kukuu

Tsau musid!

siuke lugu, et j6udsin eile ohtul Mt Isasse Kristi juurde. nii et peale 10 kuu moodumist oleme j2lle koos :D

Homme alustan siin yhes baaris tood, esialgu olen ettekandja, aga mingi aeg kolin ehk baarileti taha.

Jagaks teiega oma (ja Kristi) adret kah:

70 Spence street

Mt Isa

4825

Queensland

Australia

Et siis see peaks kehtima kuni veebruarini.

Kriban viimase aja syndmustest mingi hetk. Kohe pikalt.

Seniks aga - h2id pyhi teile ja m6nusat suusailma! :)

tsaupakaa! :P

Katz

Katil on täna vaba päev

Howdy kallikesed!

Päris pikk vahe on nyyd kirjutamisele sisse jäänud, minu vabandused. Aga noh teate, ega siin väga midagi pole toimunud kah :P kuna täna vaba päev, siis mõtlesin, et pühin klaviatuurilt tolmu ning toksin teile oma elust.

Et siis olen siin Lindemanil ikka onju. Kui ma alguses tegin nii päevaseid vahetusi kui õhtuseid, siis nyyd viimased kolm nädalat umbes olen olnud ainult õhtustes vahetustes. Suht ära harjunud juba sellega, et teisi näen ainult lõuna- ja õhtusöögil. Aeg-ajalt teeme ikka Eikega neid hilisõhtuseid jutustamistunde, meie kvaliteetaeg. Ja vahel käime diskol (siinne disko on avatud kolmel õhtul nädalas ja kuna uksed suletakse kell 2 AM, siis tavaliselt olemegi seal nii napilt paar tundi ehk). Ja vahel joome veini. Ja päris tihti saadab Eike mind tööle ja ühel korral tuli mulle isegi õhtul vastu. Ma ju jänis – ei julge üksi pimedas tagasi tulla nädalavahetuseti kui buss ei sõida ning igaüks peab ise vaatama kuidas koju saab. Aga Eike õnneks on tiiger ning annab vajadusel vaimudele ja muudele kollidele pasunasse.

Nüüd paar hommikut olen käinud restoranis abiks. Natuke lisatunde ja lisaraha. Siis algab mul tööpäev 7.30 ja lõppeb 10.30 õhtul kui oma housekeepingu töö lõpetan. Eks ta väsitav ole, aga noh eks ma siis paari järgmise hommikuga magan end jälle vormi. Nüüdseks olen juba selle ilusa loodusega nii ära harjunud, et ei põe ka kui väga palju saarel ringi rännata ei jõua. Naljakas ikka kui kiiresti inimene kõigega harjub ja kui kiiresti muutuvad imeilusad kohad täiesti tavalisteks. Harilik paradiisisaar eksole :P

Paar päeva olen enne oma tegemistega alustamist õpetanud üht uut Aasia poissi, kes hakkab töötajate tube ja manageride villasid koristama (mida ma siis alguses ka tegin). Meie bossid on selles mõttes koomikud, et nad suravad sulle ikka nii palju tegemisi kui vähegi võimalik ning samas lisavad siis mingil päeval laksust veel mingi lisatöö, millega sa veel siis lisaks hakkama pead saama. Aga kuna siiani pole keegi tööpostil olles kokku kukkunud või kõvasti protestima hakanud, siis nende jaoks asi toimib. Et siis näiteks eile kui seda uut poissi õpetasin, siis pidime 2.5 tunniga tegema ära sama koguse tööd, mis muidu ühele inimesele terveks päevaks antakse :D ja kuna selle aja jooksul ei saanud ma oma tegemistega veel alustada, siis pidin hiljem topelt tempoga ringi vurama, et ikkagi kõik tehtud saaks. Aga noh, kõik saigi tehtud, nii kokkuvõttes vsjoo parjatke.

Üldiselt siin kõik toimib. Aga noh vahel on ikka siukseid päevi ka kus lihtsalt asjad juhtuvad. Üleeile suutsin ma endale suure tööhooga mingit kemikaali silma lasta :D aga kuna ma parasjagu koristasin Jayga (see uus poiss) peabossi villat, siis polnd nagu väga aega ka arsti otsima hakata. Nii et ma siis lihtsalt loputasin silma veega ja lootsin, et ehk joppab. Joppaski. Silm oli kyll punane, valuliselt kriipiv ja paistes ning ajas vett välja, aga muidu oli tubli. See oli muidugi koom kuidas Jay igakord võpatas kui minuga rääkis ja siis yhe korra väga ettevaatlikult ytles „you know your eye red?“ jah Jay, ma märkasin jah seda :D aga saimegi oma asjadega valmis ning nii tund hiljem läksin arsti juurde, kes siis mu silma mingi vedelikuga pool tundi loputas ja lõpuks mingid tilgad andis ja reipalt ütles, et kui hommikul ärkad ja midagi ei näe, siis anna teada. Ma saan aru küll, et minu huumorisoon on kergelt twisted, aga tema nali läks minust küll kaarega mööda J Aga noh tänaseks on mul silm juba täitsa korras. Sama tööpäeva jooksul õnnestus mul veel õhtupimeduses napilt maole peale astuda ning laoruumis 10 cm prussakat taga ajada pärast seda kui ta mulle käe peale ja sealt suure paanikaga edasi joostes õlale ja edasi kõhu peale kukkus kui ma parasjagu rätikuid korda sättisin ja ta sealt rätikute vahelt välja kimas. Väga rõvedad putukad on nad. Ennast ajas muidugi hiljem naerma kui kujutasin end Silver Ükssilmana seal laoruumis ringi hüppamas ja kätega vehkimas ja prussakat taga ajamas. Inimene peab ikka oskama end lõbustada eksole. See kõik oli üleeile. Eile oli rahulik päev, ainult üks lind kakas õlale.

Mis siis veel? Eelmine nädal käisime paadiga Sunset kruiisil. Nali oli muidugi selles, et meid pandi maha ühele saarele, millel asetsev mägi varjutas päikese. Ehk siis nägime kuidas päike mäe taha kukkus :D Aussi huumor möllas jälle. aga paadisõit ise oli tore. Siis mingi õhtu mängisime jälle tennist. Pean tunnistama, et mulle hakkab see mäng aina rohkem meeldima. Ärge kellelegi öelge. ja siis vahel mängin ikka pingpongi. Ühe korra õnnestus isegi saare meistrile Benile ära teha. Kuigi ta vist laskis mul võita. Vahet pole, võit on võit.

Aga et sedasi me siin rutiinis tiksume. Jõuluteema on väga in juba, telekast muud ei tulegi kui ainult jõulureklaamid ja shopingusoovitused. Mul tuleb sellest ainult kass peale peab tunnistama. Saan aru küll, et see aasta võiksin juba suuta 38 kraadises palavuses jõulutunnet tunda, aga noh mida pole seda pole. Ja mida lähemale tulevad jõulud, seda lähemal on ka minu 25 sünna. Nagu meie üks manageridest vahel ikka ütleb, et don’t panic, don’t panic. Ja siis ise soiub omaette oh shit, oh shit :D mul umbes sama teema.

Täna toimub meil õhtul väike barbie (ausside lühend barbiquele), kus kuulutakse välja kuu töötaja ja tutvustatakse uusi töötajaid ja räägitakse niisama teemal et oleme ikka üks suur perekond ja et peame üksteist hoidma jne. Meie peaboss Hendelile meeldib väga esineda, nii et tema kõne kipub tavaliselt päris pikaks venima :P aga jah, siis pärast seda teeme ehk paar jooki ja külastame diskoteeki. Ja homme kell 6.30 jälle äratus. Kõik toimib :D

Mõnusat talveaega teile sinna kaugele maale ning varsti suhtleme jälle. Aitäh neile, kel on olnud tahtmist mulle kirjutada, uskuge mind – you’ve made my day. Olen kus ma olen ja teen mis ma teen, aga oma kallikestest tunnen ikka ja alati puudust. Olete mul südames.

Tsaupakaa!

K

PS! Kuna Eike on palju agaram kirjutaja kui mina, siis saate tahtmise korral meie tegemistest tema blogist lugeda. See on siis adrel http://eike-eluonseiklus.blogspot.com/

tere sobrad

mina siin. teie hea sober kristi, kes on siin kaugel austraalias. mingi teist aastat juba.

kes veel kursis ei ole, siis ma alphas ei ole. arvatavasti ei lahe ka. peale seda kui ma austraaliasse joudsin, veetsin ma nadala brisbanes. seal olles helistasin alpha managerile ja utlesin, et tere tere, ma olen kohal ja kas saan tulla bensu muuma. manager oli nagu, et monus, a kohad vabanevad alles detsembri keskel, et passi siis niisama ringi selle ajani. ma olin moningad tunnid veidi pettunud, a siis hingasin sisse-valja, votsin uhe olle kulmikust nagu austaalastele kombeks ja tegin uued plaanid. jargmine paev saatsin nelja viite kohta oma cv. alati saab koik korda ju. no worries! ja jargmine paev sain juba kone ja orgunitti mulle tookoht linnas nimega mt isa. enne seda kaisin veel kohas hervey bay, mis on monus backpackerite chillimis paik. ka seal oli mind ootamas tookoht, a naisuke, kellega kohtusin selle asjus, oli vaga veider ja ma arvan, et ma oleks praegu strippar voi midagi hullemat, kui oleks noustunud tema plaanidega kaasa minema. onneks oli herveys tootamas mu hea sobranna louise. maletate teda northamist? saime temaga oige lahedaseks laanekaldal ja oleme koguaeg uhendust hoidnud, nii et paris tore oli temaga uuesti trehvata. kuna ta tootab seal uhes hostelis, siis sain ka paar ood paris hea hinnaga oobida.

ja seejarel soitsin siis mt isa poole. mt isa asub ikka totaalses korbes. ok, alphas oli soe ja oli korbelinnak, a see koht siin on ikka kreisi. no mind ei ullata enam eriti miski, kui motlema hakata, siis olen ikka paris ponevas kohas. see on suur kaevanduslinn. kaevandavad siin vaske ja grafiiti. kuna inimesed teenivad seal tootades roppu raha (tavaline on 25ooo eesti krooni nadalas), siis on see linn paris rikas kant tglt. mina tootan pubis jallegi. kallan olut ja varki. too on nagu on. meeldib mulle. sain mingi esimese nadala lopus juba korgendust ka. ei midagi erilist, a voin tootada mitmes eri kohas. enamik backpackereid kallavad lihtsalt olut paevad labi, a ma tegelen ka kasiino poolega. eks ma olen siuke tubli ja tore :)

palav on siin aga. paeval oue nagu vaga ei kipu. hetkel on pidev 41 kraadine kuumus. ja see ei ole tavaline kuumus, siin on nagu nii palav!!! ma ei oska seda kirjeldada. no minge sauna, vot sedasi ongi. kui konditsioneeri ei ole, siis sured maha. no igal pool on tglt kont, see ei tule kone allagi et ei ole. see on isegi seadus, et igas majas peab olema. paar esimest paeva proovisin paevitada ka ja nuud saan kiite, et olen nii pruun. heh, kaks paeva paar tundi paikse kaes ja nuud voin rahulikult toas passida.

esimese nadala elasin hostelis, a panin kohe omad volud toole ja hakkasin otsima miskit paremat ja privaatsemat. uks tuup, kes samuti tootab kaevanduses, kuulis mu muret ja tuli kohe juttu tegema, et tal suur maja, a koguaeg tool, et oleks tore kui keegi hoiaks majal silma peal. varsti laheb pikale reisile ka ja siis ju hea kui mingi valgus vahel ikka majast labi kaib. no ma utlesin davai. renti ma maksma ei pea, maja on enamasti minu parast, telekas on, suur hoov on, maja on ilus ja koik klapib. no vot. monus. saan ka endale ratta, et hea toole soita ja veidi trenni teha samal ajal.

muidu on koik kenati mul. on tekkinud ka moningad sobrad siin, kellega tore aega veeta, ent enamasti olen koguaeg tool siiski. mul on paris hea graafik, nii et saan palju tunde, mis tahendab ka palju raha, mis tahendab, et saan kiiresti eesti tagasi tulla.

aga jah, olen roomus ja onnelik. toesti. muidugi igatsen ka koiki ja mida lahemale joulud tulevad, seda enam tahaks teie seltsi. a reisimine ja kogemused, mis ma siit saan, on seda vaart ma usun.

hetkel pole mul seal uues kohas internetti, nii et koik kes mult muudkui meili ootavad, andke andeks. ma teen koik mis on mu voimuses. jargmine palga paev ehk siis homme plaanin osta selle ime internetipulga ja siis saan ka kodus arvutit kasutada. jes.

kallistan ja saadan kuumi kuumi tervitusi siit!

mina kristi.

heips,

no mis mul siin ikka oelda. olen siin kaugel maal jalle. ei tea, mis neid
noori siia tombab muudkui :) voi noh natuke oskan ehk aimata :)
no ju siis oli vaja jalle minna. isa ka tapselt ei tea miks ja milleks kogu
seda lennuki kadalippu oli nuud vaja jalle ette votta, aga eks elu teeb
ise omad otsused ja minu saatus toi mind siia tagasi.

pean aus olema, et alles siis kui astusin lennukist maha ja
astusin esimese sammu austraalia ohu kaes, siis joudis kohale, et
tulin ju austraaliasse. olin kuidagi koguaeg keskenud selle viisa jamale ja
alphale ja sellele, et peab asjad pakkima ja koigile jalle viimased kallistused
andma. uldse nagu ei moelnud sellele, et tore ju, saab jalle austraaliat nautida.
aga pole siin ka miskit muutunud selle viimase kolme kuu jooksul. ainult mina ehk.

hetkel viibin oma australlannast sobrantsi Amy juures, kellega meil oli
au tutvuda enne alphasse minekut brisbanes. ta on vaga tore ja meil
hea klapp, nii et tema voorustab mind nii kaua kui lahen korbekulla.
a hetkel on tore, need paar on paeva on kulgenud ozi meeleolus - paike
kutab kuklasse ja muresid ei tohi olla, sest siin riigis lihtsalt ei ole selliseid asju.
esmaspaeval lahen sinna alphasse. ja kats tuleb varsti jargi. monus. saab jalle
bensu ja kuule muua ja igast muid lollusi ette votta.

aa muideks, eile toodi siia koju joulukuusk ja kaunistasime toda.
naljakas veidi. see pole see paris kuusk metsast eksole, aga
natuke oli tore ka ehteid sinna kulge riputada. oleks kapsas ka potis podisenud
ja kartul ahjus korbenud, siis oleks nagu paris olnud. ilma lume ja kulmata muidugi.

mis veel. eestis oli tore. head sobrad on mul ikka. ma ei oska kohe
kuidagi teid kiita ja tanada, a eks koik teavad, mida ma teie vastu tunnen,
sest vahel ikka olen tore ja emotsionaalne ka ja raagin kui vaga ma
teid armastan. mu suda ja suur osa hingest jai ka eesti uhe mehe hoiule,
nii et pikalt ma seekord siin saareriigi peal ei peesita, vaid tulen oma varale jargi.
vanemad peab ka ikka avalikult tunnustama. monusad passid :)

hea kull, ma pean siin suhtlema. nagu austraalias ikka peab.

armastan koiki vaga palju. te ei teagi kui palju.

margus, ootan et sa iga hetk tuleksid vetsust valja voi midagi.

Esimene nädal Lindeman Islandil (Kati)

Jou!

Nüüd siis oleme siin Lindeman Islandil nädala jagu olnud. Viimane päev Cabooltures osutus täielikuks emotsioonide üles alla paiskamises. Esiteks olime Eikega niivõrd õnnelikud, et saame korraliku töö ilusas kohas ning et saame sealsest kahtlasest keskkonnast minema. Kui olime lennupiletid ära ostnud, siis läksime tolle vanamehe Spirosega rääkima, et lugu nüüd selline ja selline, et me teame, et jääme oma ühe nädala rendist ilma, aga et ikka väga tahaks teise nädala renti tagasi saada, sest rahadega juba tuuga. Ja saate aru – tüüp keeldus meile igasuguse raha tagastamisest. Väitis, et kuna me pole isegi proovinud seal tööd leida ning anname liiga kergelt alla ja ei ole isegi üht nädalat koha peal, siis tema keeldub mingit tagasimakset tegemast. Me muidugi vaidlesime vastu, et meie osa polnudki ise ju mööda linna ringi käima hakata, seda saaksime igal pool mujal ka teha. Vaid et kokkulepe oli, et meie maksame rendi ja nemad annavad meile töö. Lollus täielik. Igatahes...pärast kümne minuti pikkust vaidlust keeldus ta enam edasi meiega suhtlemast ning me andsime lihtsalt alla. Et siis maksime kokkuvõttes kolme öö madratsite peal magamise eest 280 dollarit, mis teeb kuskil 900 EEKu öö :D:D:D aga noh, raha tuleb raha läheb eksole. Ja kuna ta on praeguseks nii palju juba läinud, siis raudselt hakkab nüüd suure hooga tulema kah! :D

Nii et teisipäeva hommikul sõitsime rongiga tagasi Brissi ja sealt edasi lendasime lennukiga Hamilton Islandile, mis on Whitsundays saarestikust üks suuremaid. Ja sealt edasi viis meid juba laev/paat Lindemanile. Selleks ajaks olid juba eelmise päeva sõdimised unustatud ning me olime vaatepildist täiesti lummatud. Istusime totakalt rõõmsate nägudega ja ei osand isegi midagi öelda üksteisele (minu puhul harva esinev nähtus). Saarele jõudes ootas meid juba meie personaliosakonna juht Ron, kes meile kiiresti väikse tuuri tegi. Seejärel käisime õhtust söömas ning ülejäänud õhtu tiksusime niisama. Meie ööbime siukses omaette külakeses, mida nimetatakse GE Landiks (General Employee), kus siis kõik lihttöölised magavad, söövad ja oma vaba aega veedavad.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 6 AM ning tööpostil olime 7.30. Esimesel kahel päeval saime kellegi sabas käia ning teha seda, mis meile öeldi. Kuid kolmandal päeval pandi meid juba üksi..samas muidu tavaliselt käiakse teiste sabas nii ca nädal enne kui see isik üksi koristama lubatakse. Mina sain kohe ka natuke teistmoodi ameti, koristan kahel päeval manageride tubasid ja tähtsamate ninade villasid ning peabossi maja. Järgmisel kahel päeval olen õhtuses vahetuses, et siis teen kõike seda, mis päevane vahetus ei jõudnud teha ning kui kuskil on mingi jama, siis lahendan seda ja kui mingi tuba avaldab soovi uute linade, rätikute jms järele, siis tegelen sellega ka mina. Et siis saan palju pimedas majade vahel ringi tatsata ning usse ja kummitusi eemale peletada :P Ning siis viies päev olen ma tavalises päevases vahetuses ning koristan hotellitube nagu kõik teisedki. Mulle on mitmel korral ikka rõhutatud, et mulle anti kohe väga vastutusrikas positsioon, sest pean kõigest kõike teadma ja teisi asendama jne. Väga tore muidugi, aga noh vaevalt nad väga rõõmsad on kui teada saavad, et ma kahe nädala pärast lahkun...peangi seda neile nüüd lähipäevadel ütlema...huh...aga ehk saab Eike siis minu asemele, ma usun, et talle meeldiks selle koha peal.

Aga et sisi töö on okei. Palju on ringi sebimist, mööda treppe jooksmist (kogu see resort on üles ehitatud majade blokkidest, mis asetsevad mäe jalamil eri tasandit. Paljupaljupalju treppe on selle kõige märksõna), higistamist ja koristamist. Väga respekt neile, kes sellist tööd aastaid teha suudavad.

Saarel ringi vaadata pole väga saanud, esimesed vabad päevad tulevad nüüd kolmap/neljap. Siis üritan kindlasti võimalikult palju ringi vaadata, võimaluse korral kajakiga sõitma minna, golfi mängida ja loomulikult kohalik mingi imeliku nimega mägi vallutada. Kahjuks on vabad päevad Eikest erinevad, nii peame kõike seda eraldi tegema :(

Leviga on siin sellised lood, et mobla levi on mul ainult ühe mäenuki peal, muidu ülejäänud saarel on tühjus. Ja kuna pimedaks läheb varakult ning uskuge mind – pimedas ei ole siin üldse mõnus ringi käia, siis väga tihti ma sinna mäenukile ei satu. Õnneks sain kohalikust kohvikust osta netikaardi nii et saan ikka muu maailmaga ühenduses olla. Kokkuvõttes - elu on pmst lill.

Vut sedasi on lood minu eluga. Kuidas teil läheb? Pole teist kellestki väga midagi kuulnud...loodan, et kõik on ikka okei. Ärge mind sis ehk täitsa ikka ära unustage eks :)

Kallistades,

Kati

PS! Kallis Kersti, veelkord suursuur õnnesülem ja kallistustekuhi Sulle beebi sünni puhul! Ei jõua ära oodata, millal pisinublu näha saan! :)

PPS! Epuke kallis, loodan, et Sul oli superilus päikseline ja lilleline sünnipäev! Paljupalju õnne! :)

PPPS! Emme musi, mul sai eile peenraha otsa, nii et ei saand sulle uuesti helistada. Aga minuga on kõik hästi. Tore oli su häält kasvõi korrakski kuulda! Kallimusi! :)

P2ikseline info Katilt

heiheihei!!!

teate, mul on yx unistus t2itumas!!! Eile ohtul saime Eikega yhe telefonikone, kus meile pakuti tood sellisel saarel nagu Lindeman island!!! Nagu yx nendest Whitsundays paradiisisaartest, millest ma juba pikalt soigunud olen, et oioi kuidas tahaks sinna toole saada!!!! ja nyyd tuleb v2lja, et oleme nende jaoks piisavalt asjalikud, et saada sinna koristajateks :D palk on okei, elamiskulud v2iksed, syya antakse 3 korda p2evas. et siis ainult hakka aga koristama!!!

huh, yritan nyyd natuke rahulikumalt ja v2hemate hyyum2rkidega edasi kirjutada. et siis homme soidame tagasi Brissi ning lendame sealt sellisele saarele nagu Hamilton. sealt edasi saame paadiga oma Lindeman Islandile. ning tooga saame asap alustada, ehk siis esialgse info kohaselt kolmap2eval.

selle Caboolture kohaga l2heb kyll nyyd natuke essusti, sest kaotame oma n2dala yyriraha. teise n2dala oma peaks ikka tagasi saama. ning kuna lend Hamiltonile maksab ca 150 dollarit, siis lhb see yyriraha v2gagi oigesse kohta. et siis..homme jouan paradiisisaarele! :D ja kuna me Kristiga alustame roadhouses novembri lopus, siis jouan seal paar head n2dalat ikka olla :P

Sedasi siis :D oioi kui happy ma olen :)

kalli!

K

Emotsioone ja motteid eelmisest n2dalast (Kati)

Helou kallikesed, mina siin. Kati. Kuidas viimasel ajal läind on kah? Mul on kõik hästi. see nädal on olnud tore. Ilm oli küll paar päeva suht kehv nii et seetõttu ei käinud me hostelist väga kaugemal kui ainult pood ja kino (käisime vaatamas filmi Julia & Julie, väga mõnus filmielamus). Samuti olime nädala jooksul kergelt sportlikud, käisime kiirkõndi tegemas ning üritasime üldse igale poole jala käia ning palju päeva jooksul ringi tuiata. Pesu käisime pesemas ükspäev näiteks pesumajas, milleni jõudsime pärast 45 min reipal sammul kõndimist.

Ja siis teate üks päev sel nädalal oli kohe täiesti võimatult mõnus ja tore. See algas hommikul 8 ajal 1,5 h kiirkõnniga, millele järgnes eriti hea hommikusöök – shoksi helbed piima ja kiivitükkide ning purusuhu kohviga (mina nimetan seda pätikohviks, Eike purusuhu kohviks, purusuhu väljend meeldib mulle rohkem tglt). Hommikusöögi ajal helistasin ühte hosteli, mis pidavat tööd vahendama. Seda kõike kohas nimega Caboolture, Brissist 40 km põhjas. Väidetavalt oli meile tööd sitaks, kas siis restos, baaris, köögitoimkonnas, koristamise vms. Ning kokku sai lepitud, et laupäeval on sinna sõit ja siis uuest nädalast oleme juba tööl. Kõik see tegi loomulikult tuju veel aina paremaks ning päev tundus kohe eriti super olevat. Õhtupoole sättisime oma sammud Southbanki poole, kus pargis toimus tasuta jooga. Vau, milline kogemus! Juba see hetk, kui ma end seal muru peal siruli viskasin ja taevasse vaatasin, tundsin, et see teeb ikka siseruumi joogale igal ajal silmad ette. Vägaväga mõnus oli. Ning kuna mul kunagisest Almer Jansu joogaõpetusest midagi veel meeles oli, siis oli ka päikesetervitus ja enamik poose teadatuttavad. Peale tundi suruti veel jogurtitops ka pihku, nii et pargist ära jalutades oli meil Eikega mõlemal siuke totakas rahulolev irve näos kinni :D
Õhtul käisime veel korra Riinal külas ning ma võtsin sealt osad oma asjad ära, mis mulle enam seljakotti ei mahtunud ning mis nüüdseks juba Eesti poole teel on. Ainult kolm kuud ja pakk ongi kohal :D päeva lõpetas punane vein (2008 a shiraz, käras küll) ning paar tundi kaardimängu. Oioi kui mõnus oli sel õhtul unne suikuda..

Kuna laupäeva hommikul oli brissist lahkumine, siis reedel tuli veel kohaliku klubimajandusega hüvasti jätta. Päeval saime veel Maxiga kokku, muljetasime niisama ning rääkisime, et kui tore ikka Austraalias on :D ja õhtul siis käisime Jeffi ja Racheli juures (need taiwaanlased) õhtusöögil ning siis läksime klubisse nimega Zuri. Kohale jõudes selgus, et sel õhtul möllab klubis HEDKANDI!!!! Nagu jackpot või nii :D et siis tantsu vihuti pikalt ja koju voodisse langesin nii poole 5 ajal hommikul. Super õhtu!

Ja siis täna ehk laupäeval olime kell 8 ärgates kergelt unised ja punasilmsed, aga samas elevus oli suur. Et siis mis nüüd toimuma hakkab, kuhu me elame saame ning mis tööd meile pakutakse. Rong sõitis siia ca tunnikese ning kohale jõudes oli koheselt aru saada, et sellest 40st km-st piisab, et tänavapilt ja inimesed täielikult muutuksid. Caboolture on 40 000 elanikuga linn ning sellest võisime järeldada, et tegemist võiks olla täitsa tavapärase ja toreda linnaga...oh heldus...okei linn on lihtsalt siuke väike. See on täitsa okei. Aga jah..muus osas oleme me küll tünga saand :D:D:D Vastu tuli meile rongijaama üks prantsuse neiu Amanda, kes töötab selle hosteli manageri abina. Väga tore ja ilus tüdruk. Tema viis meid siis n-ö officisse...halleluuja...no garaaz näeb paljudel kindlasti rohkem korras, ruumikam ning viisakam välja kui see office...manageriks on suure õllekõhu ja pika habemega vanamees Siros Jalapenos (okei, perekonnanimi oli tal midagi muud). Ja kõhtu nägime sellep, et ta istus oma kontoris poolpaljalt. Ahelsuitsetaja on ta ka veel. Igatahes...me juba Eikega kõõritame üksteist ja müksame küünarnukiga jne. Aga too Amanda on ikka hästi tore, ütleb, et tööd saab raudselt kiiresti ja et kuigi talle ka see linn ei meeldi, siis raha saab siin hästi säästa jne. Igatahes teeme ikkagi siis rahalise diili ära, peame nimelt kahe nädala raha ära tasuma, aga samas teeme kokkuleppe, et kui nädala pärast lahkuda tahame, siis saame teise nädala raha ikkagi tagasi. Siis antakse meile linad ning Amanda lubab meid meie majja viia. Kuna me olevat toredad inimesed, siis saame temaga koos ühes majas elada, kus lisaks veel tema sõbranna Fiona ja üks aussie tüüp Mark.
Maja on okei. Ikka väga palju parem kui see office. Lausa super sellega võrreldes. Hiljem muidugi avastame ennast pannil vett keetmas kohvi jaoks :D aga..ei tõesti täitsa okei on. Kokkuvõttes nats kallis muidugi kui arvestada seda, et majas tuleb ise wc paberit ja nõudepesuvahendit jne asju ostma. Et pmst selle raha eest võiks ikkagi need olla manageri poolt pakutavad. Aga me ei vingu. Noh teate uus kogemus jälle :D iseasi muidugi kas me siia ikka jääme teiseks nädalaks. Sest nagu välja tuli, siis siinkandis pidavat tööd olema küll hulgi, aga seda tuleb ikkagi ise otsida. Et siis Amanda proovib välja uurida, mis kohad linnas kedagi otsivad ja siis soovitab meile, et kuhu minna CV-sid jagama :D saime kergelt tünga ühesõnaga. Aga ei taha Amanda peale ka oma nördimust välja välja valada, sest tema ju lihtsalt töötab selle Jalapenose alluvuses, mitte ei tee ise reegleid. Ning see, et netis ja telefonis üht juttu aetakse ning kohapeal midagi muud selgub, sellega peab lihtsalt harjuma :D väga lahe on see, et meil majas kaks kutsat ka. Tänu nendele tundub kohe maja rohkem elu täis ning värvilisem. Aga meid hoiatati kohe ka selle eest, et me pimedas koeri välja ei laseks, sest siinkandis elutsevad üht väga mürgist tüüpi konnad, kes kutsadele saatuslikuks saavad kui kutsad neid hammustavad või näppima lähevad. Üks siuke konn on meie akna all surnult. Ma ei tea, kes ta ära killis, aga keegi teda nagu sööma ka ei kipu.

Aga et siis homme on pühapäev ning pühapäeviti ei pidanud väga see töö otsimine toimima. Aga Amanda lubas ikka paari kohta helistada ja uurida, et ehk tasuks minna sinna oma cv-d pakkuma. Ega ma vaevalt muidugi jääme siia lihtsalt passima ja tema kõnet ootama, vaid üritame ise linna keskuse üles leida (ja mingi ühistranspordi leida, mis meid sinna keskusesse viiks, sest hetkel oleme kuskil linna ääres, kus igal pool laiuvad ainult alumaju täis tänavad) ning töö otsimisega peale hakata. Kui me siin niikuinii vähemalt nädala peame passima, siis üritame selle ajaga midagi asjalikku ikkagi peale hakata eks :D

Ple aimugi, millal selle teksti netti üles saan panna, aga vähemalt on see nüüd kirja pandud. Värskete emotsioonidega :D Tänase päeva jooksul oleme kordi end nutma naernud ning peaaegu et naerma nutnud. Aga teate, elamuse mõttes on see kõik seda väärt. Ja ühe/kahe nädala jooksul suudame ehk ikka mõistust säilitada ning ei käi lõpuks öösiti õues konni näppimas. Nuh ja loodameloodame, ehk saame ikka tööd ka teha ning raha teenida.

musi!

Kati

Tagasi Austraalias ehk teise aasta esimesed nädalad (Kati)

Tormised tervitused teile!

Praegu on Brissis t2iega suur torm, vihma sajab, taevas on välkumisest valge ning tuul üritab palme murda. Päris metsik. Polegi vist ammu nii tugevat tormi näinud. Kui oleks nüüd üksi kuskil metsas, siis oleks ikka kohe väga kõhe olla. Tglt on natuke isegi praegu. Aga minu arust ei tohiks välk backpackerite suhtes kuidagi vaenulikult meelestatud olla, nii et ehk joppab ning me hostel on hommikuks ikka ühes tükis :P
Aga et siis mis muidu? Olen nüüd tagasi aussis olnd nii umbes kolm nädalat. Ütlen kohe välja, et midagi asjalikku pole ma teinud. Esimese nädala olin Brissis, suhtlesin kohalike sõprade/tuttavatega, vaatasin sõbranna arvutist ära terve hooaja jagu Gossip Girl osasid (no comments selles osas paluks), käisin jooksmas/ujumas ning puhkasin lennust. Temperatuur oli võrreldse Emiraatidega täitsa okei – mingi 27 kraadi umbes. Kohalikud on küll juba kergelt mures, et milline siin see suvi siis saab olema kui kevadel juba sedasi kütab. Mind see ei häirinud, alla 38 kraadises olustikus annab ikka juba elada ja hingata :P
Igatahes, kuna ma teadsin, et Eike (kursaõde pedast) jõuab Brissi 14 okt, siis oli mul vaja vahepeal natuke aega parajaks teha, et siis temaga siin jälle kokku saada. Nii et võtsin ette lennu Sydneysse. Kristilt ja Marguselt olid paar nõuannet juba olemas, et kuhu minna ja mida teha ning kuna teadsin, et hetkel pesitsevad Sydneys ka sõbrad Toomased, siis oli nagu julgem minna kah :P Jäin reisiga hullult rahule. Sydney oli mõnus. Kusjuures mitte rohkete pilvelõhkujate ning tormilise suurlinna elu poolest, vaid minu südame võitis too linn oma botaanikaaedade ning Sydney Harbour Bridgelt avaneva vaatega. Muidu majad on seal jah nagu ikka, kõrged ja igavad. Ja ooperimaja oli ka siuke, et kui ma nüüd aus olen, siis ega mul süda puperdama küll hakanud kui seda nägin. aga hea tunne ikka, et sai ära nähtud. Ja vähemalt asub maja täitsa õiges kohas – sedasi lahesopis asetsedes näeb ta igatahes kindlasti palju parem välja kui kuskil linna keskväljaku kõrval.
Et siis botaanikaaedades veetsin palju aega, neid andis ikka läbi kammida. Paaril korral olid Toomased ka seltsiks, siis oli muidugi tunduvalt lõbusam. Aga üksi oli ka tore. Botaanikaia ühes osas elutsevad ka nahkhiired. Neid on seal ikka terve koloonia. Nii et päeval saab neid puude otsas magamas näha, mõni viitsib isegi vahepeal laisalt ühelt puult teisele loivata. Öösiti pole seal viibinud, aga usun, et päris spooky oleks :D
Hostel, kus ööbisin, oli täitsa fain. Olin 8 in toas, kuid toakaaslased olid kõik väga okeid, nii et keegi öösel valesse voodisse ronima ei hakanud või endale külalisi ei kutsunud. Samuti leidsid kõik elanikud üles WC ja keegi (isegi mitte enda vaid kellegi teise) voodisse ei pissinud (olen kuulnud ka sellistest olukordadest). Suurem osa hostelirahvast moodustasid saksa noored. Neid on praegu ikka kõik kohad täis. No offence, mul pole sakslaste vastu midagi. Aga kui inglise keelt üldse enam ei kuule, siis tekib juba kerge mure. Tihti hakati ka minuga saksa keeles rääkima, mis muidugi pole probleem, midagi ma ikka vastu öelda oskan :P isegi kui see antud teemaga ei haaku.
Mis mulle muidu vägaväga meeldis, oli jalutuskäik Coogee beachilt Bondi beachile. Bondi on vast selline nimi, millest kuulevad kõik rannasõbrad mingil ajahetkel. Aga rand ise ei jätnud mulle küll erilist muljet. Seevastu see mõnetunnine jalutuskäik oli super. Mingid pildid on ka sellest mingist hetkest üleval kindlasti.
Ei hakkagi väga pikalt tglt Sydneyst rohkem rääkima, mis oli see oli, aga varsti oli aeg tagasi brissi lennata ning Eikele lennujaama vastu minna :P
Eikele sai linna näidatud, esimesel päeval oli meil siin kohe kerge liivatorm, nii et esimesed muljed olid suht...eee kollased :D ühtki rõõmuhõiset ma igatahes Eike suust ei kuulnud. Paar päeva mässasime siin ringi ja siis mõtlesime, et enne kui asjalikuks hakkame, lähme väiksele puhkusele. Selleks sõitsime ranniku äärde Gold Coastile Surfers Paradise’i. Viimasel õhtul enne äraminekut toimus veel mu taiwaani sõprade juures väike õhtusöök. Kuna osavõtjad olid Taiwaanist, Eestist ja Jaapanist, siis otsustati, et iga riik teeb midagi oma köögile iseloomulikku süüa. Meil oli muidugi kökkmökk, ei taha nagu Eestile häbi ka teha, aga kartulipuder hakklihakastmega ei anna vist jaapanlaste sushile (meid hoiatati ette, et japsid teevad sushit) piisavat konkurentsi. Noh ja poes ringi käies mõtlesime lõpuks, et ühe korraliku võileivatordi annab küll siinsetest toiduainetest kokku mätsida. Õhtu tuli super, meie võileivatort serveeriti viimasena, alustasime sushiga ning teiseks raundiks sai taiwaanlaste riisitoit tofu, muna ja mingit sorti lihaga. Sushi oli küll super. Kõigile anti hunnik nori ette ja siis saime ise endale meelepärase sisuga torbiku teha. Minu lemmikuks sai vaieldamatult tuunikalaga sushi. Väga nämm oli! Ja kui ma veel enne seda õhtut suhtusin sushisse suure ettevaatlikkusega, sest senised kogemused polnud just kõige maitsvamad olnud, siis nüüd olen küll suur fänn. Õnneks või kahjuks on siinmail sushi tihtipeale suht kallis, nii et niipea seda uuesti proovima ma ei hakka vist. Aga ka meie võileivatort oli väga populaarne. Välimus oli tal juba päris kobe :P aasia inimesed sõid ja kiitsid. Tegid hunniku pilte kah. Ja mis siis, et tegu sandwitch cake´ga, nende jaoks käras küll. Õhtu käigus sai ära proovitud ka mitu eri sorti veini (minu valitud Eaglehawk riesling osutus lempariks) ning õhtu lõpetas video ühe külalise (kes minu arvates oli nagu otse kuskilt Kung Fu filmist välja hüpanud kurjam) poksimatshist, mille ta võitis. Nii et kung fu asemel oli tegu poksipoisiga. Õnneks saime hästi läbi.
Ja siis sõitsime Surfers Paradise’i onju. Seal ööbisime hostelis, kus meie toas oli kokku 14 inimest :D ja kusjuures ka seal oli suhteliselt rahulik. Kuigi eks ikka keegi kuskil norskas ja keegi kuskil kellegagi natuke musitas ja keegi tuli kell 4 hommikul koju ja hakkas oma asjade seast hambaharja otsima jnejne. Aga väga ok oli ikkagi. Meie nädal seal oli ka väga ok. Märksõnad võiksid olla rand, päike, palmid, vein, Hungry Jacks ja rootslased. Nimelt oli meie hosteli seekord anastanud rootsi noored. Meie Eikega olime muidugi kavalad ning ei andnud end välja, nii et tihti kuulsime ja saime aru rohkem kui oleksime soovinud. Ja päikse kohta nii palju, et esimesel päeval kreemitasime end täiega sisse ning läksime randa ja põletasime end ikkagi mõne tunni jooksul ära. Et siis nädal aega hiljem vaatasin mina murelikult oma vesiville täis kõhtu ja Eike piilus oma ville täis selga ja mõned päevad hiljem vahetasime me nahka. Aga kõik on okei, nahavähki ei tulnud ning järgnevatel päevadel kasutasime 30+ faktorile lisaks kohati ka 50+ faktoriga päiksekreemi. Happy times :D
Aga sai ka see nädal mööda ning nüüd oleme jälle ringiga tagasi Brissis. Mina juba eiteamitmendat ringi tglt. Eile õhtul käisime Comedy Clubis stand up comedyt vaatamas, väga tore ja naljakas oli. Ning täna siis rabas meid reaalsus, et raha hakkab otsa saama ning midagi tuleb ette võtta. Eike läheb arvatavasti mingil hetkel kuhugi county pubisse tööle (sama teema, mis mul ja Kristil Northamis umbes ehk), kuid mulle öeldi kohe otse välja, et paariks nädalaks ei ole mind küll kuskile pubisse vaja. Nii et pean mingi muu viisi välja mõtlema, kuidas 14 novembrini hakkama saada :P ja siis juba on minek Kristi ning Marguse poolt vallutatud Alphasse. Ei jõua ära oodata :P
Teate, praegu on sadu juba nõrgenemas ning müristamist pole üldse enam nii palju kuulda. Välgutab ikka veel korralikult, aga nüüd juba nii, et ma enam ei karda. Saigi meeldivalt see tormi aeg üle elatud.
Kalli teile Eestisse ning eriti suur kalli Kristile ja Margusele, kes nüüd Eesti sügist ja kalleid inimesi nautida saavad. Olete kõik mul mõtetes.
Kati
PS Heheee, Eike kirjutas mulle just luuletuse! Peab mainima, et mutil on annet :D

Tagasivaade Emiraatidele (Kati)

Yello!
Kati siin. Olen jälle omadega Austraalias. Ja jälle Brissis. Vahepeal olin Eestis. Eestis oli mõnus. Tõsiselt palju kvaliteetaega ja mõnusaid üritusi kallite ja toredate inimestega. Ning muidugi pulmad! Tervelt kaks pulma!! Fantast!! Eestist ära tulla oli kurb, teadsin küll, et teen õige sammu, aga ikkagi oli kurb. Ja jõle piinlik, et enne kui Eestisse läksime, siis oma roadtripist blogisse ei kirjutanud. Käisime ju Jaanusega mööda idakallast trippimas, snorgeldamas, rahvusparke ja vihmametsasid avastamas ning Gold Coastil päikest võtmas.

Igatahes...Eesti ja Austraalia vahele jäi mul veel kaks nädalat Ühendemiraatides viibimist! Sellega oli muidugi nii, et ega ma veel päev enne väljasõitu teadnud, et kas saan ikka Emiraatidesse pidama jääda või mitte. Nimelt on nad viisa andmisega siuksed aeglased ja kitsid. Tahtsid mu käest 3000 dollarit tagatist saada veel, et ma ikka riigist ka lahkun. Ma ei tea, miks nad arvavad, et kõik alla 30 a vanused naisterahvad sinna kindlasti pidama jääda tahavad ja sellepärast neil krediitkaardi igaks juhuks tühjaks teevad :D Aga Dubais ma igatahes kontrollist läbi sain (silmadele tehti veel igaks juhuks x-ray ka) ning edasi hoolitsesid minu eest juba Triinu (minu onutütar) ja Wael (tema kaaslane).

Triinu ütles mulle mingi aeg, et ma ei tea araablaste külalislahkusest midagi. Ei teadnud jah :D Kõik need päevad hoolitseti selle eest, et mul oleks kõht täis, et mu päevad oleksid veedetud emiraatidega tutvumise, ringisõitmise ja kohaliku kultuuriga tutvumisega ning isegi magama pandi mind Waeli kohale (ta ise kolis elutoa põrandale), sest nagu ta ütles – külalise heaolu on kõige tähtsam. Teine asi, mida Triinu ettenägelikult teada andis, oli see, et neile ei tasu vastu vaielda kui nad sulle midagi pakkuda tahavad. Ehk siis magasingi Waeli asemel :D

Kui nüüd sellele ajale tagasi mõelda, siis meenub kõigepealt see, et hirmus palav oli (ca 38 kraadi polnd mingi probleem) ning et kogu liikumise aluseks oli auto. Inimesed pmst elavad autos. Mõnes kohas polnud kõnniteid ollagi ning üldse vaadati sind väga imelikult kui kuhugi jalgsi minna tahtsid. Ega väga ei tahtnud ka muidugi (kuumarabandust kartes :P). Ning selle kuuma tõttu läks meie päevarütm ka natuke erinevaks Eestis oldud ajaga võrreldes. Nimelt, kuna päeval oli nii hirmpalav, siis üldiselt me enne kella kaht päeval kuhugi ei liikunud. Ning kuna siis õhtud venisid pikemaks, siis läksime tudile tavaliselt nii 3 või 4 ajal öösel. Kusjuures Wael käis veel hommikuti tööl, enne kui meid kuhugi jälle sõidutas, ja kuskohast tema oma energia sai, see jääb minule siiani arusaamatuks. Mina olin ikka enamjaolt kuumuse tõttu nagu kudenud räim.

Üldse avastasin, et olen sealse rahvaga võrreldes ikka totaalne flegmaatiline introvert. No ei jõudnud mina nii palju ja kõvasti rääkida kui seal tavapärane on. Samuti ei suutnud ma kogu aeg kõigi jutule vahele segada, nagu seal samuti väga tihti tehakse. Ja üldse – kuidagi malbe, rahulik ja tagasihoidlik olen, tuleb välja :D Seal ikka käib kogu aeg mingi pläkutamine, üksteisele helistatakse päevas mitmeid ja mitmeid kordi, õhtuti saadakse kokku, et veel pläkutada ning siis kui õhtusöögilt tagasi koju jõutakse, siis helistatakse veel sõbrad /sugulased läbi, et neile head õhtut ja toredat ööd soovida :D Hullumaja! :D ja üldiselt, minu kui blondi noore tibi olemasolu tekitas seal päris palju ärevust ja elevust. Triinu õnneks oskas ka selle eest mind hoiatada. Seal tundus tõesti, et osad kohalikud pole kunagi heledanahalist naiskat näinud, passisid ikka nii, et väga imelik hakkas. Õnneks keegi käest tirima või juukseid katsuma ei tulnud, vedu.

Mis siis veel? Kahes loomaias käisime, millest üks oli ikka megamegamega suur. Ütlen ausalt, et mul oli seal kuumuse käes tundide viisi ringi tuiates juba raskusi fookuse säilitamisega. Aga kogemuse mõttes muidugi super. Ja mis ma oskan Dubai kohta öelda? Dubais on meeletult suured kaubanduskeskused, milles võib leida näiteks laevu (Idn Battuta nimeline kaubanduskeskus, mille ühes saalis on laev ja mille eri osad on sisustatud eri kultuuride stiilis - a'la hiina osa, egiptuse osa jne), megasuuri akvaariume (läbi kolme korruse sai neid imetleda), suusakeskuseid (ma ei valetaks sellist asja) jnejne. Ning muidugi kõiksugu kõrged tornmajad, sealhulgas ka Burj al Arab (see laevapurje kujuline 7 tärni hotell) Burj Dubai (väidetavalt maailma kõrgeim torn?), Palmisaar oma megasuurte ja võimsate hotellidega jne. Uhke värk.

Kui nüüd toidust rääkida, siis anti mulle seal ikka igast põnevaid asju proovida. Ja kodus süües sõime alati põrandal istudes ühisanumatest sööki haarates. Nagu siseruumipiknik :D Mingitest roogadest on picasas ka pildid üleval. Ma jäin igatahes hullult rahule. Ja kusjuures täitsa okei oli see, et toidu kõrvale ei telligi väljas olles endale siidrit või veini või midagi. Alkovaba elu täitsa toimib :D selle eest teevad kohalikud muidugi hoogsalt vesipiipu või suitsetavad pakkide viisi. Seda siis järelikult Allah ikkagi lubab (kuigi tglt nagu ei luba ka) Vesipiipu tegin mõned korrad isegi, okei oli :)

Praegu kahetsen, et kohe seal olles blogi ei täiendanud, praegu tundub kogu see reis juba kuidagi kauge minevikuna olnud. Nii et parem lõpetan selle teemaga :P Picasas on tõsiselt suur hunnik pilte üleval sellest paarist nädalast. Ja et siis kokkuvõttes jäin ikkagi hullult rahule ning mul on hea meel, et sain kalli sugulasega sedasi pikemalt koos aega veeta. Ja nüüd kui ta midagi nende kohalike hullustest pajatab, siis juba tunnen, et saan aru, millest ta räägib :D

Aga et siis head tööd ja ööd ja sügise jätku :P

Musi!

K

appi

india on taielik urgas.
taielik nagu.

kristi

dreams can come true

Tere,

ma ei ole kindel, kas me voime siia blogisse kirjutada valjaspool austraaliat, aga kuna see on ikkagi meie blogi, siis votan selle oiguse ja teen siia vaikse kirjutise.

hetkel oleme omadega, kristi ja margus siis, joudnud taimaale. indoneesias, saarel nimega bali, veetsime umbes nadala eksole. see oli meie esimene peatuspaik peale austraaliat. bali oli ok. vaga turistikas. aga meil oli tore. tootlesime oma paevitusega palju ja tegime ka turistivarke. kellel on Facebook, need vast on ka piltidega tutvunud. kaisime korge mae otsas, nagime palju ahve ja nautisime niisama balit. paevitus oli vagev, aga olime ulipruunid umbes 24 h ja peale seda on enamus maha koorunud ja uus nahk peale kasvanud.

peale balit veetsime paar nadalat vietnamis. lennuk maandus linnas nimega ho chi minh. no voib oelda, et see on paris kiire linn ja inimesi on ikka omajagu. kuna bali oli paris turistikas ja ho chi minh vaga vali ja kiire, siis tahtsime kohta, kus saaks rahus rannas lebada ja omi motteid moelda. nii et soitsime vaiksele saarele nimega phu quoc. jah, rahu me saime. veetsime seal kokku 9 paeva, mis tagasi moeldes oli tglt liiga palju. saarel oli ka vaike linna moodi asjandus, aga muidu seal palju eriti ei toimu. koik motted said esimeste paevadega moeldud ja raamatut ei viitsi ka kolmteist tundi paevas lugeda. vahemarkusena mainin, et loen hetkel raamatut mis on tuhat (meil number uks ei toota klaviatuuril) 200 lehekulge pikk ja tais kirjutatud suht keerulises inglis keeles ja raagib kleopatra elust. pidin seda mainima, juhul kui mu keska ajaloo ops loeb seda blogi. ta oleks mu ule vaga uhke. ja tean kull, nero elas vanajal. igastahes, saarel oli tore, soitsime selle motikaga paari paevaga labi ja muidu sai ilusti keha ja hinge valja puhata. motika soidu tottu voib nuud ka oleda, et lahkusime vietnamist haavadega ja moni meist siiamaani lonkab.

jah, ja siis tuli tai. eeee.... ma tahaks siia peatukki kirjutada nii palju, aga see voib muutuda igavaks plamaks voibollla. mina oma vanemate pettumuseks pole kunagi unistanud suurejoonelisest karjaarist voi rikkast mehest, kellel oleks mersu ja ilus maja viimsis, vaid minu unistus on olnud jouda siia saarele, kust ma seda kirjutist hetkel arvutisse sisse trukin. tana ma olen juba okei, aga viimased paevad on olnud minu jaoks ikka vaga emotsionaalsed. moningaid salajasi pisaraid olen ikka valanud. ehk siis, minu unistus hakkas hetkest, kui kinodesse ilmus film the beach. jah, see leonardoga. aga see film avas minus koik poorid ja sealt sai ka minu reisukirg alguse. kui selline koht on maailmas olemas, siis ma ei saanud aru, mis ei peaks omi asju seljakotti panema ja minema maailma avastama. kahjuks pidi siis reeglite kohaselt veel keska lopetama ja igast asju tegema, mida uhiskond sult ootab, aga lopuks ma joudsin kohale. okei, seal saarel ei ole neid kanepivalju, mis mind ei hairi, sest seda pahna ma ei tee, ja seal ei ela toredate inimeste kommuuni, aga see kuramuse saar oli ikka ilus. ainuke jama on nuud selle olukorra juures see, et mis siis nuud? jargmisena voiks aafrika avastada ehk? voi peaks karjaari tegema? pigem ikka aafrika :)

sedapsi siis, muidu on meil koik vaga kenasti. umbes nadal reisime veel tais ringi ja siis on india. indias uritame ennast kuhugi templisse sisse smuugeldada ja kaks nadalat mediteerida. mina sain kull valgustatud umbes uleeile, aga mulle meeldiks margust kiilaka ja ilma kulmudeta naha, sest nii peab vist tegema kui templisse mungaks lahed.

loodan vaga, et eestis koik toimib ja piima saab ikka poest ja vast kunagi naeme ka :)

tere

tervitus,

motlesin et teen veel viimase sissekande siia blogisse,
kuna ka meie lahkume austraalia pinnalt ulehomme juba.
eelmine neljapaev lahkusime outbacki rongiga alphast ja
soitsime brisbane, kus veetsime monusa pidustuste rohke
nadalavahetuse. olime selle ara teeninud. hea oli. tore oli.
palju ponevaid asju juhtus :)

esmpaspaeval pesime end ilusti puhtaks ja soitsime
bussiga packbackerite pealinna byron baysse. utleme nii,
et seal oli paris vahva ohkkond. jalutasime paeva otsa ringi
ja kaisime sellise asjaga nagu paraplaan taeva all holjumas.
see siuke mootorivaba tuuleabil ohus pusiv atribuut.
eriti monus tunne oli linnukombel lennata ja siis imeilusasse randa maanduda.
ei noh, peab tegema lihtsalt selliseid asju.

tana, ehk siis kolmapaeval, soitsime surfers paradise,
kus me maikuus minu sunna ajal ka olime. seekord on meie
eesmargiks homme seal dreamworldis ara kaiia, millest
kati ka on siin raakinud. lobustuspark, kus saab tuhat kilomeetrit tunnis vastu seinu
soita ja varki.

ja siis reedel paneme omad asjad kottidesse, suudleme austraalia pinnast ja soidame
saarele nimega bali, kus peesitame rannas, joome kokteile ja kaime rolleritega sisalikke taga
ajamas. peale moningat peesitamist, lahme aasiat ule vaatama. esimene peatuspaik on vietnam.
teine on tai ja viimaseks riigiks meie reisides jaab india. ei oskagi oelda, mis nende paari kuu jooksul meie elus toimub, aga olen taiesti veendunud, et pinget ja ponevust tais saavad olema.
reisimine on age. soovitan soojalt.

teise austraalia viisa asju hakkan kohe ajama, kui siit riigist lahkume,
kuna mina pole selle saarega veel lopparvet teinud. osad asjad jaid veel lahtiseks
ja paljud kohad labi kaimata. et olen suht kiirelt siin samas tagasi. vot siis.

et aasias laheb marguse telefoninumber kaiku, kuhu voite meile smse saata
voi midagi ja uritame marku anda, et oleme veel elus.

ps! ma teen koik, mis mu voimuses, et the beachil ara kaiia. see on minu dream come true.

armastan.

elu on ilus :)

kristi

eesti jouame...

... 21 oktoober kell 17:30.

varsti naeme!

kristi ja margus

seiklused outbackis osa 2

Ma tapselt ei maleta millal ma eelmine kord blogi kirjutasin, aga kirjutan siis hetkedest,
mis viimasel ajal ponevad on tundunud. Ei saa oelda, et neid vahe oleks. Elu on ikka igasugu keerdkaike ja huvitavaid seiku tais. Kunagi ei tea, mis elul meile plaanis on. Oioi, kristist hakkab filosoof saama J elu aeg olen olnud. Saskia teab, temaga oleme veinipudeli korvale igasugu huvitavaid teooriad valja moelnud J

paar margusega vahetatud lauset esiteks:
1. Printsess laheb tana raudselt tanki. Tangist saate hiljem aru, ent oleme koigile oma majakaaslastele huudnimed pannud, et saaks neid kommenteerida nende endi juuresolekul. Ega me neid taga raagi, lihtsalt nalja peab ju tegema. Printsess on siis uks majakaaslane (utleme nii, et ega ta tegelikult ei nae ikka uldse printsessi moodi valja). Siis uks on nuhk. Praeguseks on ta lahkunud juba. Jarelikult nuhkis koik meilt valja, mis tarvis oli. Ja viimane on Sita-Leena. Hetkel ei tulegi meelde, kust taoline nimi esile kerkis. Ta on poolakas, et sellel voib midagi nimega pistmist olla.
ok, praegu ei meenu rohkem lauseid.

Igastahes, voibolla koik huvitab kuidas mul nende lubadega laheb. Voib oelda julgelt, et hasti. Tanan tanan, mul on autojuhiload nuud J kes oleks seda arvanud, et ma votan katte ja opin selle roolikeeramise uks paev siiski selgeks. No kui ma ikka midagi ette votan, siis kurat votaks (vabandan vanema generatsiooni ees selle valjendi kasutamises), tahtsin lube ja kolme nadalaga tegin need ara. Ok, siin kaib asi natuke lihtsamalt kui eestis, aga olen ikka natuke uhke ka enda ule. Kolme nadalaga lugesin opiku kaks korda labi ja teooriaeksami tegin puhtalt ara. Ja nuud on mul learners licence. Ehk siis voin soita, kui keegi lubadega istub korval. Aga olen kolme nadala jooksul iga paev soitmas kainud ja umbes 1500 km olen selle ajaga raudselt labi kimanud. Loodan eestis mingi valemiga autosoidukoolist mooda hiilida ja eksamid ara teha ja ka eesti load endale kindlustada. Utleme nii, et need kohad kuhu mu opetaja on mind viinud, votaks ikka paljudel tilgad puksi. 4WD olen ikka uletamautest kohtadest labi vuristanud. Et paps, pane dziip valmis, lahme munamage vallutama!

Paar nadalat tagasi kais meil hordide viisi kohalikke armeepoisse siin alphas. Austraalia armeel on iga aasta ookeani aares mingi treening ja nii nad siis soidavad oma tankidega uhest austraalia linnast teise ja alpha jaab neile tee peale. Eiei, Kristi ei jammind mone austraalia armeepoisiga, vaid tore poiss nimega Artur (ukrainast parit) kutsus mind ja margust uhel ilusal reede ohtupoolikul lokke aardel olut mekkima ja tanke uurima. Nii me siis panime ennast soojalt riidesse ja laksime kiirel sammul ule maantee loket otsima. Leidsime suure lokke aarest paar armee poissi ja paar truck driverit istumas. Artur oli roomus meid nahes, haaras paar olut kaasa ja laksime tema tanki ponevusega tsekkima. Tank see sojasoiduk. Age oli, iga paev ikka keegi ei ava sulle tangiust ega kutsu sisse nuppe katsuma. Sain isegi selle vageva soiduki kaivitada. Enamiku alpha rahvast ajasin sellega ules, aga nad on uldjuhul reede ohtul ennast kella kumneks juba paris kinni joonud, et vaevalt neid see tangiurin vaga segas. (Et teen siis tangiload ka ara, kui juba laks nende lubade tegemiseks?:) Kui tangid ja tulirelvad ule katsutud, siis istusime lokke aarde maha, kuulasime ozi meeste huumorit ja kui armeepoistel olu peas surisema hakkas, siis saime natuke armeesaladustest ka osa. Et kui keegi tahab austraaliaga soda alustada, siis voime mone vihje anda.

Paljud ohtud ongi moodunud kaboidega tahistaeva all lokke aares istudes. Mulle taitsa istub siuke vark. Aga see nadal oli mul kolm vaba paeva ja votsime katte ja porutasime kohta nimega Townswille. Vapustav. Linnake ookeani aares, alphast umbes 750 km (vaadake kaardi pealt jargi. Tundub nagu luhike maa, aga tglt on kaheksa tundi vaja soita. No ma raagin, vapustav riik see austraalia). Kuna sain valjasoidupaeval just oma load katte, siis loomulikult soitsin mina suure osa maast. Kedagi alla ei ajanud, aga tagasi tulles ajas kaboi uhe emu alla. Soitsime umbes 120 km/h kulavaheteel ja suursuur emu jooksis metsast valja otse auto ette. Rumalad loomad/linnud on nad. Onneks on sel autol vagev bullbar (metallkaitse auto ees, mis ongi moeldud selleks kui moni lehm, kanguruu, emu voi purjus aborigeen auto ette jookseb), nii et meie jaime terveks, ent emu elutunnid said kull sel hetkel kiirelt otsa. No igastahes, townswille siis. Kuna seda linna vaga ei promota packbackeritele, siis ei ole seal suurt turistide tulva, ent linn ise on imeilus. Puhtad rannad, vagevad vihmametsadega kaetud maed, ainult paikesepaiste paevad labi. Et kui ma siia riiki tagasi juhtun tulema, siis porutan otse sinna linna ja kuhugi mujale jalga ei tosta. Sest seal on toepoolest koik olemas, mida oskad tahta. Vaiksed saared, mis on Great Barrier Reefi osa, asuvad 10 minuti paadisoidu kaugusel, kuhu saab minna snorkeldama, hobustega soitma, langevarjuhupet tegema voi no toesti, mida iganes soovid. Et ema, isa, mis te arvate, kus te oma 25ndat pulma-aastapaeva tahistate? J plaan paigas.

Uks tore austraalia ime asub meil veel siin lahedal. Selle nimi on Great Dividing Range. Tuhandeid kilomeetreid pikk magedeahelik. Pohimotteliselt see algab alt Victoriast (melbourni lahedalt) ja lopeb uleval Queenslandis ja eraldab siis ookenaiaarset osa outbackist. Mul on olnud room sealt paar korda ule soita autoga ja milline kaunis vaade. Vaatad uhele poole naed kaugusesse minevaid korgeid ainult rohelusega kaetud magesid ja vaatad teisele poole, sama teema. Vagev noh. Ma ei saa ule ikka austraalia mitmekulgusest. Ma loodan, et saate minust aru, kui ma uks paev oma kodinad jalle kotti pistan ja siia emigreerun, sest siin on niivord palju avastamist ja absoluutselt koik, mida hing ihab, on olemas.

Alphas veedetud on aeg hakkab meil tasapisi otsa saama. Hetke plaanide kohaselt lahkume siit 27 august, siis veedame veel nadala Brisbane kandis, kaime ka seal vagevas Dreamworldsi, millest kati raakis, kaime packbackerite pohikohas Byron Bays (uskume mind, meil on vaja paaril peol kaiia, hing ihkab tantsu ja tralli) ja seejarel edasine on veel hetkel lahtine. Tahaksin ka margusele seda ookeniaarselt paradiisi naidata, seejarel oleks tarvis moningad aasia riigid ule vaadata, kuna oleme ju neile nii lahedal. No ja siis oleks aeg jalle eesti soita. Olen elevil ka J tulete lennujaama vastu ka eks? Me oleme ilusad pruunid treenitud noored J no kes ikka ennast kiidab, kui ise seda ei tee J eee, kiire kusimus, kas kellegi mulle tood on pakkuda? Millegagi peab vist elatist hakkama ka teenima… olen vaga mitmekulgsete kogumustega ja vaga tookas preili. Pean veel mainima, et autoga oskan ka soita J njah, kui alguses lugesin paevi, millal siin kolkast minema saan, siis nuud tunnen, et mul on siit ikka vaga kurb lahkuda. Peale seda kui otsustasin, et elu on ikka tapselt selline, nagu sa ise selle kujundad, siis on mul siin vaga ponev ja tore olnud. Olen siin paar head sopra saanud, kellele on kurb nagemist oelda ja uks koer on mulle ka siin hinge pugenud. Nimeks tank kusjuures. Ei ole mingit seost meie tangiohtuga. Ma ei oska oelda, mis tougu ta on, sest eestis neid koeri ei ole. Aga koige monusam ja toredam koer, keda minu silm on kohanud. Ja me klapime ka ideaalselt. Kahju et ta aint koer on J

No vot siis, hetke pohisundmused on ule vaadatud nuud. Vaevalt et selle kolme nadalaga midagi vaga imelist enam juhtub, aga enne meie lahkumist teen vast veel kiire ulevaate. Aaa, netis me enam kaiia ei saa, sest see internetivork, kuhu me enne sisse murdsime paevast paeva on nuud endale koodi peale pannud, ja meile unustas koodi oelda. Meie tookaaslasel Wendyl on see tehnikaime internetipulk, nii et tanu sellele pulgale saame lennud vargid ara ostetud ja tahtsamad asjad saab aetud, ent msnis me niisama lobisemas seetottu enam ei kaigi. Tervitused koigile ja nautigem elu onju! Elu on lill! (vaike rahaplaan mul on, et hakkan eestis hipiks ja joonistan igale pooole lilli ja pean jutlusi elu ilust ja armastusest, ent pole veel valja moelnud, kes mulle selle eest raha tahaks maksta?).

Kristi

ola

Tere, tere. Kristi jutt.

Mina siin alphas ikka. Kain samas kohas tool, parimaks sobraks ikka margus ja teen suhtkoht samu asju. Elame nuud teises majas juba pikka aega, mis mulle meeldib palju rohkem kui eelmine maja. See teine oli rohkem suvakas, uus maja on natuke ilusam ja puhtam. Mina élan maja koige pisemas toas, aga ilusad sinised seinad on ja kuidagi tore hubane on. Vot sedapsi siis.

Praeguseks oleme siin kaheksa ja pool nadalat olnud.. ei tea mitu paeva see teeb… ja umbes kuus nadalat on jaanud. Paris vedukas. Nuud laheb juba aeg kiiresti siin ja pohimotteliselt on natuke ainult jaanud. Teeme juba plaane arasoiduks ja seejuures ka eesti tulemiseks. Jah, hetke plaanide kohaselt tuleme ikka varsti koju eesti tagasi. Teise aasta viisa on varuks, kes teab mis elu toob, ehk on vaja varsti tagasi siia saarele tulla. Mulle on see riik siin vaga sumpaatne ja enamik kohti on nagemata ja kulastamata, nii et paris kindlasti mingi hetk kavatsen siia tagasi lennata. Aga eesti peaksime ka varsti joudma. Ponev, ma isiklikult ei joua ara oodata. Rist vabakal on ka veel nagemata ja eesti klatsiga pole ma uldse kursis, nii et ponev saab olema.

Elu siin alphas on ka paris huvitavaks muidu lainud. No margusega vahel on meil muidugi hetki kus avastame, et koik maailma pisemadki asjad oleme omavahel labi arutanud ja leiame ennast utlemas uksteisele taiesti suvalisi asju. Siin kohal toon valja moned naljakad laused mida me oleme vahetanud. Lause 1: Kristi: margus, sa ostsid tana vetsupaberi ja panid selle vetsu jah? Margus: mina jah. Isver, kas meil toesti enam millesti must raakida pole?
Utleme nii, et tunneme uksteist ikka paris hasti juba.

Aga siis neist ponevatest hetkedest. Alguses motlesin, et ei hakka siin sopru tekitama eriti, sest esiteks kohalikud kaboid on vahe veidrad siin ja teiseks kohalikud kaboid on ikka vaga veidrad tegelt. Aga peale kuuendat nadalat ja peale 50nda raamatu labilugemist otsustasin et hakkan ikka rohkem kohalikega suhtlema ja teen neid totraid asju kaasa, kuhu nad kutsuvad muudkui. Ja sellest hetkest alates on elu siin ponevaks ja vaga austraaliaparaseks lainud. Kanguruusid olen kahe nadala jooksul rohkem nainud kui oma elu jooksu… naiteks hobuseid ja hobuseid olen oma noore elu jooksul ikka paris mitu nainud. Uhe seljast kukkusin kunagi maha ka. Aga see lugu vist ei sobi siia peatukki.

Uhesonaga, koigepealt laksin kaasa piggima. Ehk siis seajahile. Nad votavad oma kaks koera kaasa, suure noa pistavad voo vahele ja lahevad metsa vahele sigu jahtima. Kui moni siga tee peale satub, vajutavad kiirelt pidurit, karjuvad koertele SIGASIGASIGA, koerad huppavad auto pealt maha ja pistavad plagama. Saavad sea katte, suravad hambad neile kintsu kinni, siga karjub, kaboi votab seal korvadest kinni ja tombab kori labi., seejarel votab oma telefoni valja ja teeb pilti. Ja on vaga uhke. Muidugi. Tubli too. Seejarel arutavad omavahel kui vagevad need 10 minutit olid, mil nende koer sea jarel lippas. Ja siis isuvad autosse ja koik hakkab uuesti pihta. Kusjuures siga jaab sinna metsa maha. Vaga johker on see koik, aga nende jaoks on see suur lobu. Ma ei tea, ma suurt naudingut ei tundnud sellest, aga see kogemus on nuud olemas ja palju ponevam ohtu oli igastahes.
Kogu see komejant toimus propertyl, mis on sama suur kui eesti.

Jargmisena otustasin et opin autosoidu ara. Paadiload sain tehtud, miks mitte siis autojuhiload ara teha. Ettepanek on tehtud ka, et lennukiload ara teha, a ma vist nii ulbeks ei hakka minema, et koik maailma soidukite load siin ausraalias ara teen. Jah, ja nuud kain iga paev soitmas. Ja soidan nagu vana mees teate. Ausalt noh, voin oelda, et olen vaga hea autojuht ja hasti tuleb valja, kuigi ma pole elu see autoga soitnud varem. Siin soidan 4 wheel driviga (eesti keeles on see vist nelirattavedu) ule kungaste ja labi voimatute orgude. Esimese soidutunni lopuks soitsin juba 4nda kaiguga 100km/h ja oleks tahtnud kiiremini, aga siin ju need kanguruud ja lehmad tee aares. Kaiguvahetus tuleb juba ilusti valja, tagurdamine on kapas ja kohaltminekuga ei ole mingit probleemi olnudki. Et vagev. Reedel lahen teen esimese teoorieksami ara, siis saan endale opilaseload, et voin soita kui keegi lubadega inimene istub korval. Siis pean veidi aja parast veel teooria – ja soidueksami tegema ja kui need ilusti sooritan, voin voidukalt kuulutada et olen autojuhilubade omanik.

Siis kutsuti mind paariks paevaks kulla suurele propertyle (ala farm suure maa alaga, kus on uldjuhul ka suurearvuline kari). Alguses ei olnud uldse kindel kas hakkan kummalistele kaboidele siin korbes kulla minema. Olen suur odukatefann ja olen nainud filmides, mis noorte neidudega sellistes kohtades juhtuda voib. A siis loin kaega ja otsustasin, et elu on luhike ja kui minu lopp seal peab tulema, siis las tulgu. Aga nagu te eeldada voite, kuna minu kirjutatud see blogi on, siis jain ma ilusti ellu ja vaga vinged kaks paeva olid. Ma voiks vabalt sellises farmis elada. Vaga monus oli hommikul kohvi juua taielikus vaikuses ja vaadata kauguses huplevaid ruusid. Ja sellist tahistaevast pole mina oma elu sees nainud.
Propertyl tehti mulle ka ekskursioon. Seal on salajased koopad, mis kunagi olid aborigeenide pelgupaik. Praeguseks on kull abod mujale kolinud ja koobastes on naha ainult moningaid ruude konte, aga kuidagi vaga friiki tunne oli nendes koobases ronida. Kui veel koopamaalinuid ka nagin, siis vaga kaua ei tahtnud seal enam olla.
Seejarel pisteti mulle suur puss katte ja oeldi, et tulista. Okei. Vabalt. Umbes 70 meetri kaugusele pandi kokakoola purk pusti ja oeldi, et kui pihta saan, siis pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama. A see purk oli pigem selleks, et kaboid saaks minu ees tuusata, kui hasti nemad lasevad. Ok, tuusa siis kaboi. Lasi paugu ara, aga taitsa mooda. Ma votsin esimest korda elus relva katte ja lasin pihta. Kaboi oli vait ja mina vist pean proffesionaalseks pussimeheks hakkama.
Siis votsime motikad ja laksime koaalade jahile. Mitte neid tulistama, vaid otsima. Et ma saaks blogisse kirjutada, kuidas soitsin motikaga ilusa kuid kuiva joe aares ja nagin koaalasid. Ei nainud. Kaboid utlesid, et voin siiski kirjutada, et nagin seitset koaalat puu otsas kaarte mangimas, a ma ei saa niimoodi rahvast petta.
Aga emusid, ruusid, dingot(!), kotkaid, lehmi nagin igastahes.

No vot siis. Sedasi see eluke siin veereb. Veel on plaanis minna kraanade ja igastt vidinatega lahedal asuvasse kaevandusse soitma, kus saan ka helikopeteriga vaikse tiiru teha ehk. Kull korvalistmel olles, ent siiski. A siis huvitav on see, et ma kain jooksmas siin alphas pea iga paev. Huvitav selleparast, et kes teab mind ja mu arvamust jooksutrennist, siis ei oskaks elu sees arvata, et mulle voib lausa meeldida korbe vahel joosta higi otsa ees parlendamas. Margus on vana kala selles, ent ka mina suudan juba edukalt ilma vahepeal oksendamiseta mitmed kiomeetrid maha joosta. Muretsesime endale ipodi ka ja nuud on vapsee uhke tunne sorkida. Ja tagasi kaboide juurde tulles, siis arge muretsega, ma ei kavatse siin kellegagi abielluma hakata, lihtsalt endal peab elu lobusaks tegema kuidagiviisi.

Ma vist tana jooksma ei lahe. Eile oli meil pidu. Marguse toas. Teemaks oli michel jackson. Kahekesi olime. Tuba oli vaikeste vahendidega paris vagev ja uhke. Ise olime ulesloodud. Margus oli vaga teemas sees. Ei tea, mis kellani tansisime ja kuulasime jacksonit. Tana jooksma ei lahe, muidu lohkeb moni veresoon peas.

Nagemist.

Kristi

Katjuusha jutuke

Joujou kallikesed! :)

Nyyd siis on lood sellised, et me Jaanusega võtame saba selga ning paneme homme põhja poole ajama. Rentisime auto, mille homme hommikul kätte saame ning sellest saab siis meie elumaja järgmiseks 9ks päevaks. Kavas minna sukelduma, vihmametsadesse ja loodusparkidesse usse taga ajama, mägesid vallutama ning päikest võtma (meil ju siiani talveteema, oleme täielikud kahvanäod). Asjad on juba pakitud ning väike reisiärevus juba hinges :)

Muidu siinsed viimased nädalad läksid hästi, käisin ühes kohvikus tööl, teenisin nats raha ning kulutasin selle kohe ära. Üks õhtu tegime korterikaaslastega pargis väikse grilli, siinmail on parkides grillimisahjud ja väiksed katusealused laudade/toolidega, kus siis tasuta grillimasinat kasutada saab, et vabas õhus sõpradega aega veeta. Ja siis eile käisime Riina ja Jaanusega Comedy Clubi vaatamas. Väga naljakad tyybid esinesid. Pool või natuke üle selle naljadest läksid must kindlasti kaarega mööda, aga ikkagi oli naljakas. Täitsa nii andekat kutti nagu Pablo Fransisco ei kohanud. Muhe õhtu oli sellegipoolest. Et siis selline lugu Brisbane eluga.

Uurin nüüd edasi, et kuidas ma täpsemalt Riina juurde jõuan homme, et sinna osad asjad hoiule panna ning et kuidas siis juba edasi linnast välja saada. Vahelduseks sõidan jälle manuaaliga, nii et hakkab nalja saama :P Anname endast siis mingi hetk märku, eks.

Ootan juba Eestit muidu ;)

Kati

Brisbane (Jaanus)

Põhimõtteliselt olen kuu aega tööd teinud haljastusfirmas NatureForm. 3 erinevat objekti on olnud ja erinevad tööülesanded aga peamiselt mulla, liiva, tuha, mingi muu jama labistamine kuhjast laiali või autole, segu segamine, segu-, tuhaämbrite palkide transportimine mäest üles ja alla, saalungite, terrassi ehitamine, muruvaipade paigaldamine ja muud lihtorjale kohased füüsilised tööd:). On olnud päevi kui tahaks labida nurka visata ja saata kõik kus kurat aga samas päevi, kus tunned, et lihased ja vaim on mõnusalt väsinud ja tuleb hea uni. Käisime uut jääaega kinos vaatamas üks päev pärast tööd ja väsimus oli nii suur, et silmad vajusid kinni ja kui olid lahti, siis ei suutnud süveneda ja ei saanud aru miks inimesed ümberringi naeravad. Kokkuvõtteks on tore olnud kuna raha makstakse ja tööd on.

Maksim küsis, et kas viisad on olemas, siis jah, meil mõlemal Katiga järgmise aasta viisad käes. Ja üritan ka väikese videoklipi korterist üles siia panna, et saaks ülevaate, kus elame(see Marisele meeldiks).

Brisbanest nii palju, et suurlinn nagu ikka. Sama palju inimesi elab kui Eestis kokku. Aga mingit erilist muljet ei ole jäänud. Üleüldse tundub, et linnades midagi väga ahhetama ei pane. Peame Tallinnas ikka oma vanalinna üle uhked olema ja seda rohkem külastama. Ilusad kohad kipuvad ikka seostuma loodusega ja jäävad reeglina linnast välja. Tehislikult linna istutatud palmid tunduvad sama võltsid kui Egiptuses hotellide ümbruses, kus Katsiga kunaski käisime. Seega tekkis meil ahvatlus varsti enne Kati ärasõitu rentida auto ja sõita põhja suunas mööda rannikut ja avastada erinevaid vaatamisväärsusi ja sõita ka laevaga korallrahule snorgeldama, mis meile kindlasti juba ette väga meeldib. Alguses arvestasime nii 5päeva aga nüüd venitame ikka vast 10päevaseks reisiks, siis ei pea nii palju päevas autos istuma ja saame rohkem erinevatel radadel rännata. Üritaks jõuda ka vihmametsadesse ja seal madude, puukide, sääskede ja teiste elukatega võidelda:). Eestis ikka hunti ja karu peaks kartma, siin mingid tühised putukad ja rästikud:) Kuna mul objektikohased tööd, siis saan ära käia ja pärast järgmise objektiga kenasti liituda.

Kui Kati ükskord kirus siinseid bussijuhte, siis tahaks ka kiruda... Tahtsin tööle sõita ja oma arust hakkasin peatusesse jõudma õigeks ajaks aga buss juba tuhises mööda enen kui olin peatusesse jõudnud. Vehkisin küll ja tegin nägusid, aga raibe sõitis minema ja järgmine buss läks vist tunni pärast ja oleks tööle ilmselgelt hiljaks jäänud. Aga juhuslikult järgmine buss, kes nägi mu vehklemist ja miimikat peatas bussi ja küsis, et kas ta võib jälitada seda bussi ja meid(noh meid oli kaks tegelikult) ära visata selle bussi peale, millest maha jäime. No muidugi olime üllatunud, et siuke teenus ka olemas on ja sisenesime bussi mokk töllakil ja läks tagaajamiseks. Järgmises peatuses, siis jõudsime oma õigele bussile järgi ja hüppasime maha ja vehkisime, aga too ikka ei näinud ja küsisime teiseslt bussijuhilt, kas ralli võib jätkuda. Kuna algsuund oli bussijuhil sama, siis rallisime edasi ja valgusfoori taga tõmbas bussijuht oma bussi meie eessõitva õige bussi kõrvale ja tegi uksed lahti ja ütles, et kuule mees lase need kutid ikka oma bussi ja siis nad leppisid kokku, et järgmises peatuses toimub inimkaubandus. Noh ma ei tea, kas nüüd saite aru aga siuke lahe lugu oli mumeelest ja ei saa öelda, et kõik bussijuhid oleks jobud:).

Noh, mis siin ikka pikalt-laen veel mõned pildid üles ja mõnusat suve kõigile:)

02.07 hommik - Kati

Nüüd siis sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks - isegi kui arvad, et asjad on jonksus ja võid lebotada ning tuleviku pärast muretu olla, siis ära kunagi jää lootma Austraalia internetile. See keerab ikka midagi tuksi.. Mitmed inimesed juba teavad, et kui ma nendega räägin, siis läheb pool juttu kaduma ja ma ise lhn nii mõned korrad poole tunni jooksul kaduma jne. aga ma mõtlesin, et aussi internet ei salli lihtsalt lobisemist. Tundub, et ta on hoopis julmem.

Nii mõned nädalad tagasi kui olin natuke Riina juures abiks olnud aga selgus, et seal ikkagi põhikohaga inimest pole vaja, sis hakkasin vähehaaval tööd otsima. Just nii vähehaaval. Mõtlesin, et üritan kuskil riidepoes või kingapoes või nii tööd saada, et vahelduseks ei kallaks inimestele õlut. Käisin reipalt poest poodi, kandideerisin neti teel jne. Aga kui yldse uusi inimesi taheti, siis selle tööviisaga saadeti kohe minema. Praegu kehvad ajad ja vaja aussisi eelistada.

Nujah, siis pärast mingit aega loobusin ja mõtlesin, et okei hakkan siis ikkagi tavapärast lihtsibi tööd otsima. Saatsin ikka iga päev netis töökuulutustele vastuseid jne. Aga ei midagi.

Siis helistas mulle manager sellisest kohast nagu Subway (Eestis siukest asja pole, aga pmst tegu võileiva kiirtoidukohaga). Mind kutsuti vestlusele ja pärast edukat vestluse läbimist pidin netis tegema n-ö Subway ylikooli kursuseid kõik alates leiva kypsetamisest kuni toiduainete säilitamiseni ning klientide teenindamiseni. Nii need ka tehtud ja siis ütles boss, et ole hea oota nädal, siis saame sind järgmise nädala graafikusse panna. Mul nii et okei, ega nädal mind nii hullult vaesemaks tee, et saangi niisama veel ringi tuiata.

Nädala möödudes saatis manager mulle graafiku - töötunde oli kyll hirmus vähe ja esimene tööpäev pidi olema nädala pärast laupäeval. Aga ta ytles, et see alguse asi, et teed training shifti ära ja sisi saame sulle rohkem tunde anda. Mina jälle mõtsin, et no ega see just super pole, aga vähemalt on koht olemas ning enne Eestit saan vähemalt oma yyrikulud ja toidukulud nulli ehk. Saatsin sis aga vastuse, et okei, olen kohal.

Täna hommikul oli mu postkastis kiri, et mu training shiftid on canseldatud, sest ma ei ole neid kinnitanud. Saatsin siis käbe oma kunagise kirja uuesti ning helistasin ja seletasin, et loomulikult ma kinnitasin ja et ma ikka olen hea meelega laupäeval platsis. Öeldi, et uuritakse, et mis teha annab.

Nyyd tuli kõne, et ei anna midagi teha, need tunnid jaotati juba praeguste töötajate vahel ära ning kuna meie n-ö töösuhe nii konarlikult algas, siis otsustati, et mind ikkagi tööle ei võeta. MIDA?

Et siis olen alguspunktis tagasi, ainult et nii poole väiksema eelarvega.

Päris loll lugu või mis.

Kati

talv

No koigi ametlike margete jargi ja kalendrisse vaadates
on kull siin austraalias praegu talv.
ja ausalt on ohtuti ja oositi kulm,
aga tana on umbes 31 kraadi sooja,
vaga palav ja paevitamiserohke ilm on.

tanan tahelepanu eest.

kristi

Dingo

See peaks dingo olema. Karuemale ja teistele huvilistele:)

Nii palju veel, et Kats vist unustas mainida, et seal Türgi restoranis, kus ta sõbranna töötab, töötas ta ka ise mõne päeva kui sõbrannal abilist oli tarvis. Ja nii palju veel kiidulaulu Kati adressaadile, et igavesti vingeid ja pealegi tervislikke toite on Kati meil siin teinud. Päikest

Enne jäi märkimata veel, et

Dingo sõi ühe naise koera ära.

Väga Austraalia ikka.
Margus.

Stabiilne on.

Elame nüüd uues ilusas majas kohe meie töökoha kõrval manatee ääres. Maja ees on kaks jämedat – mitte väga jämedat, pigem sellise keskmise suurusega – palmi. Istun hetkel õues “terassil” ja vaatan päikseloojangut. Keegi ütles, et Austraalia läänekaldal pidid maailma kõige ilusamad päikseloojangud olema. Ma ei taha seda inimest, kes nii väitis solvate ja ka Lääne-Austraaliaga on mul endiselt head suhted, aga need kõrbe päikseloojangud on ikka palju ilusamad. Iga õhtu on selline värvidemäng, et aina istu ja imetle. See sõna “iga” oli nüüd taaskord väike liialdus.

Elame korraliku väikelinna elu hetkel. Tööleminek võtab kuskil minuti, eelmise 5 viie minuti asemel, aga kui peab 5.30 tõusma, siis võivad need neli säästetud minutit hommikuti vägagi väärtuslikud olla. Elu pole siin küll just üleliia põnev, igava asemel võiks kasutada sõna korrapärane. Loeme, vaatame filme, käime jooksmas, teeme üksteisele nalja. Väiksed asjad omandavad suurema tähenduse, sest juhtub vähem – väikelinna asi. Oma Soomes veedetud ajaga võiks palju paralleele tuua, sest seal olime Jänksiga üksteisel ainsad tugiisikud ja vestluspartnerid, siin on Kristiga sama asi. Me tunneme üksteist nüüd küll juba väga hästi. Raske on meenutada mingit juhtumist mida ma ei ole talle ümber jutustanud ja kuna me oleme kõik üksteisele juba ära rääkinud, siis oleme hakanud asju välja mõtlema. Nalja teeme palju. Oh, kus me teeme palju nalja siin.

Kollase-sinisekirju papagoi sabistab palmi otsas – suht eksootiline tegelt.

Margus.

Kati harilik reedelõunane sõnavõtt

Heihopsti!

Täna hommikul tahtsin minna pikemale kiirkõnnikäigule ning haarasin kapist selle jaoks seljakoti. Seljakott hallitas! :D täiesti ulme! Hakkasin siis ettevaatlikult kapist veel asju välja võtma ning avastasin, et kaks kleiti hallitavad, mu spordipyxid hallitavad ning meie suured seljakotid ka kergelt hallitavad. Õnneks saime paar päeva tagasi Riinalt (Riina Valgmaa, endine klassiõde GAGis) soojapuhurit laenata. Nii et nyyd ma siis soojustan/kuivatan/elimineerin hallitust. Isegi mu kõrvaklapid hallitasid muidu, aga kuna nad olid niikuinii suht katkised ja läbi omadega, siis saatsin nad manalateele. Teistest värgendustest loodan veel ikka asja saada. Ega hallitus ju meie matkavarustust murra :P Aga kiirkõnnile ikkagi ei läinud, lähen pärast meie jõusaali hoopis. See siuke väike a tore kohake. Kas muidu keegi on selle suure kummipalliga suutnud trenni teha? Mina yritasin teha kõhulihaseid, aga selle asemel tegin pooltagurpidiuperpidi salto hoopis. Mõtlesin, et okei, teeme siis kätekõverdusi...ning olin hetk hiljem näoli maas. Siis põrgatasin seda palli natuke aega targa näoga lihtsalt vastu seina ning seejärel astusin tast mitu sammu eemale, enne kui end kuidagi vigastan. Aga tore pall oli muidu - punane.
Kuna seal väga palju masinaid pakkumisel pole, siis olen yldiselt kõige suuremat sõprust teinud jooksulindiga – minu puhul käimislindiga (mul ju tosse pole, nii et retsin hoopis oma Ecco sandaale, siiani peavad igatahes hästi vastu). Igavust peletab suur TV, mis seinal ilutseb, nii et hullult nyri seal lindi peal vantsida polegi. Telekaga on muidugi see lugu, et kui mingi hullult põnev saade on, sisi ma unustan lindi ära, üxpäev oli mingi seriaal, kus yx tyyp päästis köiega kaht oma viga saanud sõpra kuskilt kividevahelt orust. No nii põnev oli, et järgmine hetk olin mina igatahes omadega juba lindilt maas nätaki vastu seina. Et siis edaspidi yritan telekavaatamisse mitte niiväga süüvida...
Aga et siis Brisbanest tahtsin rääkida. Oleme siin nyyd siis mingi pea kuu juba elanud, enamuse ajast olen mina lihtsalt mööda linna tuianud, muuseume külastanud, jõe ääres jalutanud ning Riina juures Türgi restoranis kohvi joomas käinud. Riina töötab nimelt täpselt jõe ääres ühes toredas hubases restos, kuhu väga palju rahvast tavaliselt päeva ajal ei satu nii et siis me pläkutame ja joome kohvi ja heietame niisama. Briss on ilus, keset linna jookseb suur lai jõgi, mille äärde on tehtud igast rattasõidu- ja käimisradasid. Ning paljupalju parke on siin, ahjaa, isegi kunstlik rannalaguun on jõe äärde tehtud. Et siis niisama töllerdada on siin tore. Mingi nv oli Riina sünna tähistamine, siis sai ka klubimaastikuga tutvust tehtud ning eelmine nv tegime Madise ja Mirjamiga nalja ja napsu ning käisime Brissi suure vaaterattaga sõitmas. Ei jäänud nii eredat mälestust kui lõbustuspargist :D
Jaanus on meist kahest see asjalik – käib haljastamistöid tegemas. Hommikuti ärkab hirmvara üles ning õhtuti vajub juba suht varakult jällegi ära. Mina olen korralik koduperenaine, käin poes, teen syya, koristan ning surfan netis. Kõik on rahul :D
Elupaik on meil täpselt kesklinnas jõe ääres. Elukaaslasteks neli Aasia päritolu noort. Kui ma aus olen, siis ma pole täpselt siiani aru saanud, et kes kuskohast pärit on. Igatahes praeguse seisuga pakun, et 3 on Hiinast ja 1 on Taiwaanist. Mingi hetk tundus aga et kaks neist on tegelikult hoopis Koreast. Aga noh kuna Taiwaan on ikkagi pmst mingit moodi Hiina all ja Korea on Aasias, siis olen tohlakas ja panen nad kõik ühte patta. Hullult sõbralikud on nad kõik, on meile oma toite proovida andnud ning üritavad ikka meiega juttu puhuda, isegi kui neil meile tegelikult midagi väga öelda pole. Ja kui juba toidust rääkida, sisi peab mainima, et neil on kogu aeg mingid hullult gurmee toidud ja esimene asi kui neist kedagi näen, sisi tuleb kysimus, et kas sa juba hommikust/lõunat/õhtust sõid? Ning kui mina midagi kokku mökerdan, sisi nad tulevad uudishimulikult ja pärivad, et oi mis siin on, et kas see on Eesti traditsiooniline toit (seda kysisid nad siis kui ma tegin pastat erinevate juurviljadega) ning kui ma ühepajatoitu tegin, siis peaaegu juba tunnistasin neile et jah vot selline ongi traditsiooniline Eesti toit, aga maitsta anda ikka ei julgenud, äkki teen veel Eesti toidule häbi. Nii et nyyd tegelen põhiliselt juurviljade wokkimisega ning nuudude ja riisi tegemisega, siis nad enam üldjuhul ei arva, et tegu Eesti rahvustoiduga.
Muidu kui nüüd ühest teemast teise hüpata, siis olen avastanud Brissis neli pahatujulist kurjamit. Kaks neist on bussijuhid ja kaks on meie maja managerid. Ühe bussijuhiga oli nii, et pidime Riinale külla sõitma ning ma tahtsin uurida, et kas see buss ikka viib Newmarketisse ja et mille järgi ma selle keskuse peatuse võiksin ära tunda (Newmarket nagu meie mõistes Mustamäe või Lasnamäe). Bussijuht käratas mulle, et ta ei tea, mis Newmarketist ma räägin, et ta ei saa must aru ning tal pole aega minuga lobiseda. Kuna Riina oli meile aga selle bussinumri ütelnud, sisi jäime ikkagi bussi peale ning sõitsime reipalt muidugi Newmarketist mööda. Õnneks polnud me väga kaugele veel jõudnud kui üks onu meile sõbralikult teatas, et jah te olete nyyd õigest kohast möödas. Aga mingi 30 min jalgsimatka ning olimegi õiges kohas ja kohekohe ka Riinal külas.
Teine bussijuht polnud küll minu peale kuri, aga ühe tüdruku peale, kes polnud piletit kassast ostnud vaid ostis selle bussijuhi käest. Kuna tegu oli õhtuse tipptunniga, siis bussijuht oli päris kuri, et tüdruk viidab ta aega ning tüdruk ütles vähemalt 5 korda sorry, enne kui talle lõpuks pilet müüdi.
Nii aga nüüd siis meie maja managerid. Need siis sellised loomad, kes iga päev mingi 3 tundi meil maja n-ö receptionis töötavad, üürilistega arveldavad ning muid igapäevaseid küsimusi lahendavad. Meil oli võtmete vahetus ning mu korterikaaslane Judith, kes seda korterit üürib, tuli ja teatas mulle, et pean minema ise oma võtmeid vahetama. Et nad tahavad selle eest raha ja allkirja saada. Okei, kuna Judith lubas võtmete raha hiljem meile tagasi anda, siis läksin manageride juurde. Mida ma ei saanud, oli uus võti. Mul nimelt polnud mingit tõestusmaterjali, et elan ikkagi siin. Olin koos Jeffiga (mu korterikaaslane teisest toast), kellel polnud samuti mingit sellelaadset dokumenti olemas. Ja seejuures ei saanud näiteks Judith, kes on siia korterisse sisse kirjutatud ning liisib seda korterit manageridelt, ka tõestada, et jah meie elame tema korteris ja maksame talle üüri. Lahe.
Olin küll hirmsasti kuri (okei kuri on liialdus, olin õnnetu ja solvunud), et minuga nii käitutakse, sest natuke naljakas nagu oma võtmete eest võidelda kui siin korteris üüri maksan ja elan, aga keegi seda nagu ei tunnista. Sain sellest kõigest üle, eriti kui Judith mulle oma boyfriendi võtmed andis. Mõtlesin, et no vaevalt neil manageridel midagi isiklikult minu vastu on.
Järgmine päev ehk siis eile hakkasin hommikul jõusaali minema, kuid ei saanud jõusaali ust lahti. Mõtlesin, et küsin, et kas uus võti ei keeragi jõusaali lahti või pole lihtsalt lukk veel vahetatud. Managerid teatasid, et jah meil pole lukku veel vahetatud. Ja siis üks neist küsis, et kas tahad, ma teen sulle jõuka ukse lahti. Ma muidugi yess pliiis. Ja siis jääb ta mind 5ks sekiks passima ja kysib kahtlase hauataguse häälega, et oot kas sa oled see tydruk sealt 3G-st väää? Ja siinkohal tegin ma saatusliku vea, ytlesin et jah. Issand jumal, nad vaatasid mind nii nagu ma oleks mingi pidalitõbine lapsepilastajast enesepaljastaja, kes üritab parasjagu nende kontorit aatompommiga õhata! :D Naiska sisistas mulle, et kuule tydruk kus sa need võtmed said? Mees myristas mulle, et need pole ju sinu võtmed! Sul pole õigus neid kasutada! Ja sul pole mitte mingit õigust jõusaali sisse saada! :D:D:D Mina vanaheatuntud sõnameister oskasin selle peale ainult möhh ja mähh ja ahhhh öelda ning lpx piiksusin, et are you kidding me? Aga nende nägudest oli näha, et nad ei teinud nalja. Seega panin sealt padavai tulema, hoidsin veel võtmeid kahe käega kinni, et nad neid mult ära ei võtaks ja ei peatunud enne kui oma tuppa jõudsin ja ukse lukku panin. Eee noh iga 24 aastane käituks ju samamoodi onju :P Tagantjärgi on mul vähemalt 10 eri varianti välja mõeldud, et kuidas ma oleksin võinud neile vastata ja kuidas ma oleksin võinud kasvõi nutma hakata ja soiguda, et palun laske mind jõukasse, mul on vaja oma venna pulmadeks 20 kg alla võtta :P Aga noh tagantjärgi olen ma alati kõva mees hüppama olnud. Nüüd tänaseks on mul igatahes hästi kaval plaan olemas, ootan kuni managerid ära lähevad ja sisi hiilin jõuka juurde ja proovin, et kas nad on luku ära vahetanud ja et kas ma saan sisse või mitte :P Aitäh, ma tean, et see on väga täiskasvanulik käitumine :D Lähengi nyyd vaatama, et kas mul joppab või mitte! :)

Tsaupakaa ja toredat jaanipäevast kosumist teile!

Katz

PS Siuke tore uudis, et mul on mõlema suure varba küüned tagasi kasvanud :D nad nimelt lahkusid minust kui Little Creatures tööle hakkasin, aga ennenäe imet - pool aastat ootamist ja ongi uued küüned asemele kasvanud :P Selline oluline info siis... :)

Videod 2 (Kati)

Jeee, nyyd läksin ylbeks kätte ja lisan veel paar videot :P

Videod (Kati)

Nonii, loodame, et saan midagi yles laetud. Üks video ka näitamaks, et ilm Aussis on vahel päris kehv :)

Brisbane (Kati)

Tsao!

Oleme nyyd Brisbanes. Jõudsime siia mingi mõned nädalad tagasi. Tore on. Talv muidugi ikkagi mõjutab exole, ainult 21 kraadi on ning Jaanus juba kylmetus ja oli terve nädala tõbine ning mina olen paar päeva kurku valutanud. Talve värk.
Aga enne kui me siia jõudsime, käisime veel paaris täitsa toredas kohas. Kui Katoombast üles liikuma hakkasime, siis mõjutasid meie plaani päris palju üleujutused, mis Brisbanest lõuna pool päris palju paha tegid. Üks väikelinn oli puhta vee all, teised kohad olid lihtsalt suht vett täis :)
Nii et meie plaan paaris uhkes rahvuspargis läks vett vedama (hea sõnakasutus eks), sest pooled teed olid vee all. Nii et mitme tee peal tuli silt vastu, et edasipääs puudub jne. Vut ja seega mõtsime, et ok kytame mööda kiirteed siis Brisbane suunas, et mis nende rahvusparkide ümbruses ikka passida ja vee langemist oodata. Väga kaugele me ei jõudnud, sest tuli välja, et ka kiirtee on mingist kohast kinni pandud ning edasipääs suht vaevaline. Seega jäime ühte motelli öömajale ning hoidsime pöialt pihus ja rummiklaasi käes, et ikka vesi alla annaks ja meid hommikul läbi laseks.
Järgmine päev saimegi oma teekonda jätkata ning kütsime mööda ookeaniäärt aina üles. Käisime siukses kohas nagu Byron Bay. Tegemist väikse hipi/backpackeri/öko linnakesega, mille märksõnad on tsill, lebo, rand, surf ja veelkord lebo. Ilus koht oli kyll, kahjuks mul lauda kaasas polnd, muidu oleks ikka laine ära proovinud. Aga kuna meil oli tempo peal, sisi väga pikaks ajaks sinna ei jäänd (kui aus olla, siis paar tundi maks olime yldse) ning kimasime aga edasi.
Mannu oli meil jätkuvalt väga tubli, vahepeal kyll loobus ta oma temperatuuri näitamisest. Ehk siis enam polnud väga mõtet seda armatuuri seal passida, sest bensunäidik ei tööta, termonäidik ei tööta, kiirusenäidik pmst töötab, aga vähe (kui Mannu seisab, siis näidik näitab 40 km/h, kui Mannu kiirteel teistega võidu kimab nii pluss miinus sajaga, siis näidik näitab 60 km/h). Aga muidu kõik töötab, vahel isegi mängib meil cd-d (üks kõlar ei töötanud kohe algusest peale, teine on lihtsalt tujukas). Igatahes..
Ilm läks aina kehvemaks ning selleks ajaks kui Gold Coastile jõudsime, sadas juba täiega vihma ning oli suht pime ja öka. Gold Coast on muidu Ausside Miami Beach, ylimalt populaarne surfi- ja peokoht. Näeb päris pull välja, piki randa läheb triip kõrgeid ja suht mittemidagiytleva olekuga pilvelõhkujaid ning natuke väiksemaid ja tunduvalt uhkema välimusega rannahäärbereid. Väga kunstlik värk, aga tundub, et inimeste jaoks toimib. Gold Coasti üks popimaid kohti on Surfers Paradise ning nimest võib juba aimata, millega see koht enamjaolt elatist teenib. Meil mingit erilist suhet kahjuks selle paradiisiga ei tekkinud, kuid selles syydistan jätkuvalt ilma. Öömajale jäime surfarite paradiisi ning sellega olime kyll rahul. Tegemist oli kyll vist ametlikult motelliga, aga kohal oli mitu basseini ja mullivanni ja värki. Nii et õhtul kui vihm pidama jäi, siis läksime bassusse ujuma, passisime tähti ja sõitsime väiksekst veeliumäest alla. Tore oli. Pärast mõnulesime mullivannis ning kui juba väga ligunend tunne tuli, siis kobisime oma väiksesse aga armsasse hütti ning vaatasime Simpsoneid :D idüll missugune!
A vut järgmine päev oli super!!! No maitea ikka üks parimaid päevi minu Austraaliaelus! No ikka täiesti topis oli kyll! Ikka noh täiega rahule jäin! Ah et mis päev see oli? See oli päev, kus me käisime:
LÕBUSTUSPARGIS!!
Park (nimeks Dreamworld) koosnes kahest osast – veemaailmast ja ülejäänud lõbustustest. Lisaks oli eraldi osas pühendatud Amuuri tiigritele (fantastilised loomad, lihtsalt super), väike Austraalia zoo (kus sai kängurusid näppida ja koaalasid passida jne) Aga jah, oi need lõbusõidud. Mul jääb sõnadest puudu, et seda tunnet kirjeldada, mis mõni sõit mus tekitas. Ma ikka täielik laps ikka, või noh lapsemeelne, või lapselik, või noh lapsik, või noh lapsesõbralik? Igatahes, seal oli näiteks siuke asi, nagu the Claw – suur n-ö käpp, kus inimesed ringikujuliselt istuvad ja mis siis kiikuma hakkab. Teeb samal ajal ka 360 kraadiseid pöördeid. Ehk siis lisaks sellele, et sa maast nii 9 kordse maja kõrgusel oled, liigud sa kogu aeg ka ringiratast. Kiirus pidavat minema kuni 75 km/h kiikumisel. Tegime video ka sellest, aga noh ei tulnd väga hästi välja. Ma ytlen ausalt, et pool ajast hoidsin hinge kinni, silmi kinni ning yritasin paaniliselt issameiet korrutada. Siis Ameerika mäed, mitu surmasõlme, kiirus kuni 90 km/h – jubedalt lahe! Ning siuke asi nagu Tower of Terror – istud siukses autokujulises masinas, mis võtab hoogu ja kihutab megasuure hooga piki torni yles ning siis tuleb sealt samasuure hooga alla (väidetavalt pidi kõrgus ulatuma 38 korruseni, pole aimugi, mitu meetrit see on). Masin võtab igatahes seitsme sekundiga kiiruseni 160 km/h ning kui ta sinna torni otsa jõuab, siis enne tagasitulekut jääb nagu kaalutaolekus seal seisma. Täiesti kohutav ja samas vaimustav värk. Tegime sellest ka video, ehk õnnestub see ka yles laadida.
Oi seal oli veel igast sõite, mis kõhust õõnsaks võtsid ja hinge kinni võtsid. Aga oi kui tore see kõik oli! Ainus asi, mida ma ei julgenud teha, oli selle sama torni otsast, kuhu me selle autoasjandusega sõitsime (mitte kyll tippu), vabalangemine 120 meetri kõrguselt. Inimesed istuvad kaheksakesi reas ja masin viib nad rahulikult torni tippu, kus nad siis pea minuti niisama passivad. Ja siis äkitselt – BOOM! tulevad sealt mingi 5 sekiga alla. Ütlen ausalt, et mina lõin araks ning ei julgenud sinna minna, kardetavasti oleksin seal end lihtsalt suureks hirmust...eee täis soristanud :D
Elulahe päev oli igatahes, 7 tundi, mis see park lahti oli, läksid igatahes ülimalt kiiresti. Ja nii hakkasimegi põksuvate sydamete ning veel kergelt krambis kõhtudega Brissi suunas edasi sõitma. Sõita oli iseenesest ainult mingi 60 km, aga kuna öömaja otsimine läks meil väga vaevaliselt, siis jõudsime lõpuks oma süldistunud kehad diivanile istutada alles ca 3 tunni pärast :P Unes nägin igatahes, et olin Mannu roolis, sõitsin aina mäest alla ja mäest yles, kurvitasin täiega ning ei olnd yldse kindel, et ma kuhugi ka kunagi kohale jõuan :)
Yritan nyyd neid pilte yles laadida, ehk õnnestub isegi videod yles panna. Brisbanest kirjutan kohe uues loos :)

Musi!

K

tanane ohtupoolik

mul on vabad paevad. eile, tana ja homme on vaba.

eile passisin niisama, votsin paikest ja varki.

tana lahen sigu ja kanguruusid tulistama.
jah, mina lahen metsa jahile.
alternatiiviks tanasele jahile oli jallegi raamatu lugemine ja teleka vaatamine.
motlesin pikalt, et kas lahen voi mitte, aga no jahimehed lahevad ja tulistavad neid sigu niikuinii
ilma minu abita ka. et akki ma siis lahen ise ka kaasa ja vaatan kuidas kohalikud oma reede ohtuid sisustavad. see jahilkaik on neil siin koige populaarsem meelelahutus. ma akki lasen mooda ja siga jaab ellu hoopis. igastahes, olen siin siiski uusi asju kogemas ja usun, et kunagi ma elus uuesti kanguruujahile ei saa minna, nii et votan seda kui seiklust. uskuga mind, ma ise olen sama ullatunud kui teiegi, et lahen metsa loomi tapma, aga uritan mitte ule podeda. koju ma liha ikka ei too ja margusele kanguruu suppi tegema ei hakka selllegipoolest.
loodetavasti ei uhine nuud koik loomakaitsjad ja ei hakka tegelema sellega, et mult eesti kodakondsus ara voetakse. vaga loodan.

eks ma siis annan teada kuidas mul laks. akki olen ma maailma parim tulistaja ja saan sellega kuulsaks ja jube rikkaks. koik on voimalik.

elage hasti!

kristi

Ma ei saa enam kunagi magada.

Kuna te ei kuule mu intonatsiooni, siis pean ära märkima, et ma ei kurda - ma lihtsalt seletan. Malbelt ja rahulikult, ilma virinata. Meil siin roadhouse's on muidu vahva graafik mille järgi on mõlemal kolm hommikust vahetust algusega 5.45, kolm õhtust vahetus algusega 13.30 ja siis kolm vaba päeva, aga kuna mul on õnnestunud siin igasugu farmitöid teha nagu aedasid paigaldada, puurida, kaevata, kühveldada, lõhkuda, sorteerida ja koristada, siis olen ka kõikidel teistel Alphas veedetud päevadel samuti hirmvara ärkama. Meie ülemused ei väärtusta magamist sugugi. Esimesel päeval ütles Glenda (meie peamine manager ja äri omanik) et ei hakka homme väga sind kiirustama, et pikk reis selja taga ja uus linn - sa Margus maga end ilusti välja, aga katsu siis enne 8.00 roadhouses olla. Mõtlesin selle lause üle hetke ja sain aru, et ta ei teinud nalja. 7.3o ärkamine ja väljamagamine ühes lauses on ilmselge vastuolu, aga ma olen õppinud, et siin tähendabki see kaua magamist, sest vähemalt viimased 6 päeva olen ma enne kuute hommikul tõusnud. Muidu pidi mul täna hiline vahetus olema, aga meid treenitakse nüüd kohviku jaoks ka, et me lisavahetusi saaksime, ja ma pidin jälle 6.30 alustama. Ütlesin eile Kristile, et ma olen kindel, et ma pean ka homme enne kuute tõusma ja täna manager paluski mul homme jälle kohvikus platsis olla. Olen suhteliselt kindel, et neil on mulle ka midagi ülehomse varahommikuks plaanis ja nii nii kaua kuni mul uuesti poes hommikused vahetused hakkavad. Kui mul ühel päeval õnnestub kauem kui 9.00 magada, siis teen siia blogisse märke. Niikaua aga olen enne kukkesid ja koeri üleval, iirlastest rääkimata.

Kohvikus on kummaline tööl olla, sest nad tõepoolest eeldavad, et ma hakkan seal sellist toitu kokkama, mille eest võik klientidelt raha küsida. Praade ja värki. Ma ei ole elu sees ühtegi steiki kokanud ja kuigi ma kindlasti annan endast parima, siis tundub ikkagi kahtlane, et ma võiksin 20 dollarit enda küpsetatud baramundi filee eest küsida. Te ei tea, mis baramundi on? Mina tean. Ammu juba. Meid treenib meie pudikeelne kauboiülemus Collin, kel endalgi on raskusi enda asjade ülesleidmise ja organiseerimisega, nii et põnev saab olema.

Margus.