Ei julgegi kohe end liigutada ehk wifi Cape Donil

Kes veel ei tea, siis kolisime Kristiga ühte 60nendatel ehitatud, hetkel renoveerimisel olevasse laeva elama. Üüri maksma ei pea,- selle asemel aitame laeva korras hoida, aga kuna Kristi on nagunii koguaeg tööl ja tema teenib raha, siis mina hoian alust korras, ronin mööda nööredeleid üles, mõtlen igasugu süsteeme välja, kuidas mööda laevakeret köite abil paremini edasi saaks ja hulbin pisikesel platvormi otsas Vaikse ookeanil ja vasardan laevalt roostet ja üürgan “Raba on maad” laulda. Nagu päris merepoiss kohe. Oma ujuk-värvimisaluse pealt olen saanud igasugu roosade, lapikute, piklike, värvilste, suurte ja väikeste mereelukatega tött vaadata ja selline kemikaal nagu Rust Master on nüüd mu uus parim sõber.

Laeval on kuskil 40 kajutit ja ta on pärirs suur, mitte just parimas korras aga väga armas ja mulle väga meeldib siin. Ärkan hommikul üles, teen endale kohvi ja tulen seda teki peale jooma ja vaatan üle lahe Sydneyt ja tunnen rõõmu, et ma nüüd sellisesse kohta sattusin ja seejärel jändan tunnikese laevakere kallal. Laevas olemine on väga vahva, aga siia tulemine on igavesti suur seiklus – see kai, mille ääres Don ankrus on, ei ole linnast küll sugugi kaugel, aga ta ei ole praegu kasutusel ja ligipääs on… kuidas nüüd öelda. Piiratud.

Proovin teile pildi ka üles panna, kuidas ma seda blogi sissekannet kirjutan, sest täna avastasin üllatuslikult wifi varastamise võimaluse. Loodan, et saan selle sissekande üles enne, kui see ära kaob.

Ei saa pilti üles. Raisk.

Margus