Perthist otselennul Sydneysse

Viimane nädal Perthis oli täis hüvastijätte, pidusid ja seminukraid kuid samas ka semilõbusaid päevi. Uskuge või mitte, aga 5 kuud kuskil elades hakkad seal juba täitsa kodunema, tead kuidas ühistrantsport toimib, oskad turiste juhatada, sul on kuukaart, saad palka, sul on kodu, sõbrad, lemmikkohvikud, klubid ja rannad, tunned oma tööd ja teed seda hästi - ühesõnaga oled harjunud. Mõni inimene jõudis täitsa südamesse kasvada ja kui teie juurest Eestist ära tulemine ei tundunud nii lõplik, sest ma tean, et ma tulen tagasi ja näen teid veel, siis vaevalt, et ma kunagi uuesti Perthi kolin ja arvatavasti ei näe neid inimesi enam kunagi. Aga kui me turvatunned ja harjumuspärasust ihaldaksime, siis me poleks Maarjamaalt ära kolinudki. Vat.

Lennuk läks kell 6 ja pidime 3.45 ärkama, mis tegelikult tähendas, et ma magasin 1,5 tundi ja Kristi ei maganud üldse ja siis me sõber viis meid lennujaama. 5 kuuga oli meil igasugu träna juurde tekkinud, nii et kuigi toppisime oma seljakotid pungil täis, siis jäi trobikond asju ikka ripakile - millest osa me kinkisime ära ja osa lihtsalt sidusime või haakisime kottide külge, kui asjad pärast 5 tunnist lendu pakiliini pealt kätte saime - olid osad asjad küll lihtsalt niisama ripakil, aga midagi olulist me ära ei kaotanud.

Sydney on suur ja korraliku metropoli olustiku ja olemisega. Majad kõrged ja rahvastik kirju. Esimese öö veetsime hotellis, aga pärast seda kolisime ühtede siit leitud sõprade juurde, kus oleme praeguseni ja homme - kas teate - kolime ühte laeva elama. Peame laeva korras pidama ja saame vastutasuks seal elada. Laev on vana, aastast 62, aga väga ägeda armsa olemisega, kajuteid on kuskil 40, köögid, baarid värgid - nagu filmis. Proovime vähemalt nädalakese, kuidas selline elu sobib ja siis vaatame edasi.

Paraad oli nagu suurejooneline homoparaad tavaliselt on. Ei oska midagi peale selle, et sitta kanti homosid oli ikka, midagi muud välja tuua.


Margus