Selle aasta jõulud olid küll päris eriskummalised. 24. hommikul pärast jõulukohvi ja jõuluhommikut saime pakid Mariselt ja Meeliselt, mis võtsid meele päris härdaks, aga tegime südame kõvaks ja läksime Kristiga randa jõulsuplema ja jõulupäevaitama, tegime sellest jõulupilte ka - ehk näete kunagi. Jõulurand oli jõuluinimesi täis ja siin on tavaline, et see töölt vaba päev veedetakse rannas.
Õhtul saime uuesti Kati ja Jaanusega kokku ja läksime siinsete sõprade Kuno ja Triin-Liisi juurde. Kui poleks neid kahte, poleks meil siin jõule olnudki. Tõesti. Mul ei ole sõnu, et väljendada seda kui ilusaks nad meile selle päeva tegid. Kohe, kui sisse astusime lõi meile ninna hapukapsa lõhn ja lõpuks ometi sain aru, et tegelikult ka on jõulud. Triin ja Kuno olid kõvasti kokanud ja saime heamaitsta kõiki korralike tavalisi Eesti jõuluroogi aint, et nagu oleksid nad meisterkokkade tehtud, lisaks sellele saime seal musta leiba ja piparkooke ja Karumsi kohuikesi. Ilma liialdamata, ma muutkui heldisin seal üks heldimus teise otsa. Olen juba tänulik, et me sellised sõbrad siin saime. Mitte ainult selle jõulu pärast, aga nad muidu ka aitavad meid igasugu asjadega.
Esimesel jõulupühal olime neljakesi ja tegime süüa. Tõmbasime kaardinad ette, panime küünlad põlema ja teesklesime, et on külm. Lebotasime nii terve päeva maha ja õhtul läksime töökaaslaste poole peole. See pidu meenutas pigem Eesti jaanipäeva kui midagi jõululikku.
Aastavahetus on ka veel ees. Ei tea, mis see toob.
Margus.
Saturday, December 27, 2008
Wednesday, December 17, 2008
Kristi olen. Tere.
ma avastasin et pole see kuu veel mitte miskit meie blogisse kirjutanud. ei teagi miks. kats ja margus on koik asjalikud teemad joudnud siin labi arutada ja mulle on jaetud ainult jauramise osa. eks ma siis jauran veidike.
tglt olen ma hetkel tagasi northamis. homme on siin pubis suur joulupidu ja exboss Neil palus mul appi tulla. hea sudamega inimene nagu ma olen, tulin ka. votsin homse paeva little creaturist vabaks ja kuna ta oligi vaba paev, siis porutasin siia chillima. vaatan koik vanad onklid ja noored kulapoisid jalle ule. tore on ka see, et louise tootab siin lahedal uhes farmis, nii et saan talle ka pilgu peale visata. koik tootab :)
eile oli meil koigil little creaturis bar training. kaks tundi kestis see, mille valtel saime olut juua ja tutvusime baari tooga . enne kui seal tood uldse alustasime, oli meil umbes 6 tunnine treening, nuud oli kahe tunnine ja usun, et kui ettekandjateks kunagi saame, siis on ka pikk treening. et see on hasti tore. ja iseenesest ei ole see too eriti keeruline, sest jookidest on seal ainult 4 sorti olut ja uks siider plus moningad veinid. et naiteks marguse endistes tookohtades oli tuhat veinisorti ja talle ei tehtud mingit treeningut. toost veel nii palju, et mulle isiklikult vaga meeldib seal tootada. lobus on, ja koguaeg on kiire, nii et niisama passimist ei ole, vaid tempo on taga. koik tootajad on eriti lahedad ja atmosfaar on hea chill. ainuke hada on see ,et meil veel vaga palju tootunde ei ole ja suurt raha veel sisse ei voola hetkel. aga ehk jargmisest nadalast tootame juba rohkem ja majanduslikseis ka paraneb,sest mingi hetk tahaks nagu reisima ka austraalia peale minna. ma tahaks kohutavalt juba linnatolmu selja taha jatta ja asuda avastama seda suurt saart, kus oleme. aga selleks on tarvis korralikku rahapada, nii et peame veel veidike ootama.
tglt olen ma hetkel tagasi northamis. homme on siin pubis suur joulupidu ja exboss Neil palus mul appi tulla. hea sudamega inimene nagu ma olen, tulin ka. votsin homse paeva little creaturist vabaks ja kuna ta oligi vaba paev, siis porutasin siia chillima. vaatan koik vanad onklid ja noored kulapoisid jalle ule. tore on ka see, et louise tootab siin lahedal uhes farmis, nii et saan talle ka pilgu peale visata. koik tootab :)
eile oli meil koigil little creaturis bar training. kaks tundi kestis see, mille valtel saime olut juua ja tutvusime baari tooga . enne kui seal tood uldse alustasime, oli meil umbes 6 tunnine treening, nuud oli kahe tunnine ja usun, et kui ettekandjateks kunagi saame, siis on ka pikk treening. et see on hasti tore. ja iseenesest ei ole see too eriti keeruline, sest jookidest on seal ainult 4 sorti olut ja uks siider plus moningad veinid. et naiteks marguse endistes tookohtades oli tuhat veinisorti ja talle ei tehtud mingit treeningut. toost veel nii palju, et mulle isiklikult vaga meeldib seal tootada. lobus on, ja koguaeg on kiire, nii et niisama passimist ei ole, vaid tempo on taga. koik tootajad on eriti lahedad ja atmosfaar on hea chill. ainuke hada on see ,et meil veel vaga palju tootunde ei ole ja suurt raha veel sisse ei voola hetkel. aga ehk jargmisest nadalast tootame juba rohkem ja majanduslikseis ka paraneb,sest mingi hetk tahaks nagu reisima ka austraalia peale minna. ma tahaks kohutavalt juba linnatolmu selja taha jatta ja asuda avastama seda suurt saart, kus oleme. aga selleks on tarvis korralikku rahapada, nii et peame veel veidike ootama.
elukoht, kus katiga elame on kah superluks. kui keegi tahab kulla tulla, siis praegu oleks vaga oige aeg selleks. saaks teid ilusti ara majutada ja fremantel on ka vaga monus koht, kus olla. et paluks hakake asju ajama ja kotte pakkima!
esmaspaeval kaisime kolmekesi rannas... cottesloe beach. pikutasime ja kaisime ujumas ja puha. teie lohutuseks mainin, et jube korged lained olid ja vesi oli soolane :) ja tuuline oli ka veidi. et kui bikiinidega pusti tousid, siis hetkeks oli isegi jahe. raagitakse kull, et austraalia on kuum maa, aga no ma ei oodanud, et vahel on jahe ja tuuline. tana ma saan aru, siin northamis vaatasin just, et vilus on monusalt 35 kraadi sooja. oige vark. taitsa soe on kull, veepudel on koguaeg kaasas igal pool. hehee.
davaiker baiker. ma lahen uurin seda paikse asja seal oues.
tervitusi koigile ja suhtleme varsti jalle. joulud ju tulemas.
esmaspaeval kaisime kolmekesi rannas... cottesloe beach. pikutasime ja kaisime ujumas ja puha. teie lohutuseks mainin, et jube korged lained olid ja vesi oli soolane :) ja tuuline oli ka veidi. et kui bikiinidega pusti tousid, siis hetkeks oli isegi jahe. raagitakse kull, et austraalia on kuum maa, aga no ma ei oodanud, et vahel on jahe ja tuuline. tana ma saan aru, siin northamis vaatasin just, et vilus on monusalt 35 kraadi sooja. oige vark. taitsa soe on kull, veepudel on koguaeg kaasas igal pool. hehee.
davaiker baiker. ma lahen uurin seda paikse asja seal oues.
tervitusi koigile ja suhtleme varsti jalle. joulud ju tulemas.
Monday, December 15, 2008
North Cliffe ja Mount Chudalup (Jaanus)
Laupäev ja pühapäev olid väga kuumad-taevas oli täiesti pilvitu ja temperatuur laes. Käisime kahe bussiga siis nendes kahes kohas. Kokku oli meid umbes 20 ja 10 neist eestlased. Enamjaolt olime North Cliffe juures rannas ookeani ääres, kus ujusime ja päevitasime-kes palli mängides, kes lamangvõttes. Muidugi eestlane võtab ikka päikesest maksimumi ja ei hakka päikesekreemi kasutama. Nii siis jäid mitu inimest põletustega täna koju ja tööle ei ilmunud. Muidugi käisime ka Cliffidel, millest ka pilte näete uues kataloogis.
Mount Chudalupelt avanes ka väga ilus vaatepilt, mida fotokaga ei anna väga hästi edasi anda, kuid siiski pilte ka sellest kohast.
Ilma jagus vaid nädalavahetuseks, sest täna terve päeva oli pilves ja sadas seenekat aga väga mõnus oli sellise ilmaga tööd teha ja päev möödus kiiresti. Õnneks oli täna ka mu tõstukil kumm tühi ja kuna ei õnnestunud täis seda saada, siis sain tegeleda tavalise korjamisega, mis on huvitavam ja kuna olin Mirjamiga ühes tiimis siis seda enam. Arvan, et homme ütlen ka, et enam tõstukiga ei sõida, sest see hakkas kandadele kuna kogu juhtimine käib jalalabadega. Muide saime Martiniga ka jaanuari alguseks omale uue töö puidutööstuses siin Pembertonis. Eks näis mis selleks ajaks on aga iseenesest on seal parem tunnipalk ja tänu vihmale ei jää töö ära. Ehk tulevad selleks ajaks ka teised gilliti liikmed Pembertoni maatööd tegema kui linnaelust siiber saab. Täna panid Martin ja Siim ka hapukapsa hapnema, niiet tulevad eestipärased jõulud. Neli noort prantslast lähevad ära homme, niiet on oodata, et sellesse tuppa tulevad uued ja loodame, et huvitavad ja korralikud inimesed. Muidu on kõik vedanud meil majakaaslastega aga uus-meremaalane, kes hiljuti meie tuppa tuli on suht jube kuju. 30 õlut päevas juua ja kolm päeva nii järjest ei ole tema jaoks mingi probleem. Natuke öist voodisse kusemist ja hommikust oksendamist ja pidu läheb edasi. Kuna eile kukus elutoas diivanil ära, siis oli muidugi ka see hommikuks märg ja täna andsime sellest teada ka hosteli pidajale ja arvatavasti saadetakse ta ära. Sünnipäev möödus päris huvitavalt. Oli palju inimesi koos meie verandal. Diivanid viisime välja ja puha. Juhtus, et ühel kahe meetrisel sakslasel oli samal päeval sünnipäev, kes ka hiljem meiega liitus. Pärast südaööd ilmusid seltskonda ka 5 iirlast, kes olid sigapurjus ja ronisid läbi veranda mustrite ja käisid paljalt ringi. Üks väitis lausa, et käis jões ja kuulis, et sõbrad hüüdsid teda appi ja arvab, et nad on uppunud. Järgmine päev visati kõik iirlased välja kuna nad olid ka varasematel üritustel toole olnud põletanud ja seinu puruks peksnud. Aga üldiselt on 95% hosteli elanikest, keda on vast nii 40ringis väga sõbralikud, kirjud ja toredad. Südamest soojad tervitused kõigile Eestisse ja Austraaliasse:)
Mount Chudalupelt avanes ka väga ilus vaatepilt, mida fotokaga ei anna väga hästi edasi anda, kuid siiski pilte ka sellest kohast.
Ilma jagus vaid nädalavahetuseks, sest täna terve päeva oli pilves ja sadas seenekat aga väga mõnus oli sellise ilmaga tööd teha ja päev möödus kiiresti. Õnneks oli täna ka mu tõstukil kumm tühi ja kuna ei õnnestunud täis seda saada, siis sain tegeleda tavalise korjamisega, mis on huvitavam ja kuna olin Mirjamiga ühes tiimis siis seda enam. Arvan, et homme ütlen ka, et enam tõstukiga ei sõida, sest see hakkas kandadele kuna kogu juhtimine käib jalalabadega. Muide saime Martiniga ka jaanuari alguseks omale uue töö puidutööstuses siin Pembertonis. Eks näis mis selleks ajaks on aga iseenesest on seal parem tunnipalk ja tänu vihmale ei jää töö ära. Ehk tulevad selleks ajaks ka teised gilliti liikmed Pembertoni maatööd tegema kui linnaelust siiber saab. Täna panid Martin ja Siim ka hapukapsa hapnema, niiet tulevad eestipärased jõulud. Neli noort prantslast lähevad ära homme, niiet on oodata, et sellesse tuppa tulevad uued ja loodame, et huvitavad ja korralikud inimesed. Muidu on kõik vedanud meil majakaaslastega aga uus-meremaalane, kes hiljuti meie tuppa tuli on suht jube kuju. 30 õlut päevas juua ja kolm päeva nii järjest ei ole tema jaoks mingi probleem. Natuke öist voodisse kusemist ja hommikust oksendamist ja pidu läheb edasi. Kuna eile kukus elutoas diivanil ära, siis oli muidugi ka see hommikuks märg ja täna andsime sellest teada ka hosteli pidajale ja arvatavasti saadetakse ta ära. Sünnipäev möödus päris huvitavalt. Oli palju inimesi koos meie verandal. Diivanid viisime välja ja puha. Juhtus, et ühel kahe meetrisel sakslasel oli samal päeval sünnipäev, kes ka hiljem meiega liitus. Pärast südaööd ilmusid seltskonda ka 5 iirlast, kes olid sigapurjus ja ronisid läbi veranda mustrite ja käisid paljalt ringi. Üks väitis lausa, et käis jões ja kuulis, et sõbrad hüüdsid teda appi ja arvab, et nad on uppunud. Järgmine päev visati kõik iirlased välja kuna nad olid ka varasematel üritustel toole olnud põletanud ja seinu puruks peksnud. Aga üldiselt on 95% hosteli elanikest, keda on vast nii 40ringis väga sõbralikud, kirjud ja toredad. Südamest soojad tervitused kõigile Eestisse ja Austraaliasse:)
Friday, December 12, 2008
Don’t go, libu ehk lõpp asjettidele
Georgiga on ka nüüd lõpp. Eile oli viimane päev. Pidin seal ainult neli tundi tööl olema ja agas veinis ja venis. Esimesed tunnid olid ok, aga viimane… oh.. 58 min veel… 54 minutit veel… 52…. 49…. ja kui nullini jõudsin, siis läks kole kiireks ja pidin veel 6 vaevalist minutit tööl olema. Ei olnud kahju ära tulla. Töökaaslased ikka tulid ja kallistasid, ka see manager, kellele ma väga ei meeldi embas mind, aga need, kes mulle seal korda läksid lahkusid töölt 2 nädalat tagasi ja ülejäänudest on pohhui. Prantsalased ikka vingusid, et don’t go, libu. Why you go, libu? Suutsin kusjuures viimasel päeval magustoidud valesse lauda tellida, aga sellest ei olnud midagi, keegi ei inisenud. 10 minutit hiljem jõudin pausilt tagasi, see oli ka ok. Siis, kui ma läksin terassile lauda korsitama, testisin veits piire ja tõstin kaks klaasi üksteise otsa, metsik nagu ma olen. Siis jooksis küll manager õue, et EI! Ei! Margus! Mis sa teed! Omanikud on siin ju…. Kas sa ei mäleta… Ainult kandikuga serveerime ja ainult kandikuga viime nõud ära. (tuhat sellist reeglit on veel...) Ja siis ma demonstratiivselt jalutasin läbi restorani kööki, võtsin kandiku jalutasin jälle läbi resto, panin need klaasid kandikule ja uuesti kööki. Praktiline eksole? Aint mats tõstab palja käega klaasi. Mul on nüüd vist traditsioon – kui kuskilt töölt lahkun, siis teen enne seda kukerpalli.
Creature’s töötamine on tõeline trenn. Seal on alati kiire ja kui näiteks, tavaliselt trenni tehes ma siiski pärast paari tundi trepist üles alla jooksimist pigem loobuksin sellest tegevusest, siis seal sunnib pasun ja trumm takka ja teed nii 6 tundi täitsa tõsist trenn. Selles mõttes on ehk kahjugi, kui meid ülendatakse baari või ettekandjateks (hetkel oleme runnerid), et seal ei ole nii palju füüsilist. Vaatasin graafikust, et järgmine kolmapäev on juba meil BAR TRAINING kirjas.
Need jõulud on mu esimesed jõulud kodunt eemal. Midagi uut jälle. Ei teagi, kuidas need mööduda võivad. Ilmselt tööl. Peaks midagi väga Eesti oludele vastupidist tegema, et nukraks ära ei läheks. Randa võiks minna näiteks. Siin on jõulukaunistused üleval kõikjal. Kesk suve. Kuidagi maitsetu on seda karda päikesepaistes vaadata.
Pean täna oma elukoha suhtes midagi ette võtma. Kas jään siia – keskusesse, pubide, klubide ja restode vahele, kus olen juba harjunud ja saan enda korterikaaslastega väga hästi läbi või kolin Kristi ja Kati kanti. Mul on siin üks magneetiline konstruktor, millega ma iga päev olen uue imelise ehitise meisterdanud, mida me siis koos analüüsime. Olin selle kõik funktsioonid tuhandes erineav keratiivses versioonis ammendanud, aga eile kinkis mulle Kirk väikse karbi uusi osi. Tegin selle lahti ja seal oli umbes aint 10 polti sees, Kirk vaatas seda pettunult, läks taha tuppa ja tõi uue hiigelkomplekti – “See pidi jõuludeni ootama, aga ma ei suutaks nii kaua seda saladuses hoida” . Külaliste kutsumisega ei ole mingit probleemi ja üldse ei ole probleeme…
Halvad küljed on see on see, et mu toas on ainult katuseaken, mida ei saa avada ega sulgeda ja kole umbseks kisub kuumaga. Colin ja Kirk on veel lohakamad, kui mina ja neil on ääretult palju abstraktset paska igal pool vedelemas ja tööle on vat et tunnine teekond.
Teine koht on seal kandis, kus me töötame. Tööle on bussiga 5 min, jala rohkem aga hakkasin vist rattaga käima, jõusaal on samal tänaval. Terassilt on imekaunis vaade, maja on paremas korras ja ilusam, rent on soodsam ja seal pole nii palju ahvatlusi raha kulutamiseks. Neil on kaks koera ja kanad. :)
Halvad küljed: tuba on väike ja maja jagaksin ühe paarikese ja nende 11 kuuse lapsega. Kui praegu oleme siin kõik kolm võrdsed, siis seal on kindlasti väga tugev üürniku ja üürija suhe ja ma ei tea, mis inimesed nad on.
Et siis hääletage nende kahe variandi poolt ja tehke see otsus mu eest.
Margus.
Creature’s töötamine on tõeline trenn. Seal on alati kiire ja kui näiteks, tavaliselt trenni tehes ma siiski pärast paari tundi trepist üles alla jooksimist pigem loobuksin sellest tegevusest, siis seal sunnib pasun ja trumm takka ja teed nii 6 tundi täitsa tõsist trenn. Selles mõttes on ehk kahjugi, kui meid ülendatakse baari või ettekandjateks (hetkel oleme runnerid), et seal ei ole nii palju füüsilist. Vaatasin graafikust, et järgmine kolmapäev on juba meil BAR TRAINING kirjas.
Need jõulud on mu esimesed jõulud kodunt eemal. Midagi uut jälle. Ei teagi, kuidas need mööduda võivad. Ilmselt tööl. Peaks midagi väga Eesti oludele vastupidist tegema, et nukraks ära ei läheks. Randa võiks minna näiteks. Siin on jõulukaunistused üleval kõikjal. Kesk suve. Kuidagi maitsetu on seda karda päikesepaistes vaadata.
Pean täna oma elukoha suhtes midagi ette võtma. Kas jään siia – keskusesse, pubide, klubide ja restode vahele, kus olen juba harjunud ja saan enda korterikaaslastega väga hästi läbi või kolin Kristi ja Kati kanti. Mul on siin üks magneetiline konstruktor, millega ma iga päev olen uue imelise ehitise meisterdanud, mida me siis koos analüüsime. Olin selle kõik funktsioonid tuhandes erineav keratiivses versioonis ammendanud, aga eile kinkis mulle Kirk väikse karbi uusi osi. Tegin selle lahti ja seal oli umbes aint 10 polti sees, Kirk vaatas seda pettunult, läks taha tuppa ja tõi uue hiigelkomplekti – “See pidi jõuludeni ootama, aga ma ei suutaks nii kaua seda saladuses hoida” . Külaliste kutsumisega ei ole mingit probleemi ja üldse ei ole probleeme…
Halvad küljed on see on see, et mu toas on ainult katuseaken, mida ei saa avada ega sulgeda ja kole umbseks kisub kuumaga. Colin ja Kirk on veel lohakamad, kui mina ja neil on ääretult palju abstraktset paska igal pool vedelemas ja tööle on vat et tunnine teekond.
Teine koht on seal kandis, kus me töötame. Tööle on bussiga 5 min, jala rohkem aga hakkasin vist rattaga käima, jõusaal on samal tänaval. Terassilt on imekaunis vaade, maja on paremas korras ja ilusam, rent on soodsam ja seal pole nii palju ahvatlusi raha kulutamiseks. Neil on kaks koera ja kanad. :)
Halvad küljed: tuba on väike ja maja jagaksin ühe paarikese ja nende 11 kuuse lapsega. Kui praegu oleme siin kõik kolm võrdsed, siis seal on kindlasti väga tugev üürniku ja üürija suhe ja ma ei tea, mis inimesed nad on.
Et siis hääletage nende kahe variandi poolt ja tehke see otsus mu eest.
Margus.
Monday, December 8, 2008
Valged lehed
Little creatures.
Kuna viimased kuud olen Põhja-Euroopa mõistes väga suvises ja soojas keskkonnas veetnud, siis mul on nüüd tunne nagu kohe-kohe peaks sügis hakkama ja jälle külmaks minema. Aga ei lähe – suvi on alles ees. Kuigi me siin ikka tuusame oma hea ilma, siis tegelikult on asi palju proosalisem. Näiteks, kui üleeile rannas käisin, siis alguses oli kole tuuline ja esimesed 7 min ei tahtnudki maikat seljast ära võtta ja kui ka pärast pikali viskasin ja palav hakkas, puhus liiva näkku näkku ja ebamugav oli. Aa ja eile õhtul hakkas Kristil jahe ja ta pani jaki peale, kui töökaslastega hängisime.
Käime nüüd kõik ühes kohas tööl. Kohe, kui teada sain, et tüdrukud sinna tööle said, panin selga enda uued ägedad riided, Heleni ja Krissu kingitud õnnevesti ja õnnetraksid, oma sinised kingad, sõitsin Fremantelisse, panin telefonis hoogsa muusika mängima ja kütsin end positiivselt üles, siis läksin Little Creaturisse, otsisin üles manageri tutvustasin end talle ja ütlesin, et ma tahan sinna tööle minna. Manager küsis, kust ma pärit olen ja kui kauaks ma sinna saan jääda, siis kais korra ära, tuli tagasi ja ütles “U’re hired.” Lihtne.
Täitsa hea meel oli kohe.
Tahtsin siis osta väikse veini, et tüdrukutega meie võidukäiku tähistada, aga kuna mul on teatavasti pass kadunud ja Austraalia standartide kohaselt võin ma vabalt veel 17 olla, siis jõudsin 4 erinevat poodi läbi käia, enne kui mulle veini müüdi. Samal põhjusel on mind korduvalt klubi ukse pealt tagasi saadetud. Katsun seda kui positiivset märki võtta.
Little Creature’s on oma olemuselt veidi nagu suur Noku. Selline boheemlaslikult hooletu ja personalil on kõik suhtlustasandid lubatud. Sinna pidavat ainult säravaid karaktereid tööle võetama, nii, et kui keegi meie säravates isiksustes kahelnud on, siis nüüd on see kindel. Ülejäänud töötajad on kõik üübernaljakad ja koomilised tegelased, me kolm oleme raudselt kõige malbemad ja neurtraalsemad neist. Mingeid olulisi reegleid seal Creature’s ei ole, keegi ei põe ja kuigi tegu on ühe massiivse asutusega osadakse seda väga hästi töös hoida. Parajalt kiire on kogu aeg ja niisama passimist väga ei ole. Vähemalt ei pea tegutsemist imiteerima, nagu mu vanades töökohtades. See nädal on mu viimane nädal Georgis.
Vastupidiselt sissekujunenud elule Eestis on siin iga päev täis veidi seiklust, segadust ja ebakindlust. Kui ma Eestis enam vähem tean, mida oodata oma tööpäevast või õhtuses väljas käimisest heade sõpradega, siis siin kompame pidevalt uusi pindu ja põnev on end uuesti nii professionaalselt, kui ka sotsiaalselt tõestama hakata. Valge lehed oleme.
Margus.
Kuna viimased kuud olen Põhja-Euroopa mõistes väga suvises ja soojas keskkonnas veetnud, siis mul on nüüd tunne nagu kohe-kohe peaks sügis hakkama ja jälle külmaks minema. Aga ei lähe – suvi on alles ees. Kuigi me siin ikka tuusame oma hea ilma, siis tegelikult on asi palju proosalisem. Näiteks, kui üleeile rannas käisin, siis alguses oli kole tuuline ja esimesed 7 min ei tahtnudki maikat seljast ära võtta ja kui ka pärast pikali viskasin ja palav hakkas, puhus liiva näkku näkku ja ebamugav oli. Aa ja eile õhtul hakkas Kristil jahe ja ta pani jaki peale, kui töökaslastega hängisime.
Käime nüüd kõik ühes kohas tööl. Kohe, kui teada sain, et tüdrukud sinna tööle said, panin selga enda uued ägedad riided, Heleni ja Krissu kingitud õnnevesti ja õnnetraksid, oma sinised kingad, sõitsin Fremantelisse, panin telefonis hoogsa muusika mängima ja kütsin end positiivselt üles, siis läksin Little Creaturisse, otsisin üles manageri tutvustasin end talle ja ütlesin, et ma tahan sinna tööle minna. Manager küsis, kust ma pärit olen ja kui kauaks ma sinna saan jääda, siis kais korra ära, tuli tagasi ja ütles “U’re hired.” Lihtne.
Täitsa hea meel oli kohe.
Tahtsin siis osta väikse veini, et tüdrukutega meie võidukäiku tähistada, aga kuna mul on teatavasti pass kadunud ja Austraalia standartide kohaselt võin ma vabalt veel 17 olla, siis jõudsin 4 erinevat poodi läbi käia, enne kui mulle veini müüdi. Samal põhjusel on mind korduvalt klubi ukse pealt tagasi saadetud. Katsun seda kui positiivset märki võtta.
Little Creature’s on oma olemuselt veidi nagu suur Noku. Selline boheemlaslikult hooletu ja personalil on kõik suhtlustasandid lubatud. Sinna pidavat ainult säravaid karaktereid tööle võetama, nii, et kui keegi meie säravates isiksustes kahelnud on, siis nüüd on see kindel. Ülejäänud töötajad on kõik üübernaljakad ja koomilised tegelased, me kolm oleme raudselt kõige malbemad ja neurtraalsemad neist. Mingeid olulisi reegleid seal Creature’s ei ole, keegi ei põe ja kuigi tegu on ühe massiivse asutusega osadakse seda väga hästi töös hoida. Parajalt kiire on kogu aeg ja niisama passimist väga ei ole. Vähemalt ei pea tegutsemist imiteerima, nagu mu vanades töökohtades. See nädal on mu viimane nädal Georgis.
Vastupidiselt sissekujunenud elule Eestis on siin iga päev täis veidi seiklust, segadust ja ebakindlust. Kui ma Eestis enam vähem tean, mida oodata oma tööpäevast või õhtuses väljas käimisest heade sõpradega, siis siin kompame pidevalt uusi pindu ja põnev on end uuesti nii professionaalselt, kui ka sotsiaalselt tõestama hakata. Valge lehed oleme.
Margus.
Thursday, December 4, 2008
Kati - hyydja h22l k6rbes
Ahoi sobrad!
Tulime Kristiga Margusele kylla, et saaks internetti kasutada. Fremantles on netiga kooga, seda on raske leida ning need kohad, kus net on, maksab see sigapalju. pool tundi maksis ca 5o EEKu. ja noh kui juba netti minna, siis lhb seal ringi tuiamise peale ikka kovasti rohkem aega. onju :)
Igatahes...esimene toop2ev on seljataga, v2ga vaffasse kohta oleme sattunud. p2ev l2ks ylimalt kiiresti, sest kogu aeg oli palju teha, kappasime Kristiga kogu aja vapralt ringi, midagi eriti aru ei saanud, aga hullult asjalik n2gu aitab alati. lollitasime igatahes nad t2iega 2ra :P
Tootunde saime selleks n2dalaks v2ga v2he, nibinnabin saame yyriraha vast kokku. nii et siinkohal lubage mainida, et oleme olnud sel aastal v2ga head lapsed ning p2kapikud voiksid meid selle eest v2ga heldelt tasustada :P (teate kyll keda ma p2kapikkude all motlen onju...et nagu koik voivad p2kapikud olla, mina k2tt ette ei pane)
Koik kingikotid, kaardid, paberkandjal edastatavad kallistused ning v2hemalt 3 liitrine purk hapukapsast paluks saata j2rgneval aadressil:
Norfolk Street 51/1
Fremantle, 6160
WA, Australia
WA all on siis moeldud Western Australiat (v2ike suvaline infokild, mida niikuinii koik teavad, aga mida ma ikka millegi p2rast tahan valja tuua...mhmm..vadever)
Mis me muidu siis siin teinud oleme...eee...noh tsillinud oleme ikka kovasti...aga nagu Margus on maininud, siis siin lhb aeg lihtsalt NIIII kiiresti, et yle kolme tegevuse ei tasu p2evakavva votta..et siis ytleme nii, et palju just tehtud ei joua kui just end ribadeks tommata ei taha..meie ei taha :)
siis...peol oleme k2inud. siin mitmetes kohtades tasuta sissep22s, nii et ka vaesed seljakotivennikesed saavad k2ia tantsu keerutamas. toredad peod on olnud, tore muusika ja toredad inimesed. tore :)
Praegu jouame natuke netis olla ja siis kiirustame Margust vaatama, ta nimelt hetkel tool ning me lhme talle t2na moraalseks ning vajadusel ka fyysiliseks toeks. Ega siin palju t2na rohkem vist teha jouagi..
H2sti on siin.
Kallistan teid tugevasti! Ja motlen teie peale tihti ja suurtes kogustes!
Kati
PS Kui keegi viitsib mu pulsikella yles otsida ning siia saata, siis oleksin kohe yyyberonnelik ning rahul. totter on natuke ilma kellata teadmata ajaks teadmata suunas jooksmas k2ia. samas, see on ka okei tegelt. kui ainult 2ra ei eksi ja jalga kramp ei loo. seni pole loonud. monus :)
Tulime Kristiga Margusele kylla, et saaks internetti kasutada. Fremantles on netiga kooga, seda on raske leida ning need kohad, kus net on, maksab see sigapalju. pool tundi maksis ca 5o EEKu. ja noh kui juba netti minna, siis lhb seal ringi tuiamise peale ikka kovasti rohkem aega. onju :)
Igatahes...esimene toop2ev on seljataga, v2ga vaffasse kohta oleme sattunud. p2ev l2ks ylimalt kiiresti, sest kogu aeg oli palju teha, kappasime Kristiga kogu aja vapralt ringi, midagi eriti aru ei saanud, aga hullult asjalik n2gu aitab alati. lollitasime igatahes nad t2iega 2ra :P
Tootunde saime selleks n2dalaks v2ga v2he, nibinnabin saame yyriraha vast kokku. nii et siinkohal lubage mainida, et oleme olnud sel aastal v2ga head lapsed ning p2kapikud voiksid meid selle eest v2ga heldelt tasustada :P (teate kyll keda ma p2kapikkude all motlen onju...et nagu koik voivad p2kapikud olla, mina k2tt ette ei pane)
Koik kingikotid, kaardid, paberkandjal edastatavad kallistused ning v2hemalt 3 liitrine purk hapukapsast paluks saata j2rgneval aadressil:
Norfolk Street 51/1
Fremantle, 6160
WA, Australia
WA all on siis moeldud Western Australiat (v2ike suvaline infokild, mida niikuinii koik teavad, aga mida ma ikka millegi p2rast tahan valja tuua...mhmm..vadever)
Mis me muidu siis siin teinud oleme...eee...noh tsillinud oleme ikka kovasti...aga nagu Margus on maininud, siis siin lhb aeg lihtsalt NIIII kiiresti, et yle kolme tegevuse ei tasu p2evakavva votta..et siis ytleme nii, et palju just tehtud ei joua kui just end ribadeks tommata ei taha..meie ei taha :)
siis...peol oleme k2inud. siin mitmetes kohtades tasuta sissep22s, nii et ka vaesed seljakotivennikesed saavad k2ia tantsu keerutamas. toredad peod on olnud, tore muusika ja toredad inimesed. tore :)
Praegu jouame natuke netis olla ja siis kiirustame Margust vaatama, ta nimelt hetkel tool ning me lhme talle t2na moraalseks ning vajadusel ka fyysiliseks toeks. Ega siin palju t2na rohkem vist teha jouagi..
H2sti on siin.
Kallistan teid tugevasti! Ja motlen teie peale tihti ja suurtes kogustes!
Kati
PS Kui keegi viitsib mu pulsikella yles otsida ning siia saata, siis oleksin kohe yyyberonnelik ning rahul. totter on natuke ilma kellata teadmata ajaks teadmata suunas jooksmas k2ia. samas, see on ka okei tegelt. kui ainult 2ra ei eksi ja jalga kramp ei loo. seni pole loonud. monus :)
Monday, December 1, 2008
Uus amet ja „uued” sõbrad (Jaanus)
Reede siis sain nauke proovida ja täna siis terve päeva uut ametit. Nimelt pani farmer mind tõstuktraktori peale, millel on kolm ratast ja lont korviga, kus seisan siis mina. Sellel on kaks pedaali, mida siis peab sõtkuma ja pöörama-ühesõnaga jalgadega käib kogu juhtimine. Põhimõte on, et korjata avokaadod kõrgete puude latvadest ehk vast nii 5meetri kõrgusel veedan oma tulevast kahte nädalat. Täna sain ka traktoriga ja autoga natuke sõita esimest korda elus. Töö on füüsiliselt kergem, sest ei pea korvi enam rinnal kandma vaid tõstukikorvil on omakorda korv siis ees, kuhu avkaadod korjata. Kuna tõstuk käitub päris äkiliselt ja maastik ei ole loodis, siis peab päris ettevaatlik olema, et kummuli masinat ei keeraks niiet vaimselt väsitav esialgu. Nii nagu mul täna uus amet, nii ka tüdrukutel ja Margusel siis täna esimene päev uues kohas-kindlasti läheb neil hästi.
Sain omale siis laupäeval kaks uut sõpra. Koreakate tuba oli mõnda aega vaba ja nüüd siis enam ei ole, sest sinna tulid Mirjam ja Madis-üllatus muidu
gi oli suur, sest nad ei öelnud mulle, et nad Pembertoni tulevad ja et nad veel samasse hostelimajasse said on naljakas. Neile lubati mingeid töid kokku siin aga kohapeal selgus, et Madis läheb ühte teise farmi avokaadosid korjama ja Mirjamile ei antudki hetkel tööd aga uurin oma farmist, kas sinna ei ole vaja. Madisel siis täna oli esimene päev ja oli rahul.
Lisan ka pilte oma farmi piltide alla. Nüüd siis meie majas 5eestlast ja 6 prantslast.
Käisime ka seda Gloucester threed vaatamas, mis on 61m kõrgune ja mille küljes on trepp ja tipus on vaatetorn-vist suurim puu, mille otsa saab ronida. Üles ei julgenud ronida kuna trepiastmed ei tundunud eriti usaldusväärsed ja hüpnotiseerisid kuidagi. Huvitavam osa oli see, et seal ümbruses on palju papagoisid, kes olid küpsise nimel nõus su peal ronima.
Sain omale siis laupäeval kaks uut sõpra. Koreakate tuba oli mõnda aega vaba ja nüüd siis enam ei ole, sest sinna tulid Mirjam ja Madis-üllatus muidu
gi oli suur, sest nad ei öelnud mulle, et nad Pembertoni tulevad ja et nad veel samasse hostelimajasse said on naljakas. Neile lubati mingeid töid kokku siin aga kohapeal selgus, et Madis läheb ühte teise farmi avokaadosid korjama ja Mirjamile ei antudki hetkel tööd aga uurin oma farmist, kas sinna ei ole vaja. Madisel siis täna oli esimene päev ja oli rahul.Lisan ka pilte oma farmi piltide alla. Nüüd siis meie majas 5eestlast ja 6 prantslast.
Käisime ka seda Gloucester threed vaatamas, mis on 61m kõrgune ja mille küljes on trepp ja tipus on vaatetorn-vist suurim puu, mille otsa saab ronida. Üles ei julgenud ronida kuna trepiastmed ei tundunud eriti usaldusväärsed ja hüpnotiseerisid kuidagi. Huvitavam osa oli see, et seal ümbruses on palju papagoisid, kes olid küpsise nimel nõus su peal ronima.
Subscribe to:
Posts (Atom)
