manager ütles -, et mis küsimus see on, kõik sakslased joovad õlut. Sellele järgnes harilik vestlus teemal, et ma ei ole ei sakslane, austerlane ega ka sveitsist ja kui aus olla, siis ma isegi ei oska saksa keelt. Istusin siis seal koos kõigi oma kolme manageriga (Brett, Steve ja Sid) pärast tööd, mis seal restoranis tähendab umbes kella 4.30 hommikut ja napsutasime. Harilik sa-oled-nii-hea-töötaja-miks-sa-ära-lähed-edu-sulle-kui-soovitajaid-vaja-on-anna-teada-iga-kell-võid-tagasi-tulla-tüüpi üritus oli.

Maris, kas sa saaksid kuskilt välja uurida eestikeelse vaste sõnale sideplate - ma ise ei ole leidnud ja seepärast kasutangi ainult inglisekeelset varianti.

Margus.