Valged lehed

Little creatures.

Kuna viimased kuud olen Põhja-Euroopa mõistes väga suvises ja soojas keskkonnas veetnud, siis mul on nüüd tunne nagu kohe-kohe peaks sügis hakkama ja jälle külmaks minema. Aga ei lähe – suvi on alles ees. Kuigi me siin ikka tuusame oma hea ilma, siis tegelikult on asi palju proosalisem. Näiteks, kui üleeile rannas käisin, siis alguses oli kole tuuline ja esimesed 7 min ei tahtnudki maikat seljast ära võtta ja kui ka pärast pikali viskasin ja palav hakkas, puhus liiva näkku näkku ja ebamugav oli. Aa ja eile õhtul hakkas Kristil jahe ja ta pani jaki peale, kui töökaslastega hängisime.

Käime nüüd kõik ühes kohas tööl. Kohe, kui teada sain, et tüdrukud sinna tööle said, panin selga enda uued ägedad riided, Heleni ja Krissu kingitud õnnevesti ja õnnetraksid, oma sinised kingad, sõitsin Fremantelisse, panin telefonis hoogsa muusika mängima ja kütsin end positiivselt üles, siis läksin Little Creaturisse, otsisin üles manageri tutvustasin end talle ja ütlesin, et ma tahan sinna tööle minna. Manager küsis, kust ma pärit olen ja kui kauaks ma sinna saan jääda, siis kais korra ära, tuli tagasi ja ütles “U’re hired.” Lihtne.

Täitsa hea meel oli kohe.

Tahtsin siis osta väikse veini, et tüdrukutega meie võidukäiku tähistada, aga kuna mul on teatavasti pass kadunud ja Austraalia standartide kohaselt võin ma vabalt veel 17 olla, siis jõudsin 4 erinevat poodi läbi käia, enne kui mulle veini müüdi. Samal põhjusel on mind korduvalt klubi ukse pealt tagasi saadetud. Katsun seda kui positiivset märki võtta.

Little Creature’s on oma olemuselt veidi nagu suur Noku. Selline boheemlaslikult hooletu ja personalil on kõik suhtlustasandid lubatud. Sinna pidavat ainult säravaid karaktereid tööle võetama, nii, et kui keegi meie säravates isiksustes kahelnud on, siis nüüd on see kindel. Ülejäänud töötajad on kõik üübernaljakad ja koomilised tegelased, me kolm oleme raudselt kõige malbemad ja neurtraalsemad neist. Mingeid olulisi reegleid seal Creature’s ei ole, keegi ei põe ja kuigi tegu on ühe massiivse asutusega osadakse seda väga hästi töös hoida. Parajalt kiire on kogu aeg ja niisama passimist väga ei ole. Vähemalt ei pea tegutsemist imiteerima, nagu mu vanades töökohtades. See nädal on mu viimane nädal Georgis.

Vastupidiselt sissekujunenud elule Eestis on siin iga päev täis veidi seiklust, segadust ja ebakindlust. Kui ma Eestis enam vähem tean, mida oodata oma tööpäevast või õhtuses väljas käimisest heade sõpradega, siis siin kompame pidevalt uusi pindu ja põnev on end uuesti nii professionaalselt, kui ka sotsiaalselt tõestama hakata. Valge lehed oleme.

Margus.