Don’t go, libu ehk lõpp asjettidele

Georgiga on ka nüüd lõpp. Eile oli viimane päev. Pidin seal ainult neli tundi tööl olema ja agas veinis ja venis. Esimesed tunnid olid ok, aga viimane… oh.. 58 min veel… 54 minutit veel… 52…. 49…. ja kui nullini jõudsin, siis läks kole kiireks ja pidin veel 6 vaevalist minutit tööl olema. Ei olnud kahju ära tulla. Töökaaslased ikka tulid ja kallistasid, ka see manager, kellele ma väga ei meeldi embas mind, aga need, kes mulle seal korda läksid lahkusid töölt 2 nädalat tagasi ja ülejäänudest on pohhui. Prantsalased ikka vingusid, et don’t go, libu. Why you go, libu? Suutsin kusjuures viimasel päeval magustoidud valesse lauda tellida, aga sellest ei olnud midagi, keegi ei inisenud. 10 minutit hiljem jõudin pausilt tagasi, see oli ka ok. Siis, kui ma läksin terassile lauda korsitama, testisin veits piire ja tõstin kaks klaasi üksteise otsa, metsik nagu ma olen. Siis jooksis küll manager õue, et EI! Ei! Margus! Mis sa teed! Omanikud on siin ju…. Kas sa ei mäleta… Ainult kandikuga serveerime ja ainult kandikuga viime nõud ära. (tuhat sellist reeglit on veel...) Ja siis ma demonstratiivselt jalutasin läbi restorani kööki, võtsin kandiku jalutasin jälle läbi resto, panin need klaasid kandikule ja uuesti kööki. Praktiline eksole? Aint mats tõstab palja käega klaasi. Mul on nüüd vist traditsioon – kui kuskilt töölt lahkun, siis teen enne seda kukerpalli.

Creature’s töötamine on tõeline trenn. Seal on alati kiire ja kui näiteks, tavaliselt trenni tehes ma siiski pärast paari tundi trepist üles alla jooksimist pigem loobuksin sellest tegevusest, siis seal sunnib pasun ja trumm takka ja teed nii 6 tundi täitsa tõsist trenn. Selles mõttes on ehk kahjugi, kui meid ülendatakse baari või ettekandjateks (hetkel oleme runnerid), et seal ei ole nii palju füüsilist. Vaatasin graafikust, et järgmine kolmapäev on juba meil BAR TRAINING kirjas.

Need jõulud on mu esimesed jõulud kodunt eemal. Midagi uut jälle. Ei teagi, kuidas need mööduda võivad. Ilmselt tööl. Peaks midagi väga Eesti oludele vastupidist tegema, et nukraks ära ei läheks. Randa võiks minna näiteks. Siin on jõulukaunistused üleval kõikjal. Kesk suve. Kuidagi maitsetu on seda karda päikesepaistes vaadata.

Pean täna oma elukoha suhtes midagi ette võtma. Kas jään siia – keskusesse, pubide, klubide ja restode vahele, kus olen juba harjunud ja saan enda korterikaaslastega väga hästi läbi või kolin Kristi ja Kati kanti. Mul on siin üks magneetiline konstruktor, millega ma iga päev olen uue imelise ehitise meisterdanud, mida me siis koos analüüsime. Olin selle kõik funktsioonid tuhandes erineav keratiivses versioonis ammendanud, aga eile kinkis mulle Kirk väikse karbi uusi osi. Tegin selle lahti ja seal oli umbes aint 10 polti sees, Kirk vaatas seda pettunult, läks taha tuppa ja tõi uue hiigelkomplekti – “See pidi jõuludeni ootama, aga ma ei suutaks nii kaua seda saladuses hoida” . Külaliste kutsumisega ei ole mingit probleemi ja üldse ei ole probleeme…

Halvad küljed on see on see, et mu toas on ainult katuseaken, mida ei saa avada ega sulgeda ja kole umbseks kisub kuumaga. Colin ja Kirk on veel lohakamad, kui mina ja neil on ääretult palju abstraktset paska igal pool vedelemas ja tööle on vat et tunnine teekond.

Teine koht on seal kandis, kus me töötame. Tööle on bussiga 5 min, jala rohkem aga hakkasin vist rattaga käima, jõusaal on samal tänaval. Terassilt on imekaunis vaade, maja on paremas korras ja ilusam, rent on soodsam ja seal pole nii palju ahvatlusi raha kulutamiseks. Neil on kaks koera ja kanad. :)

Halvad küljed: tuba on väike ja maja jagaksin ühe paarikese ja nende 11 kuuse lapsega. Kui praegu oleme siin kõik kolm võrdsed, siis seal on kindlasti väga tugev üürniku ja üürija suhe ja ma ei tea, mis inimesed nad on.

Et siis hääletage nende kahe variandi poolt ja tehke see otsus mu eest.

Margus.