Stabiilne on.

Elame nüüd uues ilusas majas kohe meie töökoha kõrval manatee ääres. Maja ees on kaks jämedat – mitte väga jämedat, pigem sellise keskmise suurusega – palmi. Istun hetkel õues “terassil” ja vaatan päikseloojangut. Keegi ütles, et Austraalia läänekaldal pidid maailma kõige ilusamad päikseloojangud olema. Ma ei taha seda inimest, kes nii väitis solvate ja ka Lääne-Austraaliaga on mul endiselt head suhted, aga need kõrbe päikseloojangud on ikka palju ilusamad. Iga õhtu on selline värvidemäng, et aina istu ja imetle. See sõna “iga” oli nüüd taaskord väike liialdus.

Elame korraliku väikelinna elu hetkel. Tööleminek võtab kuskil minuti, eelmise 5 viie minuti asemel, aga kui peab 5.30 tõusma, siis võivad need neli säästetud minutit hommikuti vägagi väärtuslikud olla. Elu pole siin küll just üleliia põnev, igava asemel võiks kasutada sõna korrapärane. Loeme, vaatame filme, käime jooksmas, teeme üksteisele nalja. Väiksed asjad omandavad suurema tähenduse, sest juhtub vähem – väikelinna asi. Oma Soomes veedetud ajaga võiks palju paralleele tuua, sest seal olime Jänksiga üksteisel ainsad tugiisikud ja vestluspartnerid, siin on Kristiga sama asi. Me tunneme üksteist nüüd küll juba väga hästi. Raske on meenutada mingit juhtumist mida ma ei ole talle ümber jutustanud ja kuna me oleme kõik üksteisele juba ära rääkinud, siis oleme hakanud asju välja mõtlema. Nalja teeme palju. Oh, kus me teeme palju nalja siin.

Kollase-sinisekirju papagoi sabistab palmi otsas – suht eksootiline tegelt.

Margus.