Elu Lõuna-Austraalias (Kati)

Tere, minu nimi on Kati ja ma töötan kartulifarmis. Tahaksin teiega oma igapäevaelu jagada. Töötan nimelt kolmandat nädalat kartulite sorteerijana. Kõlab uhkelt kas pole :P Töö seisneb selles, et sõidan koos Mirjami ja veel kahe naiskaga traktori taga harvesteri peal, mis siis maa seest kartuleid välja imeb ning mis meieni lindi peal kohale tuuakse ning kuskohast siis meie peame kõik ebavajaliku (kartulipealsed, kivid, mädanenud kartulid, põõsad, lilled, ussid jne) eemaldama enne kui need kartulid lindi pealt meie kõrval sõitvale traktorile kasti poetatakse. Okei usse pole tegelt me eemaldama pidanud. Ega ka muid pudulojuseid või muidu võikaid tegelasi. Aga jah töö siis lihtne, vaja lihtsalt hullupööra hekseldada, et selle meetrikese osa pealt, mis n-ö sinu ala on, saaks kõik ebavajalik ära võetud. Panime uusi pilte ka üles, sealt saab siis seda imemasinat natuke lähemalt vaadelda.
Töötame õhtuti, siinses mõistes öösiti, sest muidu hakkab farmitöö ikka hommikul ca kell 6.30 peale, aga meie alustame kas kell 7 või 9 pm ning teeme tööd kuni vaja. Tavaliselt oleme kella 3ks hommikul lõpetanud. Viimasel nädalal on õhtud isegi veel lühemad olnud.
Üldiselt mingeid pause tööl ei tehta, puhata saad siis kui traktorid vahetuvad või kui vagu otsa saab ja uue vao peale minnakse. Isegi pissipeatuste tegemine on selline, noh, väga harv, ytleme nii. Nii et võite isegi arvata, mida minusugune leebelt öeldes sirtsutaja (arsti diagnoos – parasicus kusicus) aeg-ajalt kogu sellest ettevõtmisest arvab. Esimesel nädalal oli meil traktorijuhiks yx eriti nilbe tyyp, kel endal oli vist 24/7 kõht kinni (vähemalt nägu oli tal selline tahaks-aga-ei-saa peas), nii et tema oleks hea meelega su sinna vagude vahele pissima jätnud ning edasi põrutanud. Tänu temale võin end igatahes turbosirtsutajaks kutsuda nyyd, sest noh tempoga pidi ikka kõvasti tööd tegema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :P
Meie kaastöötajateks on üks saksa neiu, kes elab ja õpib Sydneys ning yx kohalik mammi, kes on seda tööd juba ca 9 aastat teinud. Ning palk on okei, kui töötunde tuleks korralikult, siis saaks nädalas ca 600 dollarit kätte (julmalt kroonideks ymber tehes mingi 5000 eeku vist). Ahjaa ning töötame 6 õhtut nädalas. Midagi väga põnevat ühesõnaga tööl ei toimu, seni kõige põnevam seik minu jaoks on olnud see kus ma enda arvates ussi või mingi muu kurja olevuse käest hammustada sain. Suht piinlik seda muidugi rääkida, aga noh, eelnevat juttu vaadates pole mul niikuinii enam midagi kaotada :P Mingil õhtul tehti meile nimelt ametlikult paus, ehk siis kõigil oli paar minutit rohkem aega, et väljas pilkases pimeduses väike jalutuskäik teha. Mina kalpsasin igatahes suure hooga põllu ääres olevate põõsaste taha, et noh natuke privaatsem või nii. Nu ja olin mina seal natuke kükitanud kui äkki tunnen (vabandust väga väljendi eest) vasakus kannis teravat valusööstu. Kordan veelkord, et väljas valitses täielik pimedus ning Austraalias pidavat väga palju madusid olema. Mina igatahes kargasin kohe summutatud kiljatusega pysti ning panin traktori poole ajama. Ja siis hakkasin mõtlema, et mhm kuidas ma nyyd teistele teatan, et mind on hammustatud – pmst peaks ju mingit vastumyrki systima kui tahan ellu jääda. Kas yldse peaksin midagi mainima, jõle piinlik ikkagi? Äkki ootan, et kui pilt juba hajumas, siis ytlen? Äkki ei ytle ikka yldse midagi, parem juba mystiline surm kui selline häbiväärne langemine? Kysimusi kui palju exole. Kahjux või õnneks tegin ikkagi tööpäeva lõpuni, pilt püsis ka ees, kann ei kukkunud kyljest ära ning pmst võin öelda, et olen maohammustuse vapralt yle elanud. Või noh mingi eriti kavala myrgipõõsa oma, mis ootas enne kui ryndas. Et siis nagu ma enne ka ytlesin, ei toimu väga midagi põnevat meil töö juures :P
Muidu on kõik tore, aga noh mina kipun ikka tööd koju kaasa võtma. Eriti just esimesel nädalal. Jaanus võiks sellest muidugi elavamalt rääkida, kuidas ma voodist padjad ja teki välja viskasin (enne neid pikalt katkudes ning sikutades), siis tagasi voodisse kiskusin ning seda protseduuri mitmeid kordi kordasin. Samuti olen üritanud Jaanuselt vähemalt korra kätt ülejäänud kehast eraldada (endaette pobisedes, et Pean.Oksadest.Lahti.Saama), teatanud Jaanusele võidukalt et „bin is full” (viidates sellega meie kõrval sõitvale traktorile, mille kast just täis sai) ning samuti kurvalt soigunud, et oksi on lihtsalt liiga palju. Kui Jaanus alguses mind kohe üles äratas ning nalja ära lõpetas, siis nyyd on tihti lihtsalt istunud ja irvitanud, vaadates kuidas Kati kühveldab. Raske elu ikka mul :P
Viimasel nädalal oleme peale tööd öösel Mirjamiga kööki koristanud, nõusid pesnud ja igast saasta pliitidelt ja laudadelt eemaldanud (selle töö eest saame 50% nädalayyrist alla), nii et õnneks on mul mõtted magama minnes juba kartulivagudest ära tulnud nii et saab rahulikumalt magada. Siinkohal tahaks väga tänada Kristit ja Margust, et nad mulle Ipodi kinkisid. Superluks kink! Tänu sellele pysin ma seal lindi ääres ikka enamvähem mõistuse juures ning saan enda meelt toreda muusikaga lahutada. Aitäh, sõbrad! J
Vabal ajal lebotame ikka basseini ääres või mängime arvutimänge või loeme raamatuid ja vaatame filme jne. Harilik argipäev. Igal nädalvahetusel toimub siin mingi üritus, kas siis minnakse kuhugi väga ameerikalikku maabaari (eelmisel laupäeval külastatud baar meenutas mulle väga Borati filmi, kus ta mingit yritust kylastab, mis kihab kauboimytsidega tädikestest, kes tantsuplatsil kand-ja-varvas-tantsu vihuvad) või siis korraldatakse hostelis BBQ või muu yritus. Iirlastel oli siin just hiljuti suur püha – St. Patricks Day. Siis sai siin nende n-ö yhepajatoitu söödud, Guiness õlut ja Baileyst trimbatud.
Igatahes..Ilmad hakkavad juba kehvemaks minema, 30 kraadiseid päevasid on aina vähem ning öösiti on juba mingi ca 15 kraadi ainult. Nii et meil tööl vähemalt kolm pusa seljas ja kahed sokid jalas ja ikka on kylm. Ärge nyyd mulle mingeid kirjapomme saatma hakate palun ;)
Jaanus ja Madis on ikka kõrvitsates, nende tegemistest on ka uusi pilte üleval. Tublid poisid, juba viis nädalat seal vastu pidanud. Mingi päev käis Jaanus hambaarsti juures (visiit maksis ca 1000 eeku), hambaarst oli pärit Keeniast. Oli teadnud ja kuulnud Eestist ning Markko Märtinist ja seda et Märtin on kaks korda Keenias rallitamas käinud. Ja midagi oli kuulnud ka Eesti jalgpallist :P täitsa tore kui vahelduseks keegi ei hakka sulle selgeks tegema, et Eesti on Saksamaa osa või et linn Lääne-Austraalias (seal asub muidu yx väike kohake nimega Westonia).
Ah teate, mis ma ikka siin soiun. Soovin teile parem ilusat kevadilma ning kui aega saate, siis vaadake ka meie uusi pilte aadressil http://picasaweb.google.com/gillitgang folderi Kingston on Murrray all ning mingeid pilte panime veel juurde ka Perth-Pemberton-Adelaide folderi alla, mis jäid tookord aja nappuse tõttu poolikult laetud.
Musid kallid kõigile! Ning aitäh kallidele, kes mulle vahepeal kirjutasid, lugesin ja kõkutasin kui neid kirju lugesin. Ning järgmine kord kui netti pääsen, siis panen neile ka vastused teele, ausõna ;)

Tsaupakaa!

Alati teie,

Turbosirtsutaja

Ei julgegi kohe end liigutada ehk wifi Cape Donil

Kes veel ei tea, siis kolisime Kristiga ühte 60nendatel ehitatud, hetkel renoveerimisel olevasse laeva elama. Üüri maksma ei pea,- selle asemel aitame laeva korras hoida, aga kuna Kristi on nagunii koguaeg tööl ja tema teenib raha, siis mina hoian alust korras, ronin mööda nööredeleid üles, mõtlen igasugu süsteeme välja, kuidas mööda laevakeret köite abil paremini edasi saaks ja hulbin pisikesel platvormi otsas Vaikse ookeanil ja vasardan laevalt roostet ja üürgan “Raba on maad” laulda. Nagu päris merepoiss kohe. Oma ujuk-värvimisaluse pealt olen saanud igasugu roosade, lapikute, piklike, värvilste, suurte ja väikeste mereelukatega tött vaadata ja selline kemikaal nagu Rust Master on nüüd mu uus parim sõber.

Laeval on kuskil 40 kajutit ja ta on pärirs suur, mitte just parimas korras aga väga armas ja mulle väga meeldib siin. Ärkan hommikul üles, teen endale kohvi ja tulen seda teki peale jooma ja vaatan üle lahe Sydneyt ja tunnen rõõmu, et ma nüüd sellisesse kohta sattusin ja seejärel jändan tunnikese laevakere kallal. Laevas olemine on väga vahva, aga siia tulemine on igavesti suur seiklus – see kai, mille ääres Don ankrus on, ei ole linnast küll sugugi kaugel, aga ta ei ole praegu kasutusel ja ligipääs on… kuidas nüüd öelda. Piiratud.

Proovin teile pildi ka üles panna, kuidas ma seda blogi sissekannet kirjutan, sest täna avastasin üllatuslikult wifi varastamise võimaluse. Loodan, et saan selle sissekande üles enne, kui see ära kaob.

Ei saa pilti üles. Raisk.

Margus

tulin austraaliasse toonarkomaaniks.

tere.

kristi olen. tere veel.

koik, kes kahtlevad, et kas ikka tulla austraaliasse, siis tulge ikka. siin tood jalaga segada. ma voin oma uhest tookohast pool kohta ara anda.

mul on nuud kaks tookohta. uks on armas kohvikusarnane asi ja teine on resto. see teine koht on russel crowe kodusookla. elab sealt ule tee ja pidavat vahel ikka omanikku vestlema ja kohvi jooma. eks siis pasitab, kas satun teda teenindama ka millalgi.

aga jah.. tood teen ma siin nuud ikka ohtrasti. kuidagi laks nii. otsisime margusega sel uhel paeval tood ja peale tunni asjast otsimist sain. ja siis kaisin jargmine paev veel uhes kohas ja sain selle ka. nuud olen iga paev tool kainud ja raha koju toonud. eile oli mul 13,5 h vahetus, tana olin paeval uhes kohas 10 h ja siis lahen teise kohta 6 tunnist vahetust tegema. einoh, motlesin, et kui paris haiglaseks asi laheb, siis tulen uhest kohast ara. aga samas kui siin kuu aega rabada, siis oleks monus jalle edasi lennata kuhugi poole. uhesonaga, kes homseks siia jouab, voin temaga oma uhte tookohta jagada!

muidu on sydney vahva. ma suht sedasi kujutasingi. ei oska vorrelda uhegi teise suurlinnaga, sest erinevad on ikka koik. koik kusivad ka et kumb rohkem meeldib - sydney voi perth. nii erinevad, et ei teagi. perth oli vaikne, siin aga on kogu aeg moll ja melu. kui tana hommikul kaheksaks toole laksin, oli peatanav pidusid tais ja rahvas ei lainud veel afterpartyle, vaid lihtsalt teisse klubisse. friiki. ei utleks, et sydney ka kalllim oleks. hoopiski monevorra vbl odavam. no kindlasti on kohti, kus saad endale hamburgeri saja dollari eest osta, aga ma lepin veidi odavamaga ka.

aa, nuud ma voin oma jalamure ka raakida. enne ei tahtnud siin kedagi hirmutama hakata. viimasel nadalal creatures loin oma jala vastu mingit jurakat tooli ara. ja noh ikka hooga. ja teaduparast on mul sinikad kerged tulema ja seekord ei tulnud mitte sinikas, aga sinikas vottis mu jala ule. polvest allapoole oli jalg mul siniseid laike tais ja osad muutusid ka mustadeks laikudeks juba. jube valus oli ja kehva kondida ka veidi. halb ajastus oli ka, kuna just siis pidime oma sajakiloste kottidega mooda suurlinna kompima. no uurisin juba gangreeni tunnusmarke ja motlesin, et nuud on korras ka. aga nuud on taitsa viks ja viisakas. koik on korras. aga lihtsalt jube kummaline olukord oli, loin jala uhe koha ara, aga paiste ja siniseks laks pool mu kehast. austraalia on teiselpool maakera ka tglt, see voib uks pohjustest olla.

ma nuud lahen oma kuuetunnist vahetust tegema.
kui russelit naen, tanan teda gladiaatori eest.
vbl sebin salaja ka tasuta olle.
esimesel paeval tasub ikka sopradele tasuta asju jagada.

tere jalle ja kohtumiseni!

Ära petsin, raisad ehk Jumal tänatud Youtube eest

Otsime siin tööd. Jalutasime Kristiga Sydney kaunitel tänavatel ringi ja käisime ennast sümpaatsematesse kohtadesse pakkumas. Kuna siin linnas on esiteks igausuguste backpackerite üleküllastus, majandussurutis avaldab rohkem mõju ja ka niisama suurem konkurents, siis enamus kohtades olime kuskil 34 inimene, kes end tol päeval pakkumas käis, aga saime mõlemad 2 proovipäeva. Kristi oma oli eile ja selle töö ka ta sai. Töötab väikses armsas kohvikus ühel peamistest tänavatest. Mul oli ka eile intervjuu, aga tol kibeda olemisega manageritädil olevat 80 kandidaadi vahel valida ja ma nüüd tõesti usu, et ta minu kasuks otsustab. Pärast seda kummalist intervjuud hakkasin koju minema ja märkasid suht Kristi kohviku kõrval silti "Experienced waiter needed. Must have fluent english and barista skills" (vanemale generatsioonile tõlkeks: "Vajame kogenud kelnerit. Peab väga hästi valdama inglise keelt ja kohviaparaadi käsitlemist")

Kelnerikogemused mul on aga barista kogemused... ma endale olen seal kohvi teinud küll, aga siinse kõrge kohvikukulltuuri juures ei ole üldse sellist asja nagu kohvi, kui sa lähed kohvikusse ja küsid, et palun üks kohvi, siis küsitakse, missugust. Ehk siis kas:

Flat white
Latte
Macchiato
Mocha
Cappucino
Short Black
Long Black
Espresso
Chai Late

See on tavaline nimistu, millele lisanduvad veel igasugu frapucinod, jääkohvid ja kõik eelnimetatud asjad erinevate piimade ja maitsetega. Ehk siis pole just eriline kui sult tellitakse decafe skinny double shot vanilla flat white. Kuna ma olen nüüd juba vat et pool aastat kelneritööd teinud, siis ma põhimõtteliselt tean, mis see on, aga kuidas seda selle suure aurava metallist masinaga ise teha - no polnud aimu ka.

Igaljuhul - astusin sinna sisse ja tegin end neile tuttavaks. Rääkisin, kes olen, kust olen, kauaks jään, mis kogemused mul on, mis viisa jne. Kohe küsiti, et kas ma ikka barista tööd olen varem teinud, et nad on ikkagi kohvi koht ja see on peamine - ma ütlesin, et olen, aga viimasel ajal on oskused nats rooste läinud, sest pole ammu sellist masinat kaustanud, kui ma oleks "ei" vastanud, siis mind oleks kohe ära saatnud, sest neil oli sitta kanti aplikante. Ma meeldisin neile ja nad kutsusid mu tänaseks proovipäevale. Helistasin siis siin ühele sõbrale Marile ja küsisin, et kas ta teaks, kus ma saaksin kasvõi korra proovida ise kõiki kohvisid teha. Mari helistas igale poole ja siis sai mind kuskile kirikukoguduse üritusele, kus umbes vastav masin pidi olema. Lisaks vaatasin Youtubest kõigsugu kohvitegemisõpetused läbi. Täna 9.30 olin tolle kirku ukse taga ja seal siis üks esialgu tõre, kuid pärast lahke sakslane lubas mul vaadata, kuidas ta kohvisid teeb, aga kuna tal oli kiire, siis ma ise ei saanud ühtegi kohvi päris ise teha, ta seletas mulle, et keegi ei õpi sellist asja ühe päevaga ära ja see nõuab pikka harjutamist, kuid sellegi poolest tegi väikse tutvustuse selle masina hingeelus ja vähemalt sain vaadata, kuidas ta flat white ja mochat teeb. Kasuks tuli ikka.

Õhtul siis läksin sinna restose, teades, et kaotada pole ju midagi ja samas lootes, et no äkkitsi ei panda kohe kohvisid kütma ja saan kuskil veel harjutada. Aga tutkit - kohe ütles omanik mulle, et tee meile prooviks üks late. Selge. Kui late siis late. Surkisin ja suristasin selle masinaga veits ja viisin kohvi talle ja kokkadele maitsta. Mehed degusteerisid ja ütlesid, et maitse on väga hea, aga rohkem vahtu võiks olla - selge see. Tegin veel ühe, ei tuld rohkem vahtu, seda ma neile isegi ei näidanud. Suristasin veel ja siis tuli korralikult välja, proovisin veek oma värisevate käekestega sinna piimaga lille peale joonistada ja nad ütlesid, et see on ideaalne kohvi. Etskae! Tänks mehed. Siis pidin kohe tegema long blacki ja chai late, aga neid mul läks meelest youtubest vaadata, kuna ma umbes teadisin, mis nende sees on, siis tegin asja ära - ka sobis kas teate. Ja pärast veel nii 5 erinevat kohvi ja mõndade laudade teenindamist, ütles omanik, et kas ma saaksin talle teene teha ja selle "Waiter wanted" sildi õuest ära tuua - mis siis teisikeeli tähendab, et mind võeti tööle. Aitäh youtube, aitäh.

Laupäeval on veel ühes kohas proovikas ja Kristil on ja veel üks koht soolas, eks see paista, mis saab.

Margus.

Perthist otselennul Sydneysse

Viimane nädal Perthis oli täis hüvastijätte, pidusid ja seminukraid kuid samas ka semilõbusaid päevi. Uskuge või mitte, aga 5 kuud kuskil elades hakkad seal juba täitsa kodunema, tead kuidas ühistrantsport toimib, oskad turiste juhatada, sul on kuukaart, saad palka, sul on kodu, sõbrad, lemmikkohvikud, klubid ja rannad, tunned oma tööd ja teed seda hästi - ühesõnaga oled harjunud. Mõni inimene jõudis täitsa südamesse kasvada ja kui teie juurest Eestist ära tulemine ei tundunud nii lõplik, sest ma tean, et ma tulen tagasi ja näen teid veel, siis vaevalt, et ma kunagi uuesti Perthi kolin ja arvatavasti ei näe neid inimesi enam kunagi. Aga kui me turvatunned ja harjumuspärasust ihaldaksime, siis me poleks Maarjamaalt ära kolinudki. Vat.

Lennuk läks kell 6 ja pidime 3.45 ärkama, mis tegelikult tähendas, et ma magasin 1,5 tundi ja Kristi ei maganud üldse ja siis me sõber viis meid lennujaama. 5 kuuga oli meil igasugu träna juurde tekkinud, nii et kuigi toppisime oma seljakotid pungil täis, siis jäi trobikond asju ikka ripakile - millest osa me kinkisime ära ja osa lihtsalt sidusime või haakisime kottide külge, kui asjad pärast 5 tunnist lendu pakiliini pealt kätte saime - olid osad asjad küll lihtsalt niisama ripakil, aga midagi olulist me ära ei kaotanud.

Sydney on suur ja korraliku metropoli olustiku ja olemisega. Majad kõrged ja rahvastik kirju. Esimese öö veetsime hotellis, aga pärast seda kolisime ühtede siit leitud sõprade juurde, kus oleme praeguseni ja homme - kas teate - kolime ühte laeva elama. Peame laeva korras pidama ja saame vastutasuks seal elada. Laev on vana, aastast 62, aga väga ägeda armsa olemisega, kajuteid on kuskil 40, köögid, baarid värgid - nagu filmis. Proovime vähemalt nädalakese, kuidas selline elu sobib ja siis vaatame edasi.

Paraad oli nagu suurejooneline homoparaad tavaliselt on. Ei oska midagi peale selle, et sitta kanti homosid oli ikka, midagi muud välja tuua.


Margus